„Gurney ütleb, et pole mingit kunsti tapmises mõõgaotsaga, et seda tuleb teha servaga.”
„Gurney on romantik,” urises hertsog. Äkki häiris teda poja tapmisejutt. „Mulle meeldiks, kui sa ei peaks kunagi tapma… aga kui tarvidus tuleb, siis tee seda, nagu saad, kas teraviku või servaga.” Ta vaatas üles, kus vihm trummeldas katuseaknale.
Nähes isa pilgu suunda, mõtles Paul vihmasest taevast – asjast, mida Arrakisel arvatavasti kunagi näha ei ole – ning taevamõtted juhtisid ta selle taga oleva kosmose juurde. „Kas Gildi laevad on tõesti suured?” küsis ta.
Hertsog vaatas talle otsa. „See on sul tõesti esimene kord planeedilt lahkuda,” ütles ta. „Jah, need on suured. Sõidame suurlaineriga, sest teekond on pikk. Ja suurlainer on tõesti suur. Kõik meie fregatid ja transpordivahendid mahuvad selle lastiruumi ühte nurka – oleme kõigest väike osa laeva laadungist.”
„Ja me ei tohi oma fregattidest lahkuda?”
„See käib Gildi Turvalisuse hinna sisse. Otse meie kõrval võivad olla Harkonneni laevad ja me ei pea kartma neilt midagi halba. Harkonnenid teavad, et targem on mitte oma tarne-eesõigusi ohustada.”
„Ma kavatsen vaadata meie ekraanide juures ja proovin, äkki näen mõnda Gildi liiget.”
„Ei näe. Isegi mitte nende agendid pole kunagi ühtegi Gildi liiget näinud. Gild valvab oma privaatsust niisama kiivalt nagu monopoli kaubavedudele. Ära tee midagi, mis ohustaks meie tarne-eesõigusi, Paul.”
„Kas sa ei arva, et nad peidavad end sellepärast, et… et ei näe enam eriti inimese moodi välja?”
„Kes teab?” kehitas hertsog õlgu. „Seda mõistatust meie ilmselt ei lahenda. Meil on lähemgi probleem – üks paljude hulgas: sina.”
„Mina?”
„Su ema tahtis, et mina sellest räägiksin, poeg. Vaata, sul võib olla mentaadi võimeid.”
Hetke jõllitas Paul oma isa tummalt. Siis ta ütles: „Mentaat? Mina? Aga ma…”
„Hawat kinnitab seda, mu poeg. See on tõsi.”
„Aga mina mõtlesin, et mentaadiks hakatakse õppima lapsepõlves ja seda ei saa nii vara otsustada, sest see võib tekitada varajasi…” Ta vakatas, keskendudes hetkeks kõigi oma viimaste olukordade analüüsile. „Mõistan,” ütles ta.
„Tuleb päev,” ütles hertsog, „kui potentsiaalne mentaat peab teada saama, mis on teoksil. Sealt edasi ei saa teda enam märkamatult õpetada. Mentaat peab valima, kas jätkata väljaõpet või see pooleli jätta. Mõned võivad jätkata, mõned mitte. Ainult tulevane mentaat ise oskab seda kindlalt ära otsustada.”
Paul hõõrus lõuga. Kogu Hawatilt ja emalt saadud eriväljaõpe – mälutreening, teadlikkuse koondamine, lihaste juhtimine ja taju teravdamine, keelte ja häälevarjundite tähenduse õppimine –, kõik see asetus nüüd äkki tema peas uude arusaadavasse korda.
„Ühel päeval saad hertsogiks, mu poeg,” ütles tema isa. „Mentaathertsog võiks olla tõesti hirmuäratav. Kas suudad otsustada praegu… või vajad rohkem aega?”
Paul vastas kõhklemata: „Ma õpin edasi.”
„Tõesti hirmuäratav,” pomises hertsog, ning Paul nägi isa näol uhket naeratust. See naeratus šokeeris Pauli: hertsogi kõhn nägu meenutas surnu pealuud. Paul sulges silmad, tundes taas endas ärkamas kohutavat lõppsihti. Võib-olla mentaadiks saamine ongi mu kohutav lõppsiht, oletas ta.
Ent tema uus teadlikkus eitas seda mõtet kohe, kui ta sellele keskendus.
Emand Jessica ja Arrakisega saavutas täisküpsuse Bene Gesseriti siirdlegendide istutamine Missionaria Protectiva kaudu. Ammu on tunnustatud oskust levitada tuntud universumis prohvetluse malli B.G. personali kaitsmiseks, kuid kunagi pole condition-ut-extremis olnud ideaalsemas kooskõlas isiku ja ettevalmistusega. Prohvetlikud legendid olid Arrakisel võtnud kasutusele isegi olemasolevad nimetused (kaasa arvatud Kõrgeauline Ema, canto ja respondu ning enamiku šari-a panoplia propheticus’t). Ja nüüd on üldiselt omaks võetud, et emand Jessica varjatud võimeid oli suuresti alahinnatud.
Kõikjale ümber emand Jessica oli Arrakeeni suure eestoa nurkadesse laotud nende reisiks pakitud elamine: karbid, kohvrid, kastid – mõned osaliselt lahti pakitud. Oli kuulda, kuidas sissepääsu juures sagisid järjekordse kraamiga Gildi laevaprahtijad.
Jessica seisis keset saali. Aeglaselt pöördudes tõstis ta pilgu ja vaatas hämaraid nikerdisi, peiduurkaid ja sügavates orvades olevaid aknaid. Suur anakronistlik ruum meenutas talle Bene Gesseriti kooli Õdede Saali. Kuid koolis oli ruumis olnud soojust. Siin ümbritses teda vaid luitunud kivi.
Keegi arhitekt on kaugest minevikust välja kaevanud need tugipiilaritega seinad ja tumedad seinakatted, mõtles ta. Kahe korruse kõrgusel tema pea kohal seisis võlvlagi suurte risttaladega, mille transport Arrakisele oli kindlasti olnud kohutavalt kallis. Ühelgi selle süsteemi planeedil ei kasvanud puid, millest saanuks niisuguseid talasid valmistada – kui just polnud tegemist puidu imitatsiooniga.
Ta ei uskunud seda.
Vana Impeeriumi päevil oli see olnud valitsuse mõis. Kulutuste suurusele tollal tähelepanu ei pööratud. See oli asutatud enne Harkonnene ja nende Carthagi-nimelist uut megapolist – odavat kassikullasäralist kohta, mis jäi umbes kahesaja kilomeetri kaugusele Konarmaa taha. Arrakeeni nimi kõlas hästi, selles oli traditsioonide hõngu. Ja see oli väiksem linn, kergemini steriliseeritav ja kaitstav.
Taas kostis sissekäigu juurest mahalaaditava kraami kolinat. Jessica ohkas.
Temast paremat kätt seisis kartongkasti najal hertsogi isa portree. Sidumisnöör rippus selle küljest nagu narmastunud kaunistus. Jupp nööri oli ikka veel Jessica vasakus käes. Maali kõrval lebas poleeritud alusel must härjapea. Pea oli otsekui must saar pakkepaberi meres. Selle alus lebas lapiti maas ja härja läikimalöödud ninamik sihtis lakke, otsekui tahaks loom möirata sellesse kajavasse ruumi väljakutse.
Jessica arutas, mis sundis teda lahti pakkima kõigepealt need kaks asja – pea ja maali. Ta teadis, et selles teos on midagi sümboolset. Nii ebakindlalt polnud ta tundnud end mitte kunagi sellest päevast alates, mil hertsogi ostjad ta koolist minema viisid.
Pea ja pilt.
Tema hämmeldus kasvas. Judinaga silmitses ta pilujaid aknaid kõrgel pea kohal. Siin oli ikka veel varajane pärastlõuna ja sellel laiuskraadil paistis taevas must ja külm – palju tumedam kui Caladani soe sina. Ta tundis koduigatsusepalangut.
Caladan on nii kaugel.
„Siin me oleme!”
See oli hertsog Leto hääl.
Ta pöördus ringi ja nägi, kuidas mees tuli kindlal sammul piki võlvkäiku söögisaali poolt. Leto must töövorm punase tikitud haukavapiga rinnal paistis tolmune ja kortsus.
„Kartsin, et sa selles ilges kohas ära eksid,” ütles mees.
„Siin majas on külm,” ütles naine. Ta silmitses mehe pikka kogu, tumedat nahka, mis meenutas talle oliivisalusid ja kuldset päikest sinise mere kohal. Mehe hallides silmades oli puusuitsu soojust, kuid nägu oli kiskjalik: kõhn ja teravate joontega.
Äkki haaras Jessicat hirm. Pärast otsust kuuletuda imperaatori käsule oli mees muutunud otsekui pööraseks ja muudkui kamandas.
„Kogu linn tundub külm,” ütles naine.
„See on räpane, tolmune väike garnisonilinn,” nõustus mees. „Aga nii see ei jää.” Ta vaatas hallis ringi. „Need on avalikud ruumid riiklike sündmuste puhuks. Vaatasin just eluruume lõunatiivas. Seal on palju