Lumepimedus. Ragnar Jonasson. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Ragnar Jonasson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916120361
Скачать книгу
_img_acc23b9e-bf67-5d39-99ac-351ee9c5359d.jpg" alt="title"/>

      Originaal:

       Snjóblinda (Snowblind)

       Ragnar Jónasson

       Tõlge inglise keelde: Quentin Bates

       Toimetanud Mari Tuuling

       Kaane kujundanud Piia Stranberg

       Kaanefoto: Adobe Stock / Olivia / LeitnerR

       Copyright © Ragnar Jonasson, 2010

       Published by agreement with Copenhagen Literary Agency ApS, Copenhagen.

       The Estonian language publication of the book was negotiated through Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency.

       Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       Kõik õigused kaitstud.

       ISBN 978-9916-12-035-4

       ISBN 978-9916-12-036-1 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Kirale isalt

      Eelmäng

      SIGLUFJÖRÐUR, KOLMAPÄEV, 14. JAANUAR 2009

      Punane laik oli otsekui karje vaikuses.

      Lumega kaetud maapind oli nii valge, et sundis talveöö pimeduse peaaegu taanduma, selle puhtus tundus ürgsena. Lund oli langenud hommikust saadik, suured rasked helbed heljusid graatsiliselt maapinnale. Õhtul lumesadu lakkas ja vahepeal polnud juurde sadanud.

      Inimesi liikus vähe. Suurem osa püsis toas ja tundis rõõmu ilma vaatamisest akna tagant. On võimalik, et mõnigi otsustas koju jääda, kui kuulis surmast draamaühingus. Jutud liikusid kiiresti ja õhkkond oli linna välisest tüünusest hoolimata kahtlustustest tiine. Üle linna lendav lind poleks pruukinud midagi ebaharilikku märgata, poleks pannud tähele õhku täitvat pinget, ebakindlust ja isegi hirmu, välja arvatud juhul, kui lennutrajektoor oleks teda viinud üle väikese tagahoovi linna keskel.

      Aeda ümbritsevaid kõrgeid puid kattis talvine rüü; puud olid pigem kloune kui trolle meenutavad varjukujud, kes olid riietatud maapinnani ulatuvasse õrna valgesse kangasse. Lumelaam surus osa oksi lausa maadligi.

      Soojadest majadest kumas trööstivat valgust ja peateid valgustasid tänavalaternad. See tagahoov ei uppunud hilisest tunnist hoolimata sugugi pimedusse.

      Linna kaitsvalt ümbritsev mägedesõõr oli tol ööl peaaegu täiesti valge, kõrgeimad tipud vaevu nähtavad. Tundus, nagu poleks nad suutnud viimastel päevadel oma ülesandeid täita, otsekui oleks mingi seletamatu nähtamatu oht linna lipsanud; miski, mis oli kuni tolle ööni enam-vähem nähtamatuks jäänud.

      Naine lamas otsekui lumeingel keset aeda.

      Eemalt vaadates mõjus ta rahulikuna.

      Ta käed olid laiali. Naise jalgu kattis luitunud teksapaar ja ülakeha oli paljas, pikad juuksed moodustasid ta ümber lumes krooni; lumes, mis poleks pidanud sellist punast karva olema.

      Naise ümber oli moodustunud vereloik.

      Ta nahk näis kahvatuvat hirmutavalt kiiresti ja omandas keha ümbritsevale erkpunasele kontrasti pakkuva marmori jume.

      Ta huuled olid sinised. Pinnalised hingetõmbed kiired.

      Naine näis üles tumedasse taevasse vaatavat.

      Seejärel ta silmad sulgusid.

      1

      REYKJAVÍK. KEVAD 2008

      Kesköö oli peaaegu käes, kuid väljas endiselt valge. Päevad venisid aina pikemaks ja pikemaks. Käes oli aastaaeg, mil iga uus, eelmisest säravam päev tõi endaga kaasa lootust millegi parema saabumiseks ja tulevik oli Ari Thór Arasoni jaoks helge. Ta pruut Kristín oli viimaks kolinud ta väikesesse korterisse Öldugatal, kuigi tegelikult oli see sama hästi kui formaalsus. Naine oli nii ehk naa veetnud seal peaaegu kõik ööd, välja arvatud eksamieelsed, mil talle meeldis oma vanemate kodus rahus ja vaikuses poole ööni õppida.

      Kristín, käterätt ümber piha põimitud, tuli duši alt magamistuppa. „Issake, kui väsinud ma olen. Vahel ei jõua ma ära imestada, miks ma meditsiini õppima läksin.“

      Magamistoas oma väikese kirjutuslaua taga istuv Ari Thór tõstis pilgu.

      „Sinust saab suurepärane arst.“

      Naine heitis voodile ja sirutas end välja, ta blondid juuksed moodustasid valge voodipesu taustal aupaiste.

      Nagu ingel, mõtles Ari Thór, imetledes viisi, kuidas naine käed laiali ajas ja need siis kergelt ülakeha kõrvale tõi.

      Nagu lumeingel.

      „Tänan, kallis. Ja sinust saab viimase peal politseinik,“ sõnas naine. „Kuigi ma arvan ikkagi, et sa oleksid pidanud oma teoloogiaõpingud ära lõpetama,“ ei suutnud ta lisamata jätta.

      Mees teadis seda isegi, tal polnud tarvis seda naise suust kuulda. Kõigepealt oli ta õppinud filosoofiat, siis sellest loobunud ja jätkanud teoloogiaga. Peagi tüdis ta sellestki ja avastas end politseikolledži hingekirjast. Kuskile pidama jäämine polnud iialgi ta tugev külg olnud, ta otsis pidevalt midagi oma temperamenditüübile sobivat, midagi väikest põnevust pakkuvat. Ta ise arvas, et oli ilmselt hakanud teoloogiat õppima soovist heita kinnas jumalale, kelle olemasolus ta veendunud polnud; jumalale, kes oli talt kolmeteistkümne aasta vanuses, mil ta ema suri ja isa jäljetult kadus, võtnud võimaluse normaalse lapsepõlve kogemiseks. Alles siis, kui ta oli kohtunud Kristíniga ja lahendanud oma isa kadumise müsteeriumi – vaid kaks aastat enne seda –, hakkas Ari Thór tasapisi teatavat meelerahu saavutama. Just siis turgatas talle esmakordselt pähe mõte politseikolledžist ja temas tekkis lootus, et politseinikuna on ta etem kui vaimulikuna. Politseikolledž oli talle kindlustanud hea füüsilise vormi ning tõstmine, jooksmine ja ujumine andnud laiemad õlad kui eales varem. Ööd ja päevad ninapidi teoloogilistes tekstides tuhnides polnud ta kindlasti nii heas vormis olnud.

      „Jah, ma tean,“ vastas ta pisukese solvumisega. „Ma pole teoloogiat unustanud. Mul on selle õppimises lihtsalt paus.“

      „Sa peaksid pingutama ja selle ära lõpetama, kuni su teadmised veel värsked on. Kui sa liialt venitad, on otsast alustamine väga raske,“ arvas tüdruk ja Ari Thór teadis, et ta ei rääkinud oma kogemuste põhjal. Kristín oli alati kõik alustatu lõpule viinud, vaevata ühe eksami teise järel sooritanud. Paistis, et miski ei suuda teda peatada ja hetkel oli ta punkti pannud kuus aastat kestvate meditsiiniõpingute viiendale aastale. Mees polnud ta peale kade, üksnes uhke. Varem või hiljem tuleb neil kolida välismaale, et Kristín saaks spetsialiseeruda; nad polnud seda teemat veel arutanud, kuid see torkis Ari Thóri teadvuses liigagi teravalt.

      Naine võttis padja pea alla ja silmitses teda. „Kas kirjutuslaud magamistoas pole pisut imelik? Ja kas sulle ei tundu, et see korter on liiga väike?“

      „Väike? Ei, mulle see meeldib. Ma ei tahaks sugugi kesklinnast ära kolida.“

      Naine sirutas end pead patja surudes välja. „Nojah, ega meil sellega kiiret ole.“

      „Meile kahele on siin piisavalt ruumi.“ Ari Thór tõusis. „Meil on siin mõnus.“

      Ta võttis käteräti ära ja sirutas end tüdrukut pikalt ja sügavalt suudeldes ta peale. Kristín vastas ta suudlusele, põimis käed ümber mehe õlgade ja tõmbas teda lähemale.

      2

       Kuidas pagan nad ometi riisi ära unustada said?

       Naine oli tulivihane, kui ta telefonitoru võttis, et helistada nende sopilisest eramajast umbes viie minuti kaugusel kõrvaltänavas asuvasse väikesesse India söögikohta. Kahekordne stiilne oranži katusega tellismaja, mille avara garaaži kohale oli ehitatud päikesele avatud terrass, oli suure pere unelmatekodu. Kuigi lapsed olid pesast välja lennanud ja neile terendas lähitulevikus pensioniiga, olid nad siin elades endiselt õnnelikud.