Kadunud poja tagasitulek. Kolmas raamat. Kasey Michaels

pead nähtamatult jälitama.“

      Mehe hääl muutus siidiseks, mis polnud kunagi hea märk. „Ma olen mehed hoolikalt valinud nende pikaajalise ustavuse pärast. Kui ma ei kahtle sinu meetodites, siis oleks mul mõõtmatult hea meel, kui sa omakorda ei kahtleks minu otsustusvõimes. Nad valvavad sind ja sul on sama ohutu kui kodus, nagu öeldakse. Muidugi on veel üks ütlemine – talliukse sulgemisest pärast seda, kui hobune on põgenenud. Sa tead, et see kõik võib olla mittemillegi eest, su neitsilikkus võib olla kadunud mittemillegi eest. Nad võivad olla teiste asjadesse oma nina toppivad võõrad, kellega asjad joonde ajada, või ainult pudemed, mis mu vanast vaenlasest on järele jäänud, kui ma ihaldan ometi pearooga.“

      „See teeb sulle haiget, jah? Sa tahad, et oleks teisiti. Pärast nii paljusid aastaid näha lõpuks õiglust võidutsemas.“

      „Õiglust, Lisette? Ah, kui huvitav sõna,“ märkis mees, samal ajal kui naine nurgas endamisi midagi pomises. „Kättemaks kuulub Jumalale, on meile räägitud, ja õiglust jagab välja tema käsi.“

      „Usud sa Jumalasse?“ küsis Lisette, istudes mugavamalt oma tooli. Ta nautis neid arutelusid.

      „Ma usun silm silma vastu doktriini, ma petit. Ja võib-olla ka käsivars silma vastu ja mõlemad jalad ja lõpuks süda ise, mis mu käes tilgub. Mida tehti mulle ja sulle? Pelgast nõrgast asjast nagu õiglus ei saa kunagi küllalt olla.“

      Lisette surus alahuule hammaste vahele ja noogutas nõustuvalt. „Aga nagu sa ütlesid, ei tarvitse tal sinu vana vaenlase suhtes õigus olla. Rian Becket võib viia meid mitte kaugemale kui inimesteni, kes sinu Inglismaa-äris kaose tekitasid.“

      „Minu äris. Ah, kui meeldiv sõna selle kohta, mida ma olen teinud. Ma ei ole mingi pühak, ma petit, ja olen seda oma häbiks sulle ka tunnistanud. Tegin seda, mida ma tegin tolle neetud äpardunud korsiklase heaks, kuid sain selle käigus ka rikkaks, nii et kardan, et pühadus on mu haardeulatusest kaugel. Aga jah, olgu nad kes tahes, neid tuleb karistada selle eest, et nad tegid mu elu isegi ajutiselt ebamugavaks, eriti veel nüüd, kui ma kavatsen jälle Inglismaale naasta. Aga kui seal on rohkemat? Kui nad on ka need inimesed, kui too mees on ikka veel nendega...“

      „Siis tilgub su käes tema süda,“ tähendas Lisette, soovides, et ta ei tunneks end nii verejanulisena. Ilmselgelt olid nunnad tema puhul saanud luhtumise osaliseks... või oli tema nunnasid rängalt alt vedanud. „Ja Becket? Mis juhtub Rian Becketiga?“

      „Nii palju kui oskame öelda, on Becket see, kes läks mulle maksma suure osa mu ärist. Tuleta meelde, me saime ta nime ühelt mu endise liitlase liitlaselt. Mis sinu arvates temaga juhtub, ma petit? Silitame ta pead ning soovime talle pikka ja meeldivat elu?“

      „Ei, seda ma ei arva. Ma arvan ka, et ta oleks nüüd kindlasti surnud nagu need teisedki, kui mind siin poleks olnud. Nende jälkide keeduste tõttu.“

      „Kuid me oleksime võinud saada kõik oma vastused. Laps, kel lubatakse selliselt valitseda. Saba, mis liputab koera. See on sulle häbiks, mu isand.“

      Lisette vaatas nurga poole. „Sa ütled seda kaugelt. Ehk tuleksid varjudest välja ja ütleksid seda mulle näkku? Talle näkku?“

      „Jälle kassid kotis. Arvatavasti tuleb meil ühel päeval tegelda vaenulikkusega teie vahel. Pole just kena väljavaade. Aga mitte praegu. Lisette, ma petit, mulle ei meeldi ikka veel fakt, et sa ronisid tema voodisse. Oli see haletsus, mis sind tagant tõukas? Haavatud sõdur? Või uudishimu? Tüdruk nunnakloostrist, nii paljudeks aastateks luku taha pandud? Või ehk see, et tal on ainult üks käsi ja sa tunned, et sa võid temast vajaduse korral üle olla? Siin jääb üle ainult imestada.“

      „Sa peaksid imestama enda, mitte aga nende üle, kes teenivad sind nii hästi, kui suudavad,“ vastas Lisette püsti tõustes, sest ei soovinud enam seda vestlust pikendada. Mitte siis, kui see sisaldas juttu Rian Becketi surmast.

      „Kui teda poleks nii raskelt haavanud nood idioodid, kes teda kinni püüdma olid saadetud. Kui sind poleks siin olnud, kui ta toodi...“

      „Siis ei oleks mul sinu küsimustele mingeid vastuseid, eks ole? See ei tähenda, et ma kavatseksin neist ühelegi vastata. See oli minu otsus, neid sündmusi ei saa enam muuta ja edasise aruteluga pole midagi võita. Ja too poiss. Sa ei tunne tema vastu midagi?“

      Lisette vaatas mehele otse silma, siniste silmade pilk kõikumatu. Ja vastas talle seda, mida mees kindlasti kuulda tahtis. „Ei. Mitte midagi.“

      „Sinu õnneks, ma petit, sest hoolimata sellest, kuidas mäng siin väikeses seikluses välja kujuneb, kannab see vilja või mitte, Rian Becket sureb.“ Ta avas väikese seemisnahast kukru, mida ta alati kaasas kandis, võttis sealt tumerohelise lehe ning surus põse ja igeme vahele. „Mitte keegi, kes puudutab mu tütart minu nõusolekuta, ei jää ellu.“