„Ma arvan, et me leidsime endale uue sihtmärgi,“ sõnas Moskar viimaks. „aga kui sa selle kursi ka valesti arvutad või ma su juurest veel lõhnu leian, siis lähed läbi lüüsi vaakumisse ujuma, selge?“
„Selge,“ ohkas piloot väikese kergendusega ning süvenes liigsegi agarusega holoekraanide ja klaviatuuride maailma, jõudes möödaminnes Annikale siiski kelmikalt silma pilgutada.
Moskar lahkus navigatsiooniruumist närvilises meeleolus – esiteks sellepärast, et ta oli enesevalitsuse kaotanud, ja teiseks, et ta polnud seda juba varem teinud. Ta oleks pidanud Juha joomisprobleemidele ammu tähelepanu pöörama, kuid Juha oli seni alati kõigega ka purjus peaga suurepäraselt hakkama saanud. Noorel kaptenil polnud seepärast kunagi olnud südant soomlast laevalt minema kupatada, eriti kuna piloot oli teda esimesel kapteniksolekuaastal kõvasti aidanud. Kuid nüüd oli ta viimaks keeranud kokku piisavalt suure jama, et Moskar võis perekonna laevast ilma jääda, ja seda noormees ei soovinud. Mis näoga vaataks ta oma vanematele otsa ja ütleks, et laev on läinud? Mis veel tõenäolisem – ilma laevata ei näekski ta oma vanemaid enam kunagi, sest kuidagi peab ta teenima raha, millega neid ravida. Seni ei olnud ta seda suutnud. Seni oli ta suurivaevu ots otsaga kokku tulnud, et pereäri mitte pankrotti lasta.
Moskar lootis, et asteroid, mille poole nad nüüd suundusid, osutub kullasooneks. Kui ei... siis on ta hädas. Kuna asteroidini jõudmiseni polnud suurt midagi teha, tegi Moskar seda, mida ta tavaliselt tegi, kui oli ärritunud ja ärevil – ta suundus kasvuhoonesse. Juba mõte kasvuhoonele rahustas teda. Seal toimus just see, mis pidi toimuma. Taimed ei korraldanud mingeid jamasid ja kui neid õigesti koheldi, siis täitsid nad alati lootused. Inimesed korraldasid jamasid ka siis, kui ta neid hästi kohtles, ja kui ta neid liiga hästi kohtles, läksid mõned päris ülbeks ja ülekäte ning üritasid jalamaid noort kaptenit ära kasutada või talle pähe istuda. Mööda koridore sammudes unustas Moskar inimesed ja ta mõtteisse kerkisid aednikurõõmud. Kasvuhoone oli üks tema privileegidest; see oli väike, nii neli korda kolm meetrit madal abiruum. Moskar oli vastavalt kaevandusinsener Juliusze naise nõuannetele kulutanud hea hulga raha mullasegu ning taimede peale ja kolinud siia kümmekond hüdropoonilistes pottides kasvanud lille ja muud taime. Nendega tegelemine aitas tal lõõgastuda ja ennast masinakeskkonnas inimesena tunda. Nüüdki, jõudes oma healõhnalisse ja rohelisse paradiisi, silmitses ta heldinult üht värskelt puhkenud õisikut. Moskar istus oma taime kõrvale ning kohmitses ja seadis seal valgust ja soojust ja niiskust, pomisedes õisikule julgustavaid sõnu. Praegu vajanuks ta neid ka ise, kuid kaptenina ei saanud ta endale kellegagi liiga lähedaseks saamist lubada. Korra oli ta selle vea teinud ja pidanud hiljem selle inimese vallandama, sest too ei võtnud teda enam kapteni, vaid semuna, ja hakkas käskude täitmise asemel tihtilugu vaidlema. Sellest ühest korrast Moskarile piisas ja edaspidi jagas ta oma muresid vaid taimedega.
 |
|
2. Asteroid
Nexo kujutas endast tüüpilist tellimustööna suurtest moodulitest kokku pandud kaevandusalust. Selle ninaosas olid side- ja seiremoodulid ning juhtimiskeskus. Sellest edasi tulid laoruumid, põkkumismoodul ja hiiglaslik moodulirõngas, mis pidevalt keereldes tekitas sisepinna ruumidesse 0.7G-lise raskusjõu. See oli ainus koht laevas, kus oli kunstlik gravitatsioon. Peale elamismoodulit tulid veel mõned laod kaevandusdroonidele, kolm hiigelpunkrit kaevandatud materjalide jaoks ning viimaks mootoriblokk oma kütusepaakide, reaktori, selle jahutusradiaatorite, akude ning kõige lõpus ioonmootori düüsidega. Kaugelt vaadates võis selles pealtnäha kaootiliselt kokku loobitud moodulite, ühendusblokkide, gaasimahutite ning manööverdusdüüside segadikus näha isegi kubistlikku elegantsi. Kui ema ja isa kunagi Europalt lahkumiseks laenu võtsid ja selle laeva esialgu rentisid, oli Kalle veel väike. Kuna neil täismeeskonna palkamiseks raha ei olnud, pidi ka väike Kalle tegema kõike, millest jõud üle käis. Nii oli ta kasvades aste-astmelt teadmisi omandades ja kõiki töid tehes isa kõrvale kapteni abiks tõusnud. See kogemus kulus tal nüüd, omapäi jäädes, hädasti ära.
Moskar kutsus Nexo juhtkonna aru pidamiseks sööklasse, sest siin oli kunstlik gravitatsioon ja piisavalt ruumi. Ükshaaval saabusid puurijate pealik, mäeinsener, navigaator ja peainsener. Puurijate pealiku räme hääl täitis jalamaid kogu ruumi ja teiste jutuvada kadus selle alla päris ära. Moskar viskas lauale väikese holokarbikese ja pani selle tööle. Kokkukogunenute ette kerkis tundmatust asteroidist tehtud suur värelev hologramm ning õhus hõljus vaevuaimatav sinakas suits, mis pärines asteroidipuurijate meeskonna juhi, suurekasvulise poolaka Juliusz Banaszynski elektrilisest sigarist.
Umbkaudu sajakilomeetrise läbimõõduga asteroid oli tõeline kingitus igale kosmosekaevurile, puhas Jumala poolt loodud väärtuslike materjalide kinkekomplekt. Kauge Päike pani asteroidi pinda katvad teravad, jäätunud hapnikust moodustunud piigid õrnalt sillerdama. Tuhmid, puhtad värvid nagu must, hall, lilla ja kahvatuvalge lausa paitasid silmi.
„Nagu te teate, pani Juha paari komakohaga mööda ja meie eelmine sihtmärk kadus kosmoseavarusse. Väikese otsimise peale leidsime uue paljutõotava sihtmärgi, aga nüüd, kohale jõudes, tundub, et oleme juba hiljaks jäänud.”
Moskar suurendas pilti ja lisaks kaootilistele looduslikele pinnavormidele ilmus nähtavale ka hoopis teistsuguseid objekte. Ekraanidel särasid antennid, kinnitused, ajutised platvormid ning konteinerite püramiidid.
“Kurwa!” vandus Juliusz. “Jälle tühikäik!” Ta näitas Juhale rusikat. “Paneks sulle praegu vastu kukalt, aga ei viitsi!”
“Ära ärple, ise trimpasid minuga koos, siis olid küll suur sõber.”
“Mis siis, et trimpasin! Kui tööd on vaja teha, siis olen alati kaine!”
Moskar rehmas kärsitult käega ja sundis nad vaikima.
„Midagi siin siiski ei klapi – andurid pole näiteks siiani suutnud leida ühtegi jälge inimestest, ega muust elutegevusest. Ainus, mida nad kinnitavad, on see, et asteroidil leidub ohtralt süsivesinikke ja muid biomassi tunnuseid. Kuid see biomass ei paista olevat elus.”
„Hiigelsuur külmkapp?” pakkus Juliusz. „Toiduvarud mõne korporatsiooni asunduse jaoks?”
„Täiesti võimalik,” nõustus Moskar, „aga vähemalt paagid saame me siin kindlasti varuga täis tõmmata. Vaadake siia.” Ta suurendas holoekraanil üht regiooni, kus asuvast mehhanismist paiskus kosmose poole peenike jääsinine valgusvihk. „See jurakas siin on plasmatõukur, mis kogu seda kupatust kiirendab. Tundub, et keegi on selle asteroidi avastanud, oma kola peale visanud ja pannud selle pisikese mootoriga päras kuhugi minema, kuigi suund, kuhu antud asteroid liigub, on veider. Seal pole mingeid teadaolevaid asundusi.”
„Võibolla plaanitakse ehitada? Ehk sattusime praegu selleks mõeldud ehitusmaterjalide voorile?” pakkus Ago, mäeinsener.
„Kõik võib olla,” kehitas Moskar õlgu, „aga ma olen teid siia kutsunud selleks, et ära otsustada, mis me edasi teeme. Kas laseme automaadid alla jääd kaevama?”
“Kütust on vaja,” ütles peainsener igavleva näoga nätsu närides. Peainsener oli kaptenist kümme aastat vanem kaunis brünett soomlanna, kes noore kapteni südame tihtilugu tugevamalt põksuma pani. “Muidu on Nexoga varsti kööga.”
“Kuid see asteroid on kellegi oma,” lausus Juliusz. Keskealine poolakas oli Moskarile esimesel aastal kaevandusküsimustes tublisti abiks olnud. Kuid nüüd oli kapten