Düün. Frank Herbert

keda Jessica sellel planeedil näinud oli, meenutasid talle kuivatatud ploome ja tundusid alatoitunud. Kummatigi oli Leto ütelnud, et nad on tugevad ja elujõulised. Ja siis veel muidugi need silmad – kõige sügavamad, kõige sinisemad silmad ühegi valge täpita, mis tundusid nii salatsevad, mõistatuslikud. Jessica sundis end mitte neid vahtima.

      Naine noogutas kangelt pead ja ütles: „Mind kutsutakse šadaut Mapesiks, Kõrgestisündinu. Mis sa teha käsid?”

      „Võid kutsuda mind emandaks,” ütles Jessica. „Ma pole kõrgestisündinu. Olen hertsog Leto konkubiin.”

      Uuesti too veider peanoogutus, siis vaatas naine üles Jessica poole ja küsis kavalasti: „Kas siis abikaasa on ka olemas?”

      „Ei ole ega ole eales olnudki. Mina olen hertsogi ainus… elukaaslane, tema pärija ema.”

      Juba rääkides naeris Jessica sisimas selle üle, kui ülespuhutult see kõlas. Mida püha Augustinus selle kohta ütleski? küsis ta endalt. „Kui mõistus käsutab keha, see kuuletub. Kui mõistus käsutab iseend, kohtab see vastupanu.” Jah – viimasel ajal kohtan üha rohkem vastupanu. Peaksin vaikselt enda ees taganema.

      Majaesiselt tänavalt kostis veidrat häälitsust. See kordus: „Suu-suu-Suuk! Suu-suu-Suuk!” Seejärel: „Ikhut-eigh! Ikhut-eigh!” Ning taas: „Suu-suu-Suuk!”

      „Mis see on?” küsis Jessica. „Hommikul tänaval sõites kuulsin seda mitu korda.”

      „Kõigest veemüüja, mu emand. Aga sind ei peaks nad huvitama. Siinses tsisternis on viiskümmend tuhat liitrit vett ja seda peetakse alati täis.” Ta vaatas oma rõivaid. „Tead, isegi mina ei kanna siin destikostüümi.” Ta kõkutas naerda. „Ja polegi veel surnud!”

      Jessica kõhkles; tollelt fremeni naiselt tahtis ta paljutki küsida, sest vajas teavet, millele tuginedes õigesti käituda. Kuid sellest tähtsam oli segamini loss korda teha. Kummatigi heidutas teda hetkeks mõte, et vesi on siin peamine jõukuse märk.

      „Mu mees rääkis mulle sinu tiitlist, šadaut,” ütles Jessica. „Ma tean seda, see on väga vana sõna.”

      „Kas sa oskad siis vanu keeli?” küsis Mapes ning jäi kummalise pinevusega ootele.

      „Bene Gesseriti õpetus algab keeltest,” ütles Jessica. „Ma oskan bhotani džibi ja tšakobsat, kõiki jahirahvaste keeli.”

      Mapes noogutas. „Täpselt legendi järgi.”

      Ning Jessica imestas: mis ma selle matsi ees näitlen? Kuid Bene Gesseriti teed olid kõverad ja nõudsid järgimist.

      „Ma tean Tumedaid Asju ja Suure Ema Teed,” ütles Jessica. Ta märkas Mapesi liigutustes ja välimuses juba ilmsemaid märke, reetlikke pisiasju. „Misetses pre džia,” ütles ta tšakobsa keeles. „Andral t’re pera. Trada tsik buskakri misetses perakri…”

      Mapes taganes sammu, olles valmis pagema.

      „Ma tean palju,” ütles Jessica. „Ma tean seda, et sa oled sünnitanud lapsi, oled matnud armsaid inimesi, oled pagenud hirmus ja oled teinud julmi tegusid ja teed veel rohkem. Ma tean palju.”

      Mapes lausus vaikselt: „Ma ei tahtnud sind solvata, mu emand.”

      „Sa räägid vanast legendist ja otsid vastuseid,” ütles Jessica. „Ole ettevaatlik nende vastustega, mida sa leida võid. Ma tean, et tulid siia, valmis julmaks teoks ja relv kaasas.”

      „Mu emand, ma…”

      „Tõenäosus, et sa mul eluverd valad, pole suur,” ütles Jessica, „aga seda tehes tood sa kaasa suurema õnnetuse, kui oskad kõige pöörasemas hirmus endale ette kujutada. On surmast hullemaid asju, tead küll – kogu rahvale.”