„Teenindajana. Kohutavalt halvana.“
„Siis alustame sealt. Anna mulle päeva lõpuni aega tema isiku tuvastamiseks. Muide, kuidas ta sult välja pressib?“
„Ta väljastas meie firma kirjapäisega pressiteate, kus kirjutas, et mina isiklikult teen ühele Songwoodi teaduskeskusele annetuse.“
„Ja raha läheb sinna, mitte temale?“ küsis Jason.
„Tema laps on haige. Teaduskeskuse põhinina tegeleb ravimi väljatöötamisega ja naine ootab imet.“
„Nojah. Kas see on surmaga lõppev haigus?“
Nathan keeldus mõtlemast aeglasele ja valusale surmale, mis Gilliari tõvega lapsi ootas. „Kas ma kuulen su hääles kaastunnet?“
Jason kõkutas naerda. „Vabandust. Kaotasin hetkeks valvsuse. Võinuks arvata, et õiguskool on selle minust välja juurinud. Helistan sulle hiljem.“
Soenguait oli samasugune nagu tuhanded teised väikelinnade ilusalongid. See oli särav ja rõõmus paik, kohalik kuulujutuveski.
Kerri tõmbas kammi terava otsaga läbi Amber Whitney tumeblondide juuste ja kikitas kõrvu, millest ümberringi räägitakse.
„Minu Franki sõnul tuleb palgata vähemalt viiskümmend uut teadlast,“ lausus keemilise puhastuse Millie. „See võtab omajagu aega. Aga et neile makstakse hästi, siis on praegu hea aeg müümiseks. Kõik need teadlased vajavad majutust. Osa neist elab muidugi Seattle’is või North Bendis ja sõidab iga päev mäkke, kuid nii mõnigi kolib siia,“ õhkas ta. „Kõik on täpselt nagu vanasti, kui linnas oli õitseng. See mõjub ärile hästi.“
„Huvitav, kui palju lisatööjõudu nad palkavad?“ arutles Millie sõbratar. „Sekretäre, koristajaid, kontoritöölisi, võib-olla laboritehnikuid. Minu Denny eelistaks pigem seal töötada, kui metsatööstuses rassida.“
Terve linn kihas uudisest annetuse kohta. Pärast pressiteate ilmumist ei räägitud enam millestki muust. Kerri neelatas süüdlaslikult ja jätkas Amberi juuste kallal sehkendamist.
Linnaelanikele valetamine oli tagasilöök, mille peale ta polnud mõelnud. Väljavaade labori taasavamisest ajas kõik elevile.
Kerri ei tahtnud neid inimesi haavata. Ta ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ta oli keskendunud nii pingsalt doktor Wallace’i töö rahastamisele, et ei tulnud selle pealegi, et võiks veel kellegi elu mõjutada. Kui Nathan King rahasüsti ei tee...
Peab tegema, kinnitas ta endale. Samal hommikul ilmus ühes Seattle’i ajalehes artikkel sellest, et Nathanile ehitusloa andmisel tuleks tema heategevuslikku tööd arvesse võtta. Kui ta osutub meheks, kes oma lubadusest taganeb, siis ei pruugita talle tornide ehitamiseks luba anda. Aga kui selgub, et hoopis Kerri on valevorst ja petis, võidakse Nathan Kingile kaastundest halastada.
„Tšau, ema!“
Kerri pööras ümber ja märkas salongi ukse ees Codyt. Üldiselt üritas ta töö enne poja koolipäeva lõppu valmis saada, kuid neljapäeviti olid salongis pikad päevad.
„Tšau, poja! Kuidas sul täna läks?“
„Normaalselt.“
Cody toetus karkudele. Kerril oli hea meel näha, et uued küünarvarretoega kargud aitavad poisil tasakaalu hoida. Lisaks sellele oli tal hea meel, et oli viimaks ometi Cody seljakoti ära tühjendanud. See oli nii raske, et poiss võinuks kilpkonna kombel selili prantsatada ega suutnuks enam tõusta.
„Tulen kohe tagasi,“ ütles Kerri Amberile ja läks poja juurde.
Cody oli oma ea kohta lühikest kasvu – mis polnud tema seisundit arvestades sugugi imekspandav –, kuid arukas ja emotsionaalselt küps, nagu on haigetele lastele iseloomulik. Üheksa-aastaselt oli poiss jõudnud ikka, mil tal oli ebamugav lasta emal end avalikult musitada. Kerri polnud sellest veel üle saanud.
„Matemaatika kontrolltöö,“ lausus ta poissi emmates ja põgusalt lagipähe suudeldes. „Palun ütle, et tegid murdarvudele tuule alla.“
„Täielikult,“ vastas poiss, vingerdas ema haardest vabaks ja naeratas. „Mul oli ainult üks vale vastus.“
„Üks? Üks? Ah sa mait. Nüüd pean sinust lahti ütlema.“
„Jätad mu kõnniteele, et mõni tundmatu saaks mind endale võtta?“ küsis Cody särades.
„Just nii. Keegi, kellele ei meeldi ebatäiuslikud lapsed. Sul oli üks vale vastus. Ma ei saa vist iialgi pettumusest üle.“
„Spagetid küüslauguleivaga.“
Kerri tegi suured silmad. „Kuidas palun? Noormeestel, kellel on matemaatika kontrolltöös vale vastus, pole õigust nõuda õhtusöögiks spagette küüslauguleivaga.“
„Ma sain viie, ema. Ühe vale vastusega saab ikkagi viie.“
„Nalja teed? Viie? Kuhu see maailm niiviisi jõuab? Kohutav. Tead küll, missuguseks ma muutun, kui olen kohkunud.“
Kerri sirutas käed välja. Cody tahtis nende eest eemale põigata, ent kepid takistasid teda. Kerri nihkus lähemale ja hakkas poissi kõdistama. Ta hoidis roietest hoolikalt eemale, sest need olid haprad nagu kõik kondid.
Cody itsitas, vingerdas ja lõtvus viimaks tema käte vahel.
„Olgu pealegi, teen sulle spagette,“ pomises Kerri tema juustesse. „Pärast seda tegeleme õigekirjaga. Kas ootad mind Brandoni juures?“
„Mhmh.“
„Tore. Aga hoidke Tiiger puust eemal, eks? Ma puhkan paar päeva Võluemme trikkidest.“
Cody vaatas emale otsa. „Jah, hoiame. Kohtumiseni!“
Kerri pidanuks pojast lahti laskma, kuid klammerdus veel viivuks tema külge. Poisile silma vaadates nägi ta tolle isa. Cody sarnanes tohutult Kerri kadunud abikaasaga. Ja see tekitas ühtaegu rõõmu ning südantlõhestavat valu.
„Ole tubli,“ ütles ta.
Cody noogutas ja lahkus salongist.
„Ära ole rumal,“ manitses Jason Hardy. „Räägin seda sinu advokaadina isiklikust kogemusest. Sa maksad mulle selle kogemuse eest kolmsada dollarit tunnis, Nathan. Kuula mind ometi.“
„Ma kuulangi.“
„Ei kuula. Kui kuulaksid, siis oleksid praegu linnas, aga sina sõidad mööda I90. kiirteed. Ma ei taha, et sa selle naisega üksi kohtuksid.“
„See naine” oli Kerri Sullivan. Üksikema ja juuksur. Peaaegu kõik tema elu tähtsusetud üksikasjad vedelesid kaustas Nathani Mercedese kõrvalistmel.
Kerri oli olnud keskkooli ajal normaalne õpilane ja ergutustüdruk. Tema vanemad surid siis, kui ta oli alles noor, mistõttu tüdruku kasvatas üles emapoolne vanaema. Ta oli astunud kohalikku kolledžisse, kuid jätnud selle juba esimesel aastal pooleli, et kosmeetikakooli minna. Ta oli kohtunud ja abiellunud Brian Sullivaniga. Brian oli läinud sõjaväkke ja hukkunud autoõnnetuses, kui veok ümber läks. Kaheksa ja pool kuud hiljem sünnitas naine oma ainukese lapse.
Cody Sullivan oli üheksa-aastane poisiklutt, kel oli viieaastaselt diagnoositud Gilliari tõbi. Ta oli elanud kauem kui enamik sellesse tõppe haigestunuid ja peatselt pidi algama haiguse raske lõppstaadium.
Möödunud nelja aasta jooksul oli Kerri elanud Texases ja Minnesotas. Ta toitis peret ilusalongides töötades. Tema elukohavalikud polnud juhuslikud. Ta kolis sinna, kus tehti parajasti meditsiinilist uurimistööd. Tema lootused jooksid liiva, kuni ta leidis Songwoodist doktor Abram Wallace’i. Kolme kuu eest oli naine Songwoodi kolinud.
„Ma ei lase tal minult välja pressida,“ raius Nathan Jasonile. Autotelefon edastas tema vaikse uratuse.
„Mida