Elvina naeris.
„Mulle meeldib rohkem, kui sina seda mulle ütled, papa,“ vastas Elvina. „Sa saatsid mu Londonisse tädi Alice’i juurde, kui ma kaheksateist olin, kuid tundsin end seal üksildaselt ja mõnevõrra sobimatult.“
„Noh, mul on hea meel, et oled pigem siin minu juures,“ ütles isa, „ma tunneks end ilma sinuta väga üksildaselt.“
Elvina oli täiesti õnnelik, kui sai igal hommikul koos isaga ratsutama minna, aidates tal hoolitseda uute hobuste eest, keda isa järjest juurde ostis.
Kui isa suri, teadis Elvina, et too on õnnelik, sest saab oma armastatud naisega uuesti ühineda.
Nüüd oli Elvina papale tänulik nõudmise eest, et tal oleks omavanune seltsidaam, nii et ta ei jäänud täiesti üksinda.
Ja siis oli ta ellu tulnud veel üks inimene.
Ta oli esmalt noormeest märganud, sest too oli ratsutanud väga hea hobuse seljas. Alles hiljem oli Elvina tähele pannud, kui nägus mees on. Ja siis mõistis ta, et noormees on tõeliselt nägus, tõepoolest.
Noormees oli kapten Andrew Broadmoor, kes oli äsja armeeteenistuse lõpetanud ning kellele kuulus läheduses asuv mõis.
Nende esimesel kohtumisel oli Andrew vabandanud, et oli Elvina maadele sattunud, ja Elvina oli naeratanud ning öelnud, et sellest pole midagi.
Nad olid vestelnud hobustest ja mõlemad leidsid need olevat inimestest huvitavamad ja põnevamad.
„Ma räägin oma hobusega, kui ma ratsutan,“ oli Elvina noormehele jutustanud. „Ma tunnen, et ta saab aru kõigest, mida talle ütlen.“
Andrew naeris.
„Minu jaoks on hobused vastupandamatud,“ vastas mees. „Ma ostsin eile veel kaks tükki, keda tahaksin teile näidata ja sooviksin, et te ütleksite, kas tegin soodsa tehingu.“
„Ma tuleksin neid meeleldi vaatama. Kas võin täna pärastlõunal läbi tulla ja kaasa võtta ka oma sõbranna, kes on sama innukas kui mina, et muuta meie tall terves krahvkonnas parimaks?“
„Te unustate, et võistlen teiega selle tunnustuse eest,“ vastas Andrew tabavalt.
Elvina kehitas õlgu.
„Teil on vaja palju tööd teha, et mulle järele jõuda,“ vastas Elvina. „Ma ju sain pärast isa surma päranduseks viiskümmend hobust. Ja arvestades sellega, et lõpetasite äsja armeeteenistuse, ei suuda ma uskuda, et teil võiks sama palju hobuseid olla.“
„Mul on hobuseid nii palju, kui neid endale lubada saan,“ tunnistas Andrew, „ja ma võtan seda südamesse, kui te neid ei imetle.“
Elvina ja Margaret ratsutasid pärast lõunaeinet Andrew’ mõisasse.
Kapten Broadmoori mõisani oli ainult kaks miili, mehe maja oli hoopis suurem, kui Elvina oodanud oli. Ka tema tallid olid suuremad.
Kuid ta hobused oli pettumus – neid oli vähe ja ükski neist polnud nii suurepärane kui täkk, kellega Elvina Andrew’d ratsutamas oli näinud. Aga naine oli selle välja ütlemiseks kaugelt liiga viisakas.
Elvina meelest oli see päris meeldiv, kui naabriks oli noor mees. Kui ta isa oli veel elus, olid sõbrad maal isavanused olnud.
„Me oleme kaks noort inimest nende seas,“ oli Elvina kord Margaretile öelnud, „kes on meist kaks korda vanemad.“
„Aga vähemalt on meil kapten, kes meil tuju tõstab,“ tuletas Margaret talle meelde.
Andrew pidi samamoodi tundma, sest ta astus jätkuvalt nende poolt läbi ning küsis Elvina käest nõu hobuste kohta, keda osta kavatses.
„Mul on veel pikk maa minna, enne kui mu tallid oleksid sama head kui teil,“ tunnistas mees, „aga ma ei suuda ei öelda, kui mulle soodsat tehingut pakutakse.“
„Te ei tohiks kulutada raha millelegi, mida endale lubada ei saa,“ andis Elvina talle nõu. „Ärge kiirustage nii väga. Ärge unustage, et hobused mitte ainult ei maksa raha, vaid nende peale ka kulub raha, nagu mu isa öelda tavatses.“
Elvina rääkis seda ettevaatlikult, sest ta oli teada saanud, et mees polnud temaga võrreldes nii heal järjel.
„Ma kuulsin täna ühest uuest suurepärasest hobusest,“ oli mees viimasena öelnud, „ja ma arvan, et peaksin selle ära ostma, enne kui teda teile pakutakse, sest tean, et võtaksite pakkumise vastu.“
„Kas napsate mult midagi, mille endale muretsema peaksin?“ küsis Elvina.
„Ei, ma ainult kaitsen teid liigse omandi eest,“ vastas Andrew. „Teie tallid on pungil täis ja minu omad, nagu te välja tõite, on äärmiselt tühjad.“
„Te peate järgmisel nädala mu hobuste eest hoolitsema,“ ütles Elvina Andrew’le, „sest pean Londonisse oma nõo Claudia pulma sõitma. Ma olen ära vähemalt nädala.“
„Ma luban, et treenin teie hobuseid ja hoian neil silma peal,“ oli Andrew öelnud. „Kas te võtate Margareti kaasa?“
Elvina raputas pead.
„Ei,“ vastas ta. „Nad kutsusid ainult mind.“
„Siis hoolitsen ma ka Margareti eest,“ pakkus Andrew. „Aga kiirustage tagasi.“
Nädal enne lahkumist käis ta igal hommikul koos Andrew’ga ratsutamas. Too oli parem ratsutaja kui Margaret ja nad mõlemad ratsutasid nii kiiresti, et see pakkus lõbu neile ja ka hobustele, kelle seljas nad sõitsid.
Päeval, mil Elvina lahkus, oli mees ta kätt surunud ja lausunud:
„Ma hakkan teid hirmsasti taga igatsema.“
„Ma tunnen end lahkumise tõttu süüdi,“ ütles Elvina Andrew’le. „Aga tunnen end vähem süüdi, teades, et teie olete siin.“
„Ma tahan alati siin olla,“ ütles mees talle.
Andrew’ silmis oli pilk, mida Elvina polnud varem näinud.
Teel Londonisse avastas ta, et mõtleb mehele.
Ta teadis, kuigi polnud sellele varem mõelnud, et Andrew tähendab talle nii palju ja asjad võiksid hoopis teistsugused olla, kui teda seal poleks.
„Kas võib olla, et olen temasse armumas?“ küsis ta endalt korduvalt.
Siis justkui oleks ta järsku üles ärganud, oli ta kindel, et mees on temasse armunud.
Olid mõned märkused, mida Andrew oli teinud ning millel siis polnud erilist tähtsust. Aga nüüd, kui need talle meenusid, näis, et sõnad kandsid endas uut tähendust.
Elvina mõtiskles selle üle terve nädala, mil ta Londonis pidudest osa võttis, kohtudes teiste noormeestega ning leides need igavad olevat. Nüüd teadis ta, et nad tundusid igavad, sest keegi neist polnud Andrew.
Järgmisel päeval sõitis ta tädi majast välja kohe pärast hommikusööki. Tõld viis ta raudteejaama ja ta läks Derby rongi peale. Sealt sõitis ta edasi mööda väikest kohalikku liini, mille peatus oli pool miili tema kodust eemal.
Mööduv talumees pakkus talle oma kaarikus küüti. Elvina jättis pagasi jaama, öeldes jaamajuhatajale, et keegi tuleb sellele järele, ning veetis reisi ülejäänud osa, tundes heameelt mõttest, milline on Margareti ilme, kui ta ootamatult koju naaseb.
Siis võtab ta tallist oma parima hobuse ja galopeerib Andrew’le külla. Nende rõõmsa taaskohtumise ette kujutamine pani ta meeldivast ootusärevusest värisema.
Viimased mõnisada jardi ta kõndis, lähenedes majale tagantpoolt ning sisenedes köögiukse kaudu.
Köögis