Aga mul polnud midagi varjata, mistõttu ma ütlesin neile uuesti, et nad võivad pihta hakata.
Neid huvitasid kolm asja. Esiteks: kas ma tundsin seda naist, kes end rongis maha laskis? Kas ma olin teda varem näinud?
Ma vastasin: „Ei.” Lühidalt ja rahulikult, kuid vaikselt ja kindlalt.
Selle peale nad täpsustavaid küsimusi ei esitanud. Millest ma järeldasin umbkaudu, kes nad on ja mis on nende ülesanne. Need mehed olid kellegi varumeeskond, kes saadeti New Yorki ülesandega mingi käimasolev uurimine ummikusse ajada. Nad pidid selle uurimise kaardistama, liiva alla matma ja tõmbama joone alla millelegi, mis nagunii oli kelleski üksnes kerget kahtlust tekitanud. Nende eesmärk oli saada eitav vastus igale oma küsimusele, nii et toimik suletaks ja asi pandaks kalevi alla. Neil oli vaja, et ei jääks ühtegi lahtist otsa, ning samas ei tahtnud nad suure draama tekitamisega probleemile tähelepanu tõmmata. Uuesti teele asudes tahtsid nad olla kindlad, et kogu lugu on unustatud.
Nende teine küsimus oli: kas ma tunnen naist nimega Lila Hoth?
Ma vastasin: „Ei,” sest ma ei tundnud teda. Vähemalt siis mitte.
Kolmas küsimus esitati pigem nagu jutu jätkuks. Vestlust alustas juhtagent. Tähtsaim neist. Ta oli veidi vanem ja pisut väiksem kui kaks ülejäänud meest. Vahest ka veidi targem. Ta ütles: „Te lähenesite tollele naisele seal rongis.”
Mina ei kostnud selle peale midagi. Ma olin seal selleks, et vastata küsimustele, mitte selleks, et kellegi öeldut kommenteerida.
Mees päris: „Kui lähedale te pääsesite?”
„Meeter kaheksakümmend,” vastasin ma. „Enam-vähem.”
„Kas sellest piisas, et teda puudutada?”
„Ei.”
„Kui te oleksite oma käe välja sirutanud ja tema oleks oma käe välja sirutanud, kas teie käed oleksid siis kokku puutunud?”
„Võib-olla.”
„Kas see tähendab jah või ei?”
„See tähendab võib-olla. Ma tean, kui pikad on minu käed. Seda, kui pikad tema omad olid, ma ei tea.”
„Kas ta ulatas teile midagi?”
„Ei.”
„Kas te võtsite temalt midagi vastu?”
„Ei.”
„Kas te võtsite temalt midagi, kui ta juba surnud oli?”
„Ei.”
„Kas keegi teine võttis midagi?”
„Minu nähes mitte.”
„Kas te nägite midagi, mis kukkus tal käest või tema kotist või riiete seest?”
„Ei.”
„Kas ta ütles teile midagi?”
„Mitte midagi olulist.”
„Kas ta rääkis kellegi teisega?”
„Ei.”
Nüüd küsis mees: „Kas te näitaksite, mis teil taskutes on?”
Ma kehitasin õlgu. Mul polnud midagi varjata. Võtsin kordamööda ette kõik oma taskud ja kallasin nende sisu kriimustatud lauale. Kokkumurtud sularahakott ja mõned mündid. Mu vana pass. Mu pangakaart. Kokkupandav hambahari. Metrookaart, millega ma olin allmaarongi pääsenud. Ja Theresa Lee nimekaart.
Vanemagent soris ühe sõrmega mu kraami hulgas ning andis siis peanoogutusega märku ühele oma alluvatest, kes astus lähemale ja patsutas mulle õlale, et ma uuesti istet võtaksin. Seejärel mängis ta eksperti, ei leidnud aga laualt midagi huvitavat ning raputas pead.
Vanemagent ütles: „Tänan teid, härra Reacher.”
Ja siis nad lahkusid, kõik kolm, tehes seda sama kiirelt, nagu olid sisse tulnud. Ma olin pisut üllatunud, ent samas ka rõõmus. Panin oma asjad tagasi taskutesse ja ootasin, kuni nad koridorist kadusid, ning läksin ka ise toast välja. Hoones valitses vaikus. Ma nägin Theresa Leed, kes istus laua taga ja tegeles mitte millegagi, ning tema partnerit Dochertyt, kes saatis mingit meest, eskortides teda meeskonnaruumi tagaossa, mis oli vaheseintega osadeks jaotatud. Mees nägi kurnatud välja, ta oli keskmise kehaehitusega ja umbes neljakümneaastane. Seljas oli tal määrdunud hall T-särk ja jalas punased dressipüksid. Ta polnud kodust lahkudes juukseid kamminud. See oli ilmne. Tema juuksed olid hallid ja salkus. Theresa Lee märkas, et ma teda vaatan, ja ütles: „Perekonnaliige.”
„Kas selle naise?”
Lee noogutas. „Kontaktandmed olid ta rahakotis. Tolle naise vend. Ta on ka ise politseinik. Ühes New Jersey väikelinnas. Sõitis autoga siia.”
„Vaene mees.”
„Ma tean. Me ei palunud tal ametlikult isikut tuvastada. Surnukeha on liiga purustatud. Ütlesime talle, et matta tuleks suletud kirstus. Ta sai aru.”
„Te olete siis kindlad, et tegu on just selle naisega?”
Lee noogutas uuesti. „Sõrmejäljed.”
„Kes ta oli?”
„Ma ei tohi seda öelda.”
„Kas mind on veel vaja?”
„Kas föderaalagendid said teiega ühele poole?”
„Tundub küll.”
„Siis laske jalga. Teid pole enam vaja.”
Ma jõudsin just trepi otsa juurde, kui Theresa Lee mind hüüdis. Ta ütles: „Seda, et te ta närvi ajasite, ei mõelnud ma tõsiselt.”
„Mõtlesite küll,” vastasin ma. „Ja võib-olla oli teil õigus.”
Ma astusin välja koiduaegsesse jahedusse, pöörasin vasakule, 35. tänavale ja võtsin suuna ida poole. Teid pole enam vaja. Aga oli ikka küll. Sealsamas tänavanurgal ootasid mind veel neli meest, kes tahtsid minuga rääkida. Samasugused sellid nagu eelmised, kuid mitte föderaalagendid. Nende ülikonnad olid selleks liiga kallid.
KÜMME
Terve maailm pole muud kui üks suur džungel, kuid New York on selle puhtaim kehastus. See, mis mujal on kasulik, on suures linnas ülioluline. Kui te näete, et nurga peal ootab teid neljast mehest koosnev kamp, siis te kas pistate vastassuunas plagama nagu hullumeelne või siis kõnnite edasi – tempot aeglustamata ega kiirendamata ning sammu mitte sassi ajades. Vaatate õpitud huvituseta enda ette, siis nagu muuseas meestele näkku, seejärel pöörate pilgu kõrvale, otsekui öeldesja muud ei midagi?
Tegelikult oleks targem plagama pista. Parim lahing on see, mis jääb pidamata. Kuid ma pole kunagi väitnud, et ma olen tark. Pigem kangekaelne ja mõnikord halvas tujus. On selliseid, kes vihasena löövad kassi jalaga. Mina aga kõnnin edasi.
Meeste ülikonnad olid tumesinised ja nägid välja nii, nagu pärinenuks need poest, mille sildil ilutseb välismaise kõlaga nimi. Mehed neis ülikondades näisid olevat võimekad. Nagu allohvitserid. Mehed, kes teavad, kuidas asjad maailmas käivad, ja on uhked, et saavad oma ülesandega hakkama. Päris kindlasti olid nad endised sõjaväelased või endised politseinikud või mõlemat. Sedalaadi