Taas paljastas emalt saadud õpetus poisile naise peaaegu märkamatu kõhkluse, närvilisuse, mida Paul pidas hirmu ilminguks.
Jessica läks akna juurde, tõmbas draperiid eest ja vaatas üle jõgiorhideede Syubi mäe poole. „Küll sa varsti mõistad, mis see… gom džabaar on,” ütles ta.
Paul kuulis tema hääles kartust ning pani seda imeks.
Jessica jätkas tema poole vaatamata: „Kõrgeauline Ema ootab minu hommikutoas. Palun kiirusta!”
Riidega kaetud toolis istudes jälgis Kõrgeauline Ema Gaius Helen Mohiam, kuidas saabusid ema ja poeg. Temast mõlemat kätt avanes aknast vaade jõe lõunakalda lookele ning Atreidese perekonnale kuuluvatele rohetavatele põllumaadele, kuid Kõrgeauline Ema eiras seda vaadet. Tol hommikul tundis ta end vanana ja see tegi ta üsna pahuraks. Ta süüdistas selles kosmoselendu ja läbikäimist salatseva Kosmose Gildiga. Kuid see oli lähetus, kus läks tarvis nägijavõimega benegesseritlase isiklikku osavõttu. Isegi padišahhimperaatori tõetundja ei saanud kõrvale hiilida vastutusest, kui töö kutsus.
Kirevase Jessica! mõtles Kõrgeauline Ema. Oleks ta vaid käsku kuulanud ja sünnitanud meile tütre!
Jessica peatus toolist kolme sammu kaugusel ja tegi väikese reveransi, vasak käsi õrnalt liikumas mööda seelikujoont. Paul tegi lühikese kummarduse, mida tantsuõpetaja oli teda õpetanud kasutama – „juhul kui ei olda kindlad vestluskaaslase seisuses”.
Pauli tervituse nüansid ei jäänud Kõrgeaulisele Emale märkamatuks. Vana naine ütles: „Ta on ettevaatlik noormees, Jessica.”
Jessica pani käe poja õlale ja pigistas seda. Silmapilgu võbeles käsi hirmust. Siis talitses naine end. „Seda on talle õpetatud, Teie Kõrgeausus.”
Mida ta kardab? püüdis Paul aru saada.
Vana naine uuris Pauli ühe kõikehaarava pilguga: näoovaal nagu Jessical, kuid tugev kont… juuksed hertsogi moodi hästi mustad, kuid kulmujoonega emapoolselt vanaisalt, kelle nime ei tohtinud nimetada, ning too kitsas, kõrk nina; otsekoheste roheliste silmade kuju vanalt hertsogilt, isapoolselt surnud vanaisalt.
Noh, see oli küll mees, kes oskas vaprusest lugu pidada – ja seda isegi surres, mõtles Kõrgeauline Ema.
„Õpetus on üks asi,” ütles ta, „ja inimene ise teine. Eks me näe.” Vanad silmad heitsid Jessicale valju pilgu. „Jäta meid kahekesi. Ma käsin sul hingerahu saavutamiseks mediteerida.”
Jessica võttis käe Pauli õlalt. „Teie Kõrgeausus, ma…”
„Jessica, sa ju tead, et seda tuleb teha!”
Hämmeldunult vaatas Paul üles oma emale otsa.
Jessica sirutas end. „Nojah… seda küll.”
Paul vaatas taas Kõrgeaulise Ema poole. Viisakus ja tema ema ilmne aukartus selle vana naise ees keelitasid ettevaatusele. Siiski vihastas teda hirm, mida ta tundis oma emast kiirgavat.
„Paul…” Jessica hingas sügavalt. „… See katse, mida sulle kohe korraldatakse… on mulle tähtis.”
„Katse?” Ta vaatas ema poole.
„Pea meeles, et sa oled hertsogi poeg,” ütles Jessica. Ta keeras kannal ringi ja tõttas kleidi kuiva sahina saatel toast välja. Uks sulgus tema järel kindlalt.
Viha talitsedes vaatas Paul vana naist. „Kas emand Jessica visatakse välja, nagu oleks ta üks toatüdruk?”
Vana kortsulise suu nurgas helkis muie. „Noormees, too emand Jessica oligi koolis neliteist aastat minu teenijatüdruk.” Ta noogutas. „Kusjuures hea teenija. Tule sina nüüd siia!”
Käsk tabas teda nagu piitsalöök. Paul kuuletus juba enne, kui sellest ise arugi sai. Kasutab minu peal Häält, mõtles ta. Poiss peatus naise käeviipe peale tolle põlvede juures.
„Kas näed?” küsis Kõrgeauline Ema. Laia kleidi voltide vahelt tõstis ta üles umbes viieteistkümne sentimeetri pikkuse servaga rohelise metallkuubi. Ta pööras seda ja Paul nägi, et kuubi üks külg oli lahtine – see oli must ja tundus kummaliselt õudne. Sellest pimedast avausest ei tunginud sisse ainustki valguskiirt.
„Pane oma parem käsi karpi,” ütles naine.
Paul tundis hirmu. Ta tahtis taganeda, kuid vana naine küsis: „Kas nii sa kuuladki oma ema sõna?”
Poiss tõstis pilgu naise hiilgavatesse linnusilmadesse.
Aeglaselt, vastupandamatu sunni ajel pani Paul oma käe karpi. Algul tundis ta külma, kui pimedus ta käe neelas, siis metalli sõrmede vastas ja surinat, otsekui oleks käsi surnud.
Vana naise näole ilmus kiskja pilk. Ta tõstis oma parema käe karbi juurest Pauli kaela juurde. Välkuvat metalli nähes tahtis poiss pead selle poole pöörata.
„Seisa paigal!” nähvas naine.
Kasutab jälle Häält! Ta pööras oma tähelepanu uuesti naise näole.
„Ma hoian su kaela vastas gom džabaari,” ütles vana naine. „Gom džabaari, karmi käega vaenlast. See on nõel, mille otsas on mürgitilk. Ahah! Ära tõmbu eemale, või sa saad seda mürki tunda!”
Kurk kuiv, püüdis Paul neelatada. Ta ei suutnud pöörata pilku naise kortsuliselt vanalt näolt, tema hiilgavatelt silmadelt ja kahvatutelt igemetelt, mille vahelt välkusid hõbedased metallhambad.
„Hertsogi poeg peab tundma mürke,” ütles ta. „Meie aeg on niisugune, kas pole? Maski on mürk sinu joogis. Aumas on mürk sinu toidus. Kiired mürgid ja aeglased mürgid ja mürgid, mis jäävad nende vahele. See mürk on sulle uus: gom džabaar. See tapab ainult loomi.”
Uhkus sai Pauli hirmust võitu. „Kas sina tihkad arvata, et hertsogi poeg on loom?”
„Ütleme nõnda, et sa võid olla inimene,” ütles vanaeit. „Seisa paigal! Ma hoiatan sind, et sa ei püüaks eemale tõmbuda. Olen küll vana, aga mu käsi jõuab sind torgata juba enne, kui sa kaela eemale tõmbad.”
„Kes sa oled?” sosistas Paul. „Mis kelmusega sa ema meelitasid, et ta sind minu juurde laskis? Oled sa Harkonnenide juurest?”
„Harkonnenide juurest? Heldus küll, ei! Nüüd ole vait.” Kuiv sõrm puudutas Pauli kaela ja noormees talitses soovi eemale tõmbuda.
„Tubli,” ütles vanaeit. „Esimese katse tegid sa läbi. Nüüd on jäänud veel teine: kui tõmbad käe karbist välja, sured. See on ainus reegel. Hoiad käe karbis, jääd ellu. Tõmbad selle välja – sured.”
Paul hingas sügavalt, et värinaid maha suruda. „Kui ma hüüan, tulevad mõne sekundi pärast teenrid, ja siis sured sina.”
„Su ema valvab uksel ja saadab teenrid tagasi. Arvesta sellega. Sinu ema tegi selle katse läbi. Nüüd on sinu kord. Võta seda kui au. Poeglastele korraldame seda harva.”
Uudishimu sai Pauli hirmust niipalju jagu, et see muutus talutavaks. Ta kuulis vana naise hääles tõde, seda ei saanud eitada. Kui ema seisis uksel valves… kui see oli kõigest katse… Ja olgu see mis tahes, üks oli kindel: ta oli lõksus, ja lõksus hoidis teda too käsi kaela vastas: gom džabaar. Ta meenutas endale sõnu Hirmuvastasest Litaaniast, mida ema oli talle õpetanud benegesseritlikust riitusest.
„Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran näo oma hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.”
Tundes rahu naasvat, ta ütles: „Hakka pihta, vanamoor!”
„Vanamoor!” nähvas Kõrgeauline Ema. „Kuraasi sul on, seda tuleb küll ütelda. Noh, eks me näe, härrake!”