„Saingi su kätte,“ ütles Kerri õnnetule kassile. „Pea vastu, Tiiger. Ma päästan su alla. Olen Võluemme ja see on minu töö.“
Nende sõnadega haaras ta kassi, kes teda vihaselt põrnitses ja küüntega äiata üritas. Ent Kerri hoidis küüntest eemale, tõstis Tiigri oma jalgade ette oksale ja vaatas, kuidas pahur kiisu alla ronis. Seejärel keskendus ta puu alla paigutatud batuudile.
Ta nihkus aeglaselt mööda oksa edasi ja tänas õnne, et oli kaltsukast ostetud saapad katkise talla pärast parandusse viinud. Kohas, kus oks peenemaks muutus ja allapoole paindus, tegi Kerri vahepeatuse, sihtis batuuti ja hüppas iiveldama ajavat hirmutunnet eirates alla.
Ta maandus batuudile, põrkas õhku, tegi kohmaka salto ja prantsatas selili. Pärast hinge tõmbamist roomas ta batuudi äärele ja ronis maha.
Ta leidis seeliku esiosa siludes, et võib küll läheneda kolmekümnele, kuid on endiselt osav. Niivõrd-kuivõrd. Kahju, et ta polnud omal ajal iluvõimlemisega tegelnud. Sellest olnuks praegu abi, tõestamaks pojale, et ta on tõepoolest Võluemme – hämmastavate võimetega ema, midagi koomiksikangelase sarnast.
Ta pöördus akna poole, lehvitas poistele ja kõmpis maja poole. Sassis kasukaga ja draamas osalemise üle pahane Tiiger lidus ees.
„Me peame su motivatsiooni kallal vaeva nägema,“ ütles Kerri kassile. „Vähem hirmu ja pahameelt. Kui sa pole huvitatud, siis võtab proua Barclay kass meelsasti ohjad üle.“
Tiiger ei teinud ähvardusest väljagi, vaid sööstis tuppa. Michelle avas tagaukse ja naeratas. „Pole paha, Võluemme.“
2. peatükk
„Kuulsin, kuidas sa kassi päästsid,“ ütles Kerri sõbratar Linda pärast õhtusööki, kui nõud olid puhtaks pestud ja Cody magama saadetud. „Pooled linnaelanikest peavad sind pühakuks ja ülejäänud hullumaja kandidaadiks.“
„Ma pole mingi pühak,“ ühmas Kerri ja naaldus diivani seljatoele. „Annan endast lihtsalt parima.“
Ta oli juba rääkinud Lindale kohutavast trehvamisest Nathan Kingiga.
„Ma ei tea, mida teha,“ tunnistas Kerri ja see polnud sugugi tema moodi. Harilikult ei nõustunud ta ebaõnnestumisele mõtlemagi. Lõppude lõpuks oli ta Võluemme.
Mõte seda pöörast nime ja kostüümi kasutada turgatas talle pähe neli aastat tagasi, varsti pärast seda, kui Codyl diagnoositi Gilliari tõbi. Poiss oli toona viieaastane ja kannatas suurte valude käes. See murdis lapse nii maha, et ta keeldus koguni lasteaeda minemast ja sõpradega suhtlemast.
Seepeale tuli Kerri mõttele hakata Võluemmeks, mida nii mõnigi pidanuks sõnulseletamatult veidraks. Kui tal on salajased võimed, siis kanduvad need pojale üle. Ja kui Codyl on salajased võimed, siis suudab poiss kahtlemata haigusest võitu saada.
Naabrite ja tungraua abiga oli Kerri näidanud pojale, kuidas ta ühe käega autot „tõstab”. Codyle avaldas see nii suurt muljet, et ta anus emalt luba pesapallitrenni minna. Aastate jooksul oli Kerri hankinud kostüümi ja logo ning teinud regulaarselt pealtnäha võimatuid tegusid.
Ta ei teadnud, kas põhjuseks oli Võluemme teema või lihtsalt hea õnn, kuid poisi haigus oli arenenud märksa aeglasemalt, kui ta oli kartnud. Kui idioodi mängimisest oli kasu, siis oli ta meelsasti nõus seda iga päev tegema.
„Mis sai Timi soovitusest?“ Linda haaras veiniklaasi. „Ütle, et miski on juba juhtunud, ja võib-olla see juhtubki.“
„Ta oleks võinud täpsustada,“ nurises Kerri. „Ma ei suuda välja mõelda ühtki muud varianti, kui kuulutada avalikult, et Nathan King soostus raha andma.“
„Miks mitte?“
Linda oli hilistes neljakümnendates nägus brünett, kes oli töötanud Abram Wallace’i kohalikus teaduskeskuses kakskümmend aastat. Kerri oli harjunud tema arukusele ja praktilisele mõistusele lootma. Nad olid kohtunud siis, kui Linda ühel päeval äpardunud soenguga tema juurde tuli.
„Kas see toimiks?“ küsis Kerri pigem endalt, kui Lindalt. „Kas nii tohib teha? Valetada?“
Linda muigas. „See poleks esimene kord. Sul polnud ka tolle restoranitöö saamiseks ehtsaid soovituskirju.“
„Ma tean, aga soovituskirjad langevad pigem valgete valede kategooriasse. Kas olematu annetuse teatavaks tegemine pole ebaseaduslik? Codyl ei ole kedagi peale minu. Kui peaksin trellide taha sattuma...“ Kerri avas suu, ent sulges selle kohe. Tema ajus süttis lambike.
Ta lõi selja sirgu. „Mul on praegu Oprah’ ahaa-moment,“ ütles ta, söandamata plaani lõpuni mõelda. On see võimalik? Kas ta saab sellega hakkama?
„Mul on kirju,“ selgitas ta sõbratarile. „Kingi firma blankettidel. Võin kirja päise sisse skaneerida ja lisada sellele sisu, milles ta lubab meile raha anda. Seejärel saadan kirja kohalikule ajalehele. Nad lähevad elevile, uudis levib ja varsti kuuleb sellest terve maailm.“
Linda nägu läks naerule. „See võib isegi läbi minna. Ja vanglaoht?“
„See on kõige toredam. Kas sa arvad, et nii tähtis tegelane saadab haige lapse ema trellide taha? Kui ta üritakski seda teha, soostuks ainult mõni räpane advokaat selle juhtumiga tegelema. Mõtle, missugune reklaam. Musta stsenaariumi järgi astub Nathan King mängust välja, aga keegi teine võib tema asemele tulla.“
Linda kummardus ettepoole ja õngitses käekotist kausta. „Ma ei usu, et ta mängust välja astub. Tegin samuti veidi uurimistööd. Nathan King tahab Puget Soundi luksuslikud kõrghooned ehitada.“
Kerri kirtsutas nina. „Jajah. Üle miljoni dollari maksvad elamispinnad, rikaste kauplused ja restoranid. Järgmises elus ostan minagi ühe säärase.“
„Linnavalitsus osutab suurt vastupanu. Sina kolisid siia alles mõne kuu eest, aga mina olen terve elu Seattle’i kandis elanud. Nathan Kingil on palju vaenlasi. Ta pole kellegi lemmik. Eriti halb reklaam võib tema projekti kihva keerata.“
Kerri rinnas tärkas lootuskiir. „Ta ei või minu vanglasse saatmist endale lubada.“
„Arvatavasti mitte.“
„Esindaksin kõiki tähtsusetuid tegelasi, kellele ta on varanduse kokkuajamise käigus peale astunud.“
„Justament.“
„See mulle meeldib.“
Kaks naist lõid veiniklaase kokku.
Pärast hommikusöögi lõpetamist pani Nathan King Wall Street Journali käest ja avas väljalõigete kausta. Igal hommikul sai ta ülevaate sellest, mida ajalehed olid temast eelmisel päeval kirjutanud.
Pooleliolev lahing seoses linnaplaneerimise ja rahastamisega sundis teda ajaleheuudistel silma peal hoidma.
Ta sirvis artikleid oma firmade kohta, märkas arvamusveergu, kus kirjeldati kohutava luksusrajooni ehitamist, lühikest nupukest oma kavatsuse kohta annetada viisteist miljonit dollarit Gilliari tõve uurimiseks ja intervjuud keskkonnakaitsjast reporteriga, kes oli kõiki tema vastuseid moonutanud, et temast julma ja rumalat muljet jätta. Kui nad...
Nathan asetas kohvitassi ettevaatlikult lauale ja keeras tagasi eelmise lehekülje.
Üksikasju polnud. Oli lihtsalt teadaanne annetusest ja paar lauset selle kohta, et teadustöö Songwoodis, Washingtonis võib jätkuda.
Nathan otsis välja mobiiltelefoni ja valis kiirvalikust Jason Hardy numbri.
„Sa oled täna varajane,“ märkis Jason tervituse asemel. „Mis teoksil?“
„Keegi üritab mult viitteist miljonit dollarit välja pressida.“
„Mida? Kes?“
„Ma ei tea selle naise nime. Ta on mingi hull ettekandja, kes mulle eelmisel nädalal lõunapausi ajal ligi kargas.