Kosmose pikk vari. Maniakkide Tänav

nad kosmosesügavusse lennutada. Igatahes võta ettevaatusabinõud tarvitusele ja minge vaadake seal ringi. Ma tahan enne Maale teate saatmist olukorrast põhjaliku ülevaate saada.”

      “Selge, kapten.”

      Omaette vihaselt pomisedes sammus poolakas meditsiinibloki uksest välja. Moskar sulges silmad. Laiba-asteroid, ootamatu rünnak, vaakumi neelamine – kõik see oli ta rohkem rööpast välja viinud kui ta endalegi tunnistada julges. Kaevurilaeva juhtimine oli tegelikult rutiine ja igav töö. Peamised probleemid, mis siin tabada võisid, olid üksikud tööõnnetused ja erinevad omandi üle käivad kohtuvaidlused. Säärased mustad teod ja mahhinatsioonid käisid kõrges kaares üle tema pea nagu komeedid. Ja nüüd oli ta ilmselgelt ühe vägagi halvasti haiseva skandaali keskmes. Kas ta peaks kohe võtma ühendust AKKA ehk Avakosmose Kokkulepete Assotsiatsiooniga, mis kosmoses seaduserikkumiste üle järelevalvet teostas? Üks osa Moskari ajust kinnitas, et see oleks ainuõige. Aga oli ka teine pool, see, mis aitas tal hoolimata vananevast laevast asteroidikaevandamise karmis konkurentsis püsida. See laitis mõtte maha. Kes iganes need laibad ka siia asteroidile peitis, vaevalt oli ta huvitatud selle info lekkimisest. Arvestades asteroidil tehtud ulatuslikku tööd, ei saanud see peitja olla mõni väike Moskari-laadne kaevurikompanii, vaid pidi olema üks “suurtest”. Küsimus oli – kes? Kas Punased Äritehnoloogid, Kriiside Mere Teenused, Galilei Grupp või kogunisti Kosmiline Rasketööstus? Rahad, mis nende vaalade vahel liikusid, olid suured nagu kosmos ise, ja poetada piisavalt krediiti ühele kaevurikompaniile vaikimise eest olnuks neile tühiasi. See oleks kiire ja kerge raha, mõtles Moskar – ta saaks vanemad terveks ravida ja ehk laevagi remontida või veel ühe kasutatud laeva osta. Kahe laevaga kompanii poleks paha. Vanemad oleksid uhked. Moskar tundis, kuidas ta pea sellest mõttest pööritama kippus. Rahu, ütles ta endale, ootame ära surnute ajude skaneeringu, ootame ära, kes on asja taga, peame Juliusze ja teiste helgemate peadega nõu, pole vaja kiirustada. Ent kuskil alateadvuses kummitas mõte lisakrediidist, vanematest ja uuest laevast edasi, istudes seal kinni nagu tükk parandusliimi raketi väliskestal.