Bodine aurutas late jaoks korralikult piima. „Kui hind sobiks, saaks Jessie sellega ilmselt hakkama.”
„Ta saab vist päris kenasti hakkama?” Maureen pani kaheksakohalisele pliidile tohutu suure panni ja asus peekonit praadima. „See tüdruk meeldib mulle.”
„Sinule meeldivad kõik.” Bodine andis emale kohvi.
„Nii on elu õnnelikum. Kui otsida, leiad kõigis midagi head.”
„Adolf Hitler?” pakkus Bodine.
„Noh, tema oli, nagu oli, tema tõmbas liiva sisse joone, millest enamik enam üle astuda ei taha. Ja see on hea.”
„Teist sinusarnast ei ole.” Bodine kummardus oma suurelt kõrguselt – ta oli juba kaheteistaastaselt ületanud kasvus ema viis jalga kolm tolli1 ja kasvanud veel viis tolli pikemaks2 – ning suudles ema põsele. „Mul on enne tööleminekut veel nii palju aega, et laud ära katta.”
„Oh, kullake, sa pead ka hommikust sööma.”
„Sõin jogurtit.”
„Sa ei talu ju seda.”
„Ma ei talu seda ainult siis, kui seda parajasti söön, ja see on mulle kasulik.”
Maureen ohkas, tõstis peekonitükid nõrguma ja pani pannile uued. „Vahel on mul küll tunne, et sina ise oled endale parem ema, kui mina sulle üldse kunagi olin.”
„Sina oled maailma parim ema,” vaidles Bodine vastu, võttes samal ajal kapist virna igapäevataldrikuid.
Müra oli kuulda paar sekundit enne ukse avanemist. Tema ellu kuuluvad mehed astusid koos paari koeraga sisse.
„Pühkige jalad puhtaks.”
„Reenie, kullake, kuidas me siis seda unustada saame?” Sam Longbow võttis kaabu peast – Maureeni söögilauas ei kandnud keegi kaabut.
Sam oli kuus jalga kolm tolli3 ja enamiku ta pikkusest moodustasid jalad. Ta oli tugeva kehaehitusega kena välimusega mees, kelle mustades juustes oli hõbedat, ning ta tumepruunide silmade nurkades olid naerukurrud.
Ta vasakpoolne lõikehammas oli pisut viltu ning Bodine’i arvates lisas see ta naeratusele sarmi.
Bodine’ist kaks aastat vanem Chase riputas kauboikaabu nagisse ja ajas seljast laudajope. Chase oli pärinud pikkuse ja kehaehituse isalt – tegelikult olid selle pärinud kõik Longbow’ lapsed –, kuid näolt ja juuksetoonilt meenutas ta ema.
Bodine’ist aasta noorem Rory oli kombinatsioon mõlemast vanemast: tal olid tumepruunid juuksed, elavad rohelised silmad ja Sam Longbow’ näo kahekümne kahe aastase versioon.
„Ehk teed ühele veel?”
Maureen vaatas kulmu kergitades Chase’i poole. „Mina võin seda alati teha. Kellele?”
„Kutsusin Cali hommikusöögile.”
„Noh, pane siis veel üks taldrik,” kamandas Maureen. „Callen Skinner pole istunud meie lauas juba väga pikka aega.”
„Kas ta on tagasi?”
Chase noogutas kohvimasina juurde minnes Bodine’ile. „Jõudis eile õhtul. Seab end hütis sisse – nagu me kokku leppisime. Soe hommikusöök aitaks sellele kaasa.”
Chase jõi oma kohvi mustalt, Rory lisas ohtralt piima ja suhkrut. „Ta ei näe sugugi Hollywoodi kauboi moodi välja.”
„Meie noorimale on see suur pettumus,” märkis Sam suure kraanikausi ees käsi pestes. „Rory lootis, et ta tuleb kohale kannuste kõlisedes, kaabul hõbedane pael ja saapad läikima viksitud.”
„Ei midagi sellist.” Rory näpsas peekonitüki. „Ei näe üldse teistmoodi välja kui siit ära minnes. Vast ehk pisut vanem.”
„Ta pole minust aastatki vanem. Kuule, jäta meile ka peekonit,” lisas Chase.
„Teen juurde,” lausus Maureen rahupakkuvalt ja tõstis näo, kui Sam kummardus teda suudlema.
„Sina, Reenie, näed välja ilus nagu kommikarp. Ja lõhnad sama hästi.”
„Mul on terve ennelõuna täis kohtumisi.”
„Kui juba kohtumistest rääkida,” lausus Bodine kellale pilku heites, „siis pean mina minema hakkama.”
„Kullake, kas sa siis ei saa nii kaua oodata, et Callenile tere öelda? Sa pole seda poissi ju ligemale kümme aastat näinud.”
Kaheksa, mõtles Bodine ning pidi tunnistama, et Cali oleks päris huvitav näha. Aga… „Kahjuks ei saa. Küll ma näen teda – ja teid ka,” lausus ta isa suudeldes. „Rory, mul on vaja sinuga kontoris paarist asjast rääkida.”
„Tulen kohale, boss.”
Bodine turtsatas selle peale ning läks tagakotta, kuhu oli juba koti vajalike asjadega valmis pannud. „Õhtupoole hakkab lund sadama,” hüüdis ta jopet selga ajades ning pannud mütsi pähe, salli kaela ja kindad kätte, astus ta külma hommikusse.
Ta oli ühe minuti oma päevaplaanist maas ning seetõttu kõndis ta auto poole kiirel sammul. Ta oli teadnud, et Callen on tagasi tulemas, oli osalenud perekonna koosolekul, kus arutati tema ratsastajana tööle võtmist rantšosse.
Callen oli olnud lapsepõlvest saadik Chase’i parim sõber ning Bodine oli kõikunud aastaid kahevahel: kord ei talunud ta Callenit silmaotsaski, siis oli temasse kõrvuni armunud.
Ta ei mäletanudki enam, mis seisus asi siis oli, kui Callen Montanast lahkus. Mööda kõvakstambitud lumist laines rantšoteed sõites mõtles ta, et Callen oli olnud kodust lahkudes noorem kui Rory praegu.
Umbes kakskümmend ja küllap kohutavalt nördinud ja pahane, et oli ilma jäänud oma sünniõigusest. Maast, mille tema isa oli Skinneritelt ära ostnud, kui Calleni isal olid viisakalt öelda rasked ajad.
Tal olid raskused sellepärast, et ta mängis maha head ajad. Bodine oli kuulnud isa rääkimas, et Skinner ei kõlvanud hasartmängijana kuhugi ning oli sellest sama suures sõltuvuses kui mõni teine pudelist.
Nii et kui maa, mida Callen kindlasti armastas, oli kahanenud vähem kui viiekümne aakrini pluss maja ja paar kõrvalhoonet, lahkus Callen Skinner kodust, et leida oma tee.
Chase’i jutu järgi oli Calil läinud hästi ning ta oli olnud filmides hobusekarjus.
Nüüd, kui Cali isa surnud ja ema lesk ning ta õde oli abielus ja tal oli väike laps ja ta ootas järgmist, tuli Cal tagasi.
Bodine’i teada polnud allesjäänud Skinneri maad väärt seda, mis selle eest laenude tagatisena võlgu oldi. Ja maja oli tühi, sest proua Skinner oli kolinud tütre juurde ilusasse majja Missoulas, kus Savannah’l ja ta abikaasal oli kunstipood.
Võis arvata, et varsti tuleb koosolek, kus arutatakse allesjäänud viiekümne aakri äraostmist, ja ta arutas sõidu ajal omaette, kas see maa sobiks paremini rantšo või puhkekeskuse tarbeks.
Maja võib korda teha ja üürida välja gruppidele. Või kasutada seda ürituste korraldamiseks. Väiksemate pulmade, firmaürituste, perekondlike koosviibimiste läbiviimiseks.
Või säästa aega ja raha ning lammutada maja maha ning ehitada uus.
Sõites ristikheinalehelogoga Bodine Resorti kaare alt sisse, veetis ta aega erinevate võimalustega mängides.
Ta tegi ringi ümber kompleksi ja märkas, et poes põlevad tuled, sest hommikuse vahetuse omad olid kompleksi avamiseks valmis. Sel nädalal oli tulemas nahkehistööde müük, mis meelitab kindlasti kohale hilissügisesi külastajaid. Või siis meelitab Rory meeskonna turundustöö kohale neid külastajaid, kes on läbi astunud restoranist.
Ta