Nad leidsid tee taevasse. Barbara Cartland

      Ta kiirustas mööda sissepääsu, mis viis toani, mida isa oli suitsetamistoana kasutanud. Ta jõudis ukseni ja hakkas seda juba avama, kui kuulis mehe häält ja ta teadis, et Andrew on seal toas ning räägib kellegagi.

      Ukse ees oli kardin, mis kaitses talvel toasolijaid tõmbetuule eest.

      Õigupoolest mõtlemata, mida teeb, lükkas Elvina ukse hääletult lahti.

      Siis kuulis ta Andrew’ häält ütlevat:

      „Ma armastan teid, ma armastan teid, te teate, et armastan. Aga mul pole lihtsalt võimalik ilma Elvinaga abiellumata oma mõisat üleval pidada.“

      Siis jäi kõik hetkeks vaikseks.

      Siis kuulis Elvina, kuidas Margaret ütles:

      „Kuidas te saate seda teha, kui me armastame teineteist? Ma armastan teid, Andrew, kogu südamest. Aga hoolimata sellest, mida ütlete, ei suuda ma uskuda, et armastate mind.“

      „Ma tõesti armastan teid,“ vastas Andrew, „kogu ihust ja hingest. Aga mul on raha vaja. Aktsiaturul toimus kohutav krahh ja ma olen peaaegu rahatu.“

      „Oh, see ei saa tõsi olla,“ ütles Margaret nuuksatades.

      „See on tõsi,“ vastas Andrew. „Ma olen püüdnud seda vältida ja teeselda, et seda pole juhtunud, aga see on juhtunud. Ma pean müüma kõik oma hobused, maja ja kõik, mis mulle kuulub ja isegi siis olen ma ikka veel võlgades.“

      „Ma ei mõista,“ ohkas Margaret sosinal.