Surm Dordogne'is. Martin Walker

endale häda kaela tõmbab.

      Bruno tundis Karimi sellest ajast peale, kui ta üle kümne aasta tagasi siia kolis, kui üht kogukat trotslikku araabia teismelist, kes oli valmis kaklema ükskõik millise noore prantslasega, kes talle vaid väljakutse esitada julges. Bruno oli seda tüüpi varemgi kohanud ja tegi Karimile pikkamööda selgeks, et too on piisavalt sportlik, et oma põlgus ragbiväljakul välja elada. Kutsunud poisi kaks korda nädalas trenni, igal laupäeval võistlusele ja suvel tennist mängima, õpetas Bruno teda pahandustest eemale hoidma. Tal õnnestus Karim värvata koolimeeskonda ja seejärel ühte kohalikku ragbimeeskonda ning lõpuks jõudis ta piisavalt suurde liigasse, et teenida raha Rashida kosimiseks ja kohviku soetamiseks. Bruno oli isegi nende pulmas kõnet pidanud. Persse, persse, persse ...

      Kui Karim vahele jääb, võivad asjad hullu pöörde võtta. Inspektorid võivad oma ülemusel lasta survet avaldada prefektile, kes avaldaks omakorda survet politseile või vahest saaksid nad kampa isegi kaitseministeeriumi ja tooksid kohale sandarmid, kes maapiirkondade kuritegusid lahendavad. Kui nad aga lootsid, et Karim või Rashida lobisema hakkavad, polnudki teada, kuhu see kõik välja viib. Kriminaalkaristus riigivara kahjustamise eest tähendaks seda, et Karim kaotab tubakamüügiloa ja tema kohvikupidamisel on lõpp. Tema ei pruugiks sõnagi poetada, aga Rashida mõtleks ikkagi lapse peale ja võiks murduda. See juhataks nad omakorda vana Joe ja ülejäänud ragbimeeskonnani, ja enne, kui kass jõuaks aevastada, oleks tervel vaikse ja rahuliku St Denis’ võrgustikul süüdistused kaelas ja see pudeneks laiali. Seda ei saa Bruno lubada.

      Bruno aeglustas sammu, kui läks aleviku teadetetahvli juures ümber nurga ning möödus sõjamälestusmärgist, astudes autoridade vahele, mis olid Maapanga ette üles rivistatud nagu paljud erivärvilistes mundrites sõdurid. Ta vaatas ringi, et tabada sandarm Twingot, ja märkas hoopis Duroci, kes seisis tavapäraselt panga sularahaautomaadi ette moodustunud järjekorras. Kaks kohta temast tagapool kõrgus teiste kohal Karim, kes ajas mõnusalt juttu keemilise puhastuse Colette’iga. Bruno sulges suurest kergendusest hetkeks silmad ja vantsis siis kereka põhja­aafriklase juurde.

      „Karim,“ tervitas ta, lisades kiirelt „Bonjour, Colette“, ning suudles naist kummalegi põsele, enne kui pöördus tagasi Karimi poole ja ütles: „Ma pean sinuga pühapäevasest mängugraafikust rääkima. Ainult üks silmapilk, see ei võta kaua.“ Ta haaras mehel küünarnukist, jättis Colette’iga hüvasti, noogutas Durocile ja talutas oma tõrksa sihtmärgi tagasi silla suunas.

      „Tulin sind hoiatama. Arvan, et nad passivad seda autot ja on võib-olla isegi sandarmeeriat hoiatanud,“ ütles Bruno. Karim seisatas ja ta nägu selgines rõõmsaks naeratuseks.

      „Tulin ise ka selle peale, Bruno, kui nägin uut sandarmit rahasabas seismas, endal silmad ringi vilamas, nii et jäin tema taha ootele. Igatahes nüüd on see tehtud.“

      „Sa lõikasid tal kummid läbi, kui Duroc sealsamas vahtis?“

      „Üldsegi mitte,“ ajas Karim suu naerule, “lasin oma venna­pojal selle koos teiste lastega ära teha. Nad hiilisid ligi ja toppisid kartuli summuti torru, sellal kui mina seal Colette’i ja Durociga juttu puhusin. See auto ei jõua kümmet kilomeetritki sõita, enne kui mootor kokku jookseb.“