Loojangute värvid. Nora Roberts

Rory. „Ju sa vist sellepärast oledki boss.”

      „Ja sina ei tohi seda ära unustada.”

      „Võtan kohe need detailid käsile.” Jessica tõusis telefoni taskusse pistes püsti. „Rory, kuidas oleks, kui istuksime tunnikese pärast maha ja paneksime kõik paika?”

      „Sobib.” Rory vaatas talle järele, pöördus siis naeratades õe poole. „Ta lõhnab hästi.”

      „Tõesti või?”

      Rory, näol miljoni dollari naeratus, liigutas kulme. „Väga hästi.”

      „Ta on sinu jaoks pisut liiga vana – ja liiga stiilne.”

      „Vanus on pelgalt meeleseisund ja minus on vajaduse korral stiili küllaga. Kuigi ma ei kavatse midagi ette võtta,” lisas ta. „Ütlen lihtsalt, nagu asi on.” Ta ajas end jalule. „Tead, ma võin sellele väga vinge turunduse peale panna.”

      Selles ei kahelnud Bodine hetkegi. „Vaata, et see ära tasub,” hoiatas ta.

      „Pennilugeja.”

      „Unistaja. Lase nüüd jalga, mul on vaja tööd teha.”

      Ja nüüd on seda veelgi rohkem, mõtles Bodine, vaadates ekraanil brošüüri praegust kujundust.

      Nüüd tuleb muuta ürituste kujundust ja reklaami ning seda tuleb teha kiiresti.

      Ta võttis telefoni, et helistada kujundajale.

      Rory ja Jessica – Maureeni abiga – pidasid sõna. Kella viieks oli Bodine’i laual korralik pakkumine ja esialgne kujundus ja hinnad.

      Selle kohendamine ja lõpliku versiooni kujundajale saatmine lisas ta päevale veel ühe tunni, aga ta leidis, et see oli seda aega väärt.

      Tööpäeva lõpetades vaatas ta restorani poole, libistas pilgu üle parklas seisvate autode. Mitu Kiat ja terve rida nende õhtustajate autosid, kes olid tulnud väljastpoolt.

      Pole viga.

      Bodine ihkas oma õhtusööki ja vaikset hetke, mil ei pea küsimustele vastama. Võib-olla isegi pugeda varem voodisse.

      Rantšo elamu juurde jõudes haaras ta portfelli ja sammus kotta, lastes peast läbi, mida õhtuga teha:

      Klaas veini.

      Õhtusöök.

      Pikk ja kuum dušš.

      Paar tundi lugemist.

      Uni.

      Just see mis vaja.

      Ta nina tabas Clementine’i lasanje lõhna ning ta leidis, et jumal on olemas.

      Kui ta kööki astus, lasi pikka kasvu Clementine – kes ei sallinud vähimatki vastuvaidlemist, vaid nõudis alati, et taldrikud tuleb tühjaks süüa – kuuldavale kägiseva naeru.

      „Sina, poiss, pole ka põrmugi muutunud.”

      „Mitte miski ei siin ega teises ilmas muuda minu sügavat ja vankumatut armastust sinu vastu.”

      Bodine tundis seda häält, selle salalikku võlu, ning vaatas sinnapoole, kus Callen Skinner toetus õlut juues vastu kappi ja Clementine pani nõusid nõudepesumasinasse.