„Ma helistasin sulle. Sa ei vastanud ja ma pidin sind nägema.”
„Mind nägema?” Ta rääkis kaalutletult, üritades hingamist kontrolli alla saada. „Miks?”
„Pidin sind hoiatama, et su elu on ohus.”
Biron naeris kähedalt. „Sain juba teada.”
„See oli alles esimene katse. Nad proovivad uuesti.”
„Kes „nemad”?”
„Mitte siin, Farrill,” lausus Jonti. „Peame rääkima nelja silma all. Sind tahetakse tappa. Võimalik, et ka mina olen end juba ohtu seadnud.”
2. Võrk üle kosmose
Tudengite puhkeruum oli tühi ja hämar. Pool viis hommikul ei saanudki teisiti olla. Aga Jonti kõhkles hetkeks ja kuulatas ust lahti hoides.
„Ei,” lausus ta tasa, „ära pane tuld põlema. Saame ka ilma rääkida.”
„Mul on tänaseks ööks pimedusest kõrini,” pomises Biron.
„Jätame ukse praokile.”
Biron ei jaksanud vaielda. Ta vajus lähimasse tooli ja jälgis, kuidas sulguva ukseava hele ristkülik peenikeseks triibuks kahanes. Nüüd, kus kõik oli möödas, haarasid teda värinad.
Jonti peatas ukse ja asetas oma jalutuskepi põrandale joonistunud valgusvihule. „Jälgi seda. See näitab, kui keegi möödub või uks liigub.”
Biron ütles: „Jäta, mul pole vandenõudeks tuju. Kui sa pahaks ei pane, võiksid nüüd öelda, mis sul öelda on. Ma tean, et päästsid mu elu ja homme olen sobivalt tänulik. Aga praegu vajan kiiret napsu ja pikka puhkust.”
„Aiman, mida sa tunned,” vastas Jonti, „aga sinu liig pikka puhkust õnnestus hetkel vältida. Tahaksin, et su elu kestaks rohkem kui hetke. Kas sa tead, et ma tunnen su isa?”
Küsimus tuli ootamatult ja Biron kergitas kulme, mis läks küll pimeduses kaduma. Ta sõnas: „Ta pole kunagi maininud, et sind tunneks.”
„See olekski mind üllatanud. Ta ei tunne mind nime all, mida siin kasutan. Muide, kas su isa on sinuga viimati ühendust võtnud?”
„Miks sa küsid?”
„Sest ta on suures ohus.”
„Mida?”
Jonti käsi leidis hämaruses tema käsivarre ja pigistas kõvasti. „Palun ära tõsta häält.” Biron taipas esimest korda, et nad olid sosistanud.
Jonti jätkas: „Seletan täpsemalt. Su isa on kinni võetud. Kas mõistad, mida see tähendab?”
„Ei, kindlasti mitte. Kes ta kinni võttis ja kuhu sa sihid? Miks sa mind küsimustega tüütad?” Bironi meelekohad tuikasid. Hüpniidi ja napi pääsemise tõttu oli tal raske pidada sammu rahuliku dändiga, kes istus nii lähedal, et tema sosin kostis sama selgelt kui karjumine.
„Aga kindlasti,” sosistas too, „aimad sa natuke, mis tööd su isa teeb?”
„Kui sa mu isa tunned, siis tead, et ta on Widemose Rantšeero. See on tema töö.”
Jonti lausus: „Noh, sul pole mingit põhjust mind usaldada, kui välja arvata see, et panen sinu pärast oma elu kaalule. Aga ma juba tean kõike, mida mulle öelda võiksid. Näiteks ma tean, et su isa sepitseb tyranlaste vastu salaplaani.”
„Ma ei taha seda kuulda,” lausus Biron kangelt. „Su tänane teene ei anna sulle õigust mu isa kohta sellist juttu rääkida.”
„See on rumal põiklemine, noormees, sa raiskad mu aega. Kas sa ei mõista, et olukord on verbaalsest vehklemisest tõsisem? Ütlen otse välja. Su isa on tyranlaste vang. Ta võib juba surnud olla.”
„Ma ei usu sind.” Biron tõusis pooleldi püsti.
„Ma sain sellest teada.”
„Aitab sellest, Jonti. Mul pole mõistatusteks tuju ja mulle ei meeldi sinu katsed...”
„Noh, mida?” Jonti toon polnud enam nii peenelt mõõdetud. „Mis kasu ma sellest saaksin? Meenutan sulle, et neist mu andmetest, mida sa uskuda ei taha, võis järeldada ka seda, et keegi võib üritada sind tappa. Otsusta juhtunu üle ise, Farrill.”
Biron ütles: „Alusta uuesti ja räägi ausalt. Ma kuulan.”
„Hea küll. Kujutan ette, Farrill, et sa tead, et olen su kaasmaalane udukogu kuningriikidest, kuigi ma esinen veegalasena.”
„Oletasin seda su aktsendi järgi. See ei tundunud tähtis.”
„Aga see on tähtis, mu sõber. Tulin siia, sest nagu su isale, ei meeldi ka mulle tyranlased. Nad anastavad meie rahvast juba viiskümmend aastat. See on pikk aeg.”
„Ma pole poliitik.”
Jonti häälde hiilis jälle ärritus. „Oh, ma pole mõni agent, kes üritab sind lõksu meelitada. Räägin sulle tõtt. Mind tabati aasta eest, just nagu su isa praegu. Aga mul õnnestus pääseda ja ma tulin Maale, arvates, et siin on ohutu, kuni olen valmis naasma. Rohkem sa minu kohta teadma ei pea.”
„Seda on juba rohkem, kui teada tahtsin, härra.” Biron ei suutnud ebasõbralikkust varjata. Jonti liiga täpselt mõõdetud maneerlikkus ei istunud talle.
„Ma tean. Aga pean sulle vähemalt nii palju ütlema, sest just seeläbi kohtusin sinu isaga. Ta töötas koos minuga, õigemini mina koos temaga. Ta tundis mind, aga mitte oma ametlikus rollis Nephelose planeedi tähtsaima aadlikuna. Saad sa aru?”
Biron noogutas pimedas mõttetult ja vastas: „Jah.”
„Täpsemalt pole tarvis rääkida. Ma säilitasin oma allikad isegi siin ja tean, et ta on vangistatud. See on teadmine. Kui ma ainult kahtlustaksin, oleks sinu tapmiskatse olnud piisav tõend.”
„Mil moel?”
„Kui isa on tyranlaste käes, kas nad jätaksid poja vabadusse?”
„Sa tahad öelda, et kiirguspommi panid minu tuppa tyranlased? Võimatu.”
„Miks võimatu? Kas sa ei mõista nende positsiooni? Tyranlased valitsevad viitkümmet maailma, nad on vähemuses mitusada ühe vastu. Niisuguses olukorras ei piisa toorest jõust. Nende erialaks on salakavalad võtted, intriigid ja palgamõrvad. Nad punuvad üle kosmose laia ja tihedat võrku. Ma usun siiralt, et see ulatub ka viiesaja valgusaasta kaugusele Maale.”
Biron oli ikka veel õudusunenäo küüsis. Kaugusest kostis tuhm müra, kui tinapaneele paika nihutati. Mõõdik tema toas tiksus ilmselt ikka veel.
Ta tähendas: „Pole loogiline. Lähen sel nädalal Nephelosele tagasi. Nad peavad seda teadma. Miks mitte tappa mind seal? Kui nad vaid ootaksid, saaksid nad mind kätte.” See viga tuli kergendusena, ta soovis nii väga oma loogikat uskuda.
Jonti kummardus lähemale ja tema vürtsikas hingeõhk riivas juuksekarvu Bironi laubal. „Su isa on populaarne. Tema surma – kui tyranlased on ta vangistanud, pead tema hukkamise võimalust tunnistama – paneks pahaks isegi kuulekas orjarass, keda tyranlased aretada üritavad. Widemose uue Rantšeerona võiksid seda pahameelt ära kasutada. Ka sinu hukkamine kahekordistaks ohtu. Nad ei taha märtreid luua. Aga kui sa sureksid kusagil kaugel õnnetuses, oleks see neile väga mugav.”
„Ma ei usu sind,” ütles Biron. See oli jäänud ta ainsaks kilbiks.
Jonti tõusis, kohendades õhukesi kindaid. Ta lausus: „Sa lähed liiale, Farrill. Esitaksid oma rolli veenvamalt, kui ei teeskleks nii täielikku teadmatust. Eeldan, et su isa varjas sinu eest reaalsust, et sind kaitsta, aga vaevalt sa tema uskumustest täiesti puutumata jäid. Sinu vihkamine tyranlaste vastu on tahes-tahtmata tema viha peegeldus. Oled valmis nendega