Nagu vits vette. Lee Child

kartma. Järgmine samm kulus mul otsustamisele. Ei tohi lasta neljal mehel endast korraga kinni krabada. Te kas jääte kohe peatuma või tormate nende vahelt läbi. Sel hetkel oli mul veel valikuid. Ma võisin seisma jääda, aga võisin ka edasi minna. Kui nad mul käigu pealt tee kinni panevad, siis niidan ma nad jalust nagu keeglikurikad. Ma kaalun sada kolmteist kilo ja liikusin hetkel kiirusega kuus koma neli kilomeetrit tunnis. Aga nad ei pannud mul teed kinni ja jäid seetõttu püsti.

      Kui meie vahele jäi veel vaid kaks sammu, ütles kõige lähemal seisev mees: „Ehk räägiksime?”

      Ma jäin seisma. Ja küsisin: „Millest?”

      „Teie olete see tunnistaja, eks?”

      „Aga kes teie olete?”

      Vastuseks kergitas mees aeglaselt ja rahulikult oma pintsakuhõlma, paljastades üksnes punase atlassvoodri ja särgi. Ma ei näinud ei relva, kabuuri ega kabuuririhma. Mees surus oma parema käe sõrmed pintsaku vasakusse sisetaskusse ja tõmbas sealt välja nimekaardi. Siis küünitas ta käe ettepoole ja ulatas kaardi mulle. Nimekaart oli trükitud odavale paberile. Esimene rida kaardil teatas Sure and Certain, Inc. Selle all seisis Kaitse, Juurdlus, Sekkumine. Kolmandaks reaks oli telefoninumber, mis algas piirkonnakoodiga 212. Manhattan.

      „Keldripoest saab igasugu asju,” ütlesin ma. „Kas pole? Minagi võin tellida endale nimekaardi, millele on trükitud John Smith, maailma kuningas.”

      „Nimekaart on ehtne,” vastas mees. „Ja me pole kriminaalid.”

      „Kelle heaks te töötate?”

      „Seda ei tohi me öelda.”

      „Sel juhul ei saa ma teid aidata.”

      „On parem, kui te räägite meiega ja mitte meie ülemusega. Meie oskame käituda tsiviliseeritult.”

      „See ajas mulle päris hirmu nahka.”

      „Üksnes paar küsimust. Muud midagi. Aidake meid. Me oleme lihtsad tööinimesed, püüame raha teenida. Nii nagu teiegi.”

      „Mina ei ole tööinimene. Ma olen vabahärra.”

      „Siis vaadake oma avaralt verandalt meie poole alla ja tundke kaasa.”

      „Mis küsimused need on?”

      „Kas see naine andis teile midagi?”

      „Milline naine?”

      „Te teate küll. Kas te võtsite temalt midagi vastu?”

      „Ja siis? Mis järgmine küsimus on?”

      „Kas ta ütles midagi?”

      „Ta ütles palju asju. Terve tee Bleecker Streetilt Grand Central Stationini ta muudkui rääkis.”

      „Ja mida?”

      „Suuremat osa sellest ma ei kuulnud.”

      „Kas ta edastas mingit infot?”

      „Minu kuuldes mitte.”

      „Kas ta mainis mõnd nime?”

      „Võimalik.”

      „Kas see nimi oli Lila Hoth?”

      „Seda ma ei kuulnud.”

      „Kas ta mainis John Sansomit?”

      Selle küsimusele ma ei vastanud. Mees ütles: „Noh?”

      Ma kostsin: „Seda nime olen ma kusagil kuulnud.”

      „Kas tema käest?”

      „Ei.”

      „Kas see naine andis teile midagi?”

      „Mis see pidi olema?”

      „Ükskõik mis.”

      „Öelge mulle, mis tähtsust sel on?”

      „Meie ülemus tahab teada.”

      „Öelge talle, et las tuleb ja küsib seda minu käest ise.”