Kadunud poja tagasitulek. Kolmas raamat. Kasey Michaels. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Kasey Michaels
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916110348
Скачать книгу
haaras selle kätte ja viskas koleda vedeliku kurgupõhja, nii et ei peaks selle maitset tundma. „Ole lahke. Olen ma nüüd oma vangivalvurile meeltmööda olnud?“

      „Milline tubli väike sõdur.“

      Rian tundis ootamatut torget, mis pidi olema koduigatsus. „Mida sa ütlesid?“

      „Vabandust? Mida ma mille kohta ütlesin, Rian Becket?“

      „Pole tähtis. Sa lihtsalt meenutasid mulle hetkeks kedagi.“

      „Ja kes see võiks olla? Südamedaam?“

      Rian naeratas ja raputas pead. „Jah, naisterahvas küll, kuid mitte südamedaam. Nuhtlus.“

      „Ahah, siis me ajame läbi su mälestusteta temast.“ Lisette võttis Riani käest tühja klaasi ja asetas selle rohule pandud kandikule. „Tule minuga jalutama, Rian. Nii sooja ja ilusat ilma meil paljudeks päevadeks enam ei jätku. On juba oktoober.“

      „Kas sul pole teisi kohustusi?“ küsis Rian, mõtted ikka veel poolenisti Fanny juures, kui ta tol viimasel korral teda oli näinud. Richmondi hertsoginna ballil? Jah, Fanny oli paistnud nii noor ja ilus ja nii väga hirmunud, kui kutse relvadele läbi kogu linna helises. Kuid Brede oleks käsutanud nii tema kui ka ta õe Brüsselist välja kuhugi ohutumasse paika. Ta ei peaks Fanny pärast muretsema. Pealegi maandus Fanny alati jalgadele.

      „Jah, mul on teisi kohustusi, kuid need ootavad kannatlikult, kuni ma nende juurde tagasi lähen. Lähme nüüd, treenime seda jalga aias ringijalutamisega. Sa oled nii kauasest istumisest ja mossitamisest kindlasti kange.“

      Rian lükkas mõtted õest aju tagasoppidesse, kuhu need jäid mugavalt puhkama, sest Rian ei soovinud tõepoolest, et teda vaevaks mis tahes, mis isegi sarnanes tõsise mõttega. Nagu Lisette ütles, oli ilm ilus. Liiga ilus sügavate mõtete jaoks. „Sa püüad ergutada mind tervemaks saama, eks ole? Sa oled tüdinud mu ustavaks põetajaks olemisest.“

      „Jah, surmani tüdinud. Aga kas see toimib? Minu ergutamine?“ küsis Lisette naeratades, selged sinised silmad vallatult sädelemas, kui ta oma käe Riani käevangu pistis.

      „Ma ei ole ju surnud, nii et küllap toimib.“

      Nad jalutasid vaikides tubli kümme minutit, enne kui Rian tundis, et ta hakkab lõtvuma ja tema reis valutama, ning nad võtsid külg külje kõrval istet puu varjus kivist pingil.

      „Nii et sa ei esita mulle mingeid küsimusi?“

      „Küsimusi?“ Rian pilgutas mitu korda silmi, püüdes oma mõtteid juhtida. Kas tal oli küsimusi? Muidugi oli. Midagi selle maja kohta? Mehe kohta, kellele see maja kuulus? Tahtis ta seda teada? Pagan võtaks, ta peaks tõepoolest rohkem hoolima. Peaks ju? „Ei. Mul ei ole küsimusi. Jah, siiski. Üks küsimus. Kas sa tuled täna õhtul jälle minu juurde?“

      „Jah, kui sa mind tahad,“ vastas Lisette, libistades käega julgelt üle tema valusa reie, ning naise peopesa soojus pakkus Rianile kummalist lohutust. „Ma tunnen end ohutult, kui ma sinu juures olen, Rian Becket.“

      „Ohutult? Muidugi ei ähvarda sind mingi oht. Ma olen nõrk kui kassipoeg ega suudaks sulle arvatavasti haiget teha. Ja mida on sul siin karta, Lisette? Lilled, puud, linnulaul. Hea toit ja pehmed voodid – sina mu voodis. Me võiksime olla taevas, Lisette, paradiisis. Ma hõljun läbi paradiisi päevi ja nädalaid.“

      Või olen ma eelpõrgus, lisas ta endamisi, võideldes mugava uduga, mis näis igal õhtupoolikul järjekindlalt tema meeltesse rulluvat, saates ta lõpuks tagasi voodisse. Tal oli eile parem olnud. Ka täna oli parem olnud. Aga võib-olla oli ta teinud liiga palju, mõtelnud liiga palju? Oh, näe, liblikas...

      „Oma tööandjat,“ vastas Lisette vaikselt, langetades pilgu kinganinadele. „Ta tuleb vähem kui nädala pärast tagasi. Ma tean, et ta oli mu vanemate sõber, ja ma tänan teda ta lahkuse eest, et ta mu sõja ajal siia võttis, mind varjas. Lõppude lõpuks peetakse mind ju inglaseks. Kuid viimasel ajal ta... ta vaatab mind. Ta ütleb igasuguseid asju. Et mul pole vajadust teenija olla ja oma ülalpidamist teenida. Ta teeb... igasuguseid ettepanekuid. Ma lahkun siit, enne kui ta seekord tagasi tuleb, ja ma tahan, et ka sina oleksid selleks ajaks läinud. Teised on läinud, aga sina oled ikka veel siin. Mu... mu tööandja võib olla tüdinud sinu heategija olemast, Rian Becket, ja kui ma olen siit läinud, pole kedagi, kes sinu eest hoolitseks. Kuhu sa lähed või mida teed, kui ta sulle ust näitab?“

      Rian pöördus pingil ja vaatas Lisette’ile otsa just siis, kui tüdruk ainsa pisara põselt kiiresti ära pühkis. Kiire pöördumine pani ta pea ringi käima ja ta pingutas tugevasti, et silmi ja mõtteid uuesti fookusse saada. Ta polnud liialdanud, kui ütles Lisette’ile, et on nõrk kui kassipoeg, ja ta polnud ilmselt ikka veel võimeline veetma kogu päeva voodist väljas. Jalutuskäik aias oli kurnanud kogu tema jõu, kogu ta tahte. „Ma püüan aru saada, mida sa ütled. Räägi... räägi mulle sellest mehest rohkem.“

      Lisette raputas pead ja laskis siidisel päikesevalguse kardinal oma näo ette langeda, vaadates alla oma kätele, mis olid nüüd häbelikult süles kokku pandud. „Mis muud siin veel teada?“

      „Oletan, et alustuseks tema nimi. Kui veider. Miks ma pole kunagi küsinud?“ Rian asetas oma käe Lisette’i kätele ja tundis jääd tema sõrmeotstes. Pagan. Ta pidi keskenduma, kuid võis tunnetada, et irdub üha rohkem nende vestlusest. Otsekui mitte miski midagi ei tähendaks, ei miski selles maailmas. Ei tema ise ega Lisette. Ei miski peale selle meeldiva hõljumistunde kõigi hädade, kõigi murede kohal.

      Lisette lükkas oma juuksed kõrvade taha ja pöördus, et talle otse silma vaadata. „Ta on Comte Neuveville Beltane. Või vähemalt ta sai Comte’ks, kui tema perekond terroris hukkus. Tiitel tuleb ja läheb, sõltuvalt sellest, kes Pariisis valitseb. Praeguseks on see tagasi. Seda ta ütleb.“

      Rian hõõrus tugevasti nägu, et end äratada, end ergutada. „Mida ta ütleb, Lisette?“

      Lisette pööras jälle näo kõrvale. „Maman heitis selle üle nalja, kuid ta ei naeratanud. Ema ütles, et Comte sai tiitli ainsal moel, mida ta oskas. Siis hoiatas mu papa, et ta oleks vait, sest päid on vähemagi pärast maha raiutud. Ma ei tea, Rian. See oli kolm aastat tagasi, nüüd võib-olla juba neli. Aeg läheb siin kaotsi.“ Ta ohkas ja kehitas õlgu puhtalt galliapärasel viisil. „Ma olen siin kadunud, seega ma lähen, enne kui Comte tagasi tuleb. Olen plaanid juba teinud. Soovin ainult, et mul oleks kuhugi minna. Ja ma muretsen selle pärast, et pean su siia jätma ainult lohakate köögi tainapeade hooleks.“

      Rian libistas käsivarre ümber tema õlgade ja tõmbas ta oma rinna vastu. „Lisette, sa värised. Sa kardad tõepoolest, eks ole?“

      Lisette tõmbas end vabaks ja tõusis püsti, põsed kahvatud. „Ma ei karda! Ma keeldun kartmast. Kuid ma pean olema arukas. Ma ei ole enam väike tüdruk. Ma olen nüüd peaaegu kahekümneaastane ja Comte on mees. Mehed ootavad oma helduse eest tasu. Ma ei ole narr, ma tean küll, mida ta mõtleb, kui räägib, et ma ei pea teenija olema. Aga kui ma annan oma keha, siis peab see olema minu vaba valik, mitte mu ainus valikuvõimalus.“

      Rian tundis alandust. „Sa... sa oled mulle oma keha andnud, Lisette.“

      „Jah, sest ma olen narr. Sest sa oled nii kurb. Sest ma tahtsin sind äratada, panna sind elu soovima. Kuid ma ei saa siia enam kauemaks jääda, Rian Becket. Isegi mitte sinu pärast.“

      „Ma ei palukski seda sinult,“ ütles Rian, ajades end jõuetult jalgadele. „Nii lihtne on siia jääda, Lisette. Kuid sul on õigus. Ka mul on aeg lahkuda. Olen seda rammetut minnalaskmist niigi liiga kaua mänginud. Peaksin koju minema sellest hoolimata, kui väga ma ei taha sinna minna.“

      „Kuid miks sa ei taha nende juurde minna, Rian? Sul on pliiats ja paber, ent ometi keeldud sa neile kirjutamast. Oleksin võinud sinu asemel neile kirjutada. Mul oleks tarvis ainult teada, kuhu kiri adresseerida, on ju? Sa oled väga isekas, Rian Becket. Su perekond usub kindlasti, et sa oled surnud, neile kadunud. Nende valu on kahtlemata kohutav. Kuidas nad rõõmustaksid sind jälle nähes.“

      „Jah,