Biron turtsatas. Selle peale oli sotsiaalselt võimatu haavuda. Nali oli nali ja nii edasi. Praegu oleks ta tahtnud ukse maha murda ja asjaga ühele poole saada. Tema ülakeha treenitud lihased pinguldusid selle mõtte peale, aga see poleks õnnestunud. Uks oli ehitatud tuumaplahvatustele mõeldes. Neetud tavad!
Tal pidi olema mingi väljapääs. Ta ei saanud neile võitu loovutada. Kõigepealt vajas ta valgust, päris valgust, mitte visifoni liikumatut kesist kuma. See polnud probleem. Tal oli riidekapis patareidega taskulamp.
Kapiukse paneeli sõrmitsedes mõtles ta hetkeks, kas ka see oli kinni kiilunud. Aga uks avanes nagu ikka ja libises sujuvalt oma seinaorva. Biron noogutas endamisi. Loogiline. Polnud mingit erilist põhjust kappi rikkuda ja neil polnud niikuinii kuigi palju aega.
Ja siis, taskulamp käes, ümber pöördudes, lagunes kogu tema teooria ühe hirmsa hetkega. Ta kangestus, kõht pingest krampi tõmbumas, hoidis hinge kinni ja kuulatas.
Esimest korda pärast ärkamist kuulis ta magamistoa sosinat. Vaikset, ebaharilikku ja itsitavat vestlust iseendaga. Ta tundis hääle kohe ära.Seda oli võimatu mitte tunda. See oli „Maa surmakorin”. See hääl oli leiutatud tuhat aastat tagasi.
Täpsemalt, see oli kiirgusmõõdiku hääl, mille tiksumine mõõtis laetud osakesi ja gammalaineid, pehmed elektroonilised klõpsatused vaikseks sosinaks sulamas. See oli mõõdik, mis mõõtis ainult seda, mida mõõta sai: surma!
Biron taganes tasakesi ja kikivarvul. Kuue jala kauguselt suunas ta valge valgusvihu kapi sügavusse. Mõõdik istus tagumises nurgas, aga selle nägemine ei öelnud talle midagi.
Mõõdik oli seal juba tema rebasepäevist. Enamik uusi õpilasi Välisplaneetidelt ostsid oma esimesel Maa-nädalal mõõdiku. Nad tajusid Maa radioaktiivsust teravalt ja tundsid vajadust end kaitsta. Tavaliselt müüsid nad mõõdikud järgmisele kursusele, aga Biron hoidis enda oma alles. Nüüd oli ta selle eest tänulik.
Ta läks kirjutuslaua juurde, kus ta uneajal oma käekella hoidis. See oli alles. Ta käsi värises pisut, kui ta kella taskulambi valgusvihku tõstis. Kellarihm oli siledast valgest ülipaindlikust plastikust. Ja see oli valge. Ta hoidis kella endast kaugemal ja vaatas seda mitme nurga alt. Rihm oli valge.
Kellarihm oli veel üks esimesel õppeaastal tehtud ost. Tugev kiirgus muutis selle siniseks, mis oli Maal surma värv. Eksinud või hooletu inimene võis lihtsasti kiirgavale pinnasele sattuda. Valitsus eraldas võimalikult palju alasid aedadega ja loomulikult ei läinud keegi tohututele surmaväljadele, mis algasid linnast mitme miili kaugusel. Aga kellarihm andis kindlustunde.
Kui rihm muutus helesiniseks, tuli haiglasse ravile minna. Selles polnud kahtlustki. Rihma materjal oli kiirgusele sama tundlik kui inimkeha ja sobivate fotoelektriliste instrumentidega sai sinise tooni mõõta, et juhtumi tõsidus kiiresti välja selgitada.
Ere tumesinine oli lõpp. See värv poleks iial tagasi muutunud ja inimene samuti mitte. Sellele polnud ravi, polnud pääsemisvõimalust, polnud lootust. Jäi üle vaid oodata päev kuni nädal ja haigla võis ainult kremeerimiseks ettevalmistusi teha.
Aga vähemalt oli rihm veel valge ja hädakisa Bironi mõtetes vaibus pisut.
Järelikult polnud kiirgust palju. Kas seegi võis olla vembu osa? Biron kaalus seda ja otsustas, et ei võinud. Mitte keegi poleks teisele nii teinud. Vähemalt mitte Maal, ebaseadusliku radioaktiivse materjali käsitsemine oli siin raske kuritegu. Maal võeti radiatsiooni tõsiselt. Hea põhjusega. Keegi poleks ilma mõjuva põhjuseta niimoodi käitunud.
Ta vormis mõtte hoolikalt ja konkreetselt, vaatas sellele julgelt näkku. Mõjuv põhjus oleks näiteks soov kedagi mõrvata. Aga miks? Ta ei näinud mingit motiivi. Kahekümne kolme eluaasta jooksul polnud ta leidnud ühtki tõsist vaenlast. Mitte nii tõsist. Mitte surmtõsist.
Ta haaras oma lühikeseks pügatud juustest. See oli naeruväärne mõte, aga sellest polnud pääsu. Ta astus ettevaatlikult kapi juurde tagasi. Seal pidi olema midagi kiirgavat, mida neli tundi varem veel ei olnud. Ta nägi seda peaaegu kohe.
See oli väike karp, mille servad polnud rohkem kui kuue tolli pikkused. Biron tundis selle ära ja tema alahuul värises pisut. Ta polnud selliseid kunagi näinud, aga oli neist kuulnud. Ta võttis mõõdiku ja läks sellega magamistuppa. Vaikne sosin sumbus, peaaegu lakkas. See kostis taas, kui ta pööras karbi poole seadme peene vilgukiviotsa, mille kaudu kiirgus sisse pääses. Tema jaoks polnud enam kahtlustki. See oli kiirguspomm.
Hetkel polnud radiatsioon veel surmav; see oli üksnes päästik. Kusagil karbi sees moodustus tilluke tuumareaktor. Püsimatud kunstlikud isotoobid kuumenesid aeglaselt ja täitsid karbi sobivate osakestega. Kui osakeste tihedus jõudis piisavale tasemele, pidi reaktor reageerima. Tavaliselt ei tekkinud plahvatust, ehkki reaktsiooni kuumus sulatas karbi metallikänkraks, vaid võimas surmava radiatsiooni laine, mis tappis kõik elava kuue jala kuni kuue miili raadiuses, olenevalt pommi suurusest.
Polnud võimalik teada, millal see moment saabub. Võib-olla mitme tunni pärast, võib-olla järgmisel hetkel. Biron seisis abitult paigal, taskulamp lõdvalt niiskeks tõmbunud kätes. Pool tundi varem, kui visifon ta äratas, oli ta olnud rahulik. Nüüd ta teadis, et peab surema.
Biron ei tahtnud surra, aga ta oli lootusetult nurka surutud ja tal polnud end kuhugi peita.
Ta tundis toa paigutust. See asus koridori lõpus: naabertuba oli ainult ühel pool ja muidugi ka üleval ning all. Ülemisest toast polnud mingit kasu. Sama korruse kõrvalruum oli vannitoa seina taga, vastas teine vannituba. Vaevalt seal keegi teda kuulnuks.
Jäi veel alumise korruse tuba.
Toas olid mõned kokkupandavad toolid võimalike külaliste jaoks. Ta haaras ühe. See tegi põrandat tabades kuiva plaksuvat häält. Ta pööras tooli küljele ja niimoodi toksides oli müra valjem.
Ta ootas pärast igat lööki, mõeldes, kas ta suudab all magaja äratada ja teda piisavalt tüüdata, et too segamisest teataks.
Korraga kuulis ta vaikset häält ja peatus, purunev tool pea kohale tõstetud. Hääl kostis uuesti, nagu kauge hõige. See tuli ukse poolt.
Ta pillas tooli maha ja karjus omakorda. Surus kõrva vastu pragu, kus uks seinaga kohtus, aga klapp oli tihe ja isegi seal kostis hääl tuhmilt.
Aga ta kuulis siiski oma nime.
„Farrill! Farrill!” Mitu korda, ja veel midagi. Võib-olla: „Oled sa seal?” või „Kas kõik on korras?”
Ta möirgas vastu: „Tehke uks lahti.” Ta röökis seda kolm või neli korda. Teda valdas palavikuline kannatamatus. Pomm võis iga hetk lõhkeda.
Talle tundus, et nad kuulsid teda. Igatahes tuli summutatud vastus: „Hoia alt. (Midagi, midagi) laser.” Ta taipas, mida öelda taheti, ja taganes ruttu uksest eemale.
Kostis paar teravat raksatust ja ta tundis, kuidas need õhu võnkuma panid. Järgnes purunemise hääl ja uks paiskus sissepoole. Koridorist tulvas valgust.
Biron sööstis välja, käed laiali. „Ärge tulge sisse,” karjus ta. „Maa nimel, ärge tulge sisse. Seal on kiirguspomm.”
Tema vastas seisis kaks meest. Üks oli Jonti. Teine oli majahoidja Esbak. Ta oli ainult pooleldi riides.
„Kiirguspomm?” kogeles ta.
Aga Jonti küsis: „Kui suur?” Laserpüstol oli tal ikka veel käes ja see rikkus ta – vaatamata kellaajale – dändilikku üldmuljet.
Biron suutis vaid kätega vehkida.
„Hästi,” lausus Jonti. Ta tundus majahoidjaga rääkides väga rahulik. „Ümbritsevad toad tuleks evakueerida. Kui teil on linnakus tinalehti, tooge siia ja katke koridor. Enne hommikut ei maksa sinna kedagi sisse lasta.”
Ta pöördus Bironi poole. „Selle ulatus on ilmselt kaksteist kuni kaheksateist jalga. Kuidas see sinna sai?”
„Ei tea,” vastas Biron. Ta pühkis käeseljaga