Mööda jääpinda sibasid kümned tuhanded eri suuruse ning kujuga putukad, osad neist kandmas siplevaid ning väänlevaid vastseid, ning nende sihtpunktiks paistis olevat samuti tähelaev. Taidot vedavaid putukaid nähes tõmbusid kõik teised mutukad kohe kõrvale, vabastades tee, mistõttu jõudis ta laevani enne teisi. Laev tundus olevat Taido rõõmuks ühes tükis. Ta oli kõige rohkem kartnud, et ehk teevad hullunud putukad sellele viga. Aga selgus, et nad olid kosmoselaeva isegi jääst ja lumest puhastanud ning tegelesid paanilise evakueerimisega. Mitmed suured lastiluugid olid avatud ning neisse kerkisid väänlevatest ning visklevatest vastsetompudest moodustatud riidad.
Laeva juhtruum oli samuti ebaharilikult tihedalt putukatega täidetud. Oma pahameeleks avastas Taido, et vastseid oli ka sinna ladustatud. Paarkümmend väänlevat tompu oli topitud otse avatud arvutikompleksi ning Taido mõtles õudusega, mislaadi segadust või lühiseid võisid nad seal põhjustada. Keset ruumi oli üks emadest, ruum oli talle natuke liiga väike, mistõttu oli ta pidanud end üsna kõveraks tõmbama ning oli isegi raske aru saada, kuidas ta oli üldse luugist läbi mahtunud. Taido veeti otse tema suiste ette ning kohe ilmus kuskilt toodi lagedale ka tõlkur.
«Me peame lahkuma ja kohe!» rögastas viimane.
«Kuid laeva paagid on tühjad? Neis pole kütust.»
«Kütus?» küsis tõlkur.
«Toitu, mootorid kasutavad toitu, et liikuda.»
«Siis toida neid!»
«Mul on selleks vaja vedada laost välja spetsiaalset filtrid ja voolikud, panna need vette ja...»
«Tee kõik, mis vajalik, mu omnikud aitavad sind,» katkestas ema teda ning kuskilt tema alt ja külgedelt ilmusid välja mitmed väiksemad, kuid seda ähvardavamate lõikursarvedega putukad.
*
Korraldajanna poolt korraldatud vasturünnak oli õnnestunud üllatavalt edukalt. Nad polnud mitte suutnud ainult inimest tagasi röövida, vaid ka pesas piisavalt segadust tekitada ning see andis küllalt vajalikku aega, et kõik vastsed laevale tõsta. Kuid nüüd olid ka uued emad suutnud end koguda ning pesa erinevad väljapääsud paiskasid välja uusi ning uusi ründureid. Mõlemad armeed hoidsid veel distantsi, aga lahing oli enam kui vältimatu. Liiga palju kiirgust ja footoneid olendite silmatähnides tegi ründurid segaseks ja muutis nad uljaks. Hõre vaevuaimatav atmosfäär tihenes välja paisatud lõhnamolekulidest, mis kirjeldasid raevu ja soovi vastaseid lõplikult lömastada ning massi ümberkeetmisele saata.
Korraldajanna mõistis, et enam tagasi hoida pole mõtet, ning lasi edastada rünnakukäsu. Vaenupooled sööstsid edasi, põrkusid kokku ja segunesid. Tuhanded teravad mürgise süljega määritud sarvlõikurid asusid tööle, rebides jäsemeid ning kitiinkesti. Kohati puhkes võitlus isegi mitmel tasapinnal, kuna peale pressivad uued värsked toetusjõud ronisid esimeste lainete kukile ja ründasid sealt, moodustades kohati kuni seitsmekorruselisi lahingseinu. Kaugelt vaadates tundus see nagu kahe tõusulaine põrkumine.
Mõlema kogenematu, aga raevust pöörase armee seas selgus kiirelt, et kõige mõistlikum taktika on rünnata vastaste jalgu ning tundlaid ja varsti kattis maapinda neist pehme tihe vaip. Liikumatuks, haistmisvõimetuks ning ka pimedaks torgatud vastased ei kujutanud enam mingit ohtu ja nad jäeti visklevate tompudena jääle maha.
Esialgu tundus, et Õpetaja poolehoidjatel on isegi võiduvõimalust, aga seejärel ilmusid lahinguväljale uute emade spetsiaalselt lahinguks keedetud sõdur-omnikud. Need olid tõelised koletised, kuue jämeda sambataolise jala, kandilise kaljutaolise keha ning ülipaksu kitiinsoomusega. Mis aga kõige hullem – need elajad olid varustatud ka spetsiaalsete happenäärmetega, mille nad kõhkluseta kohe tööle rakendasid, kastes lahinguvälja valimatult kõrvetava kollase tulega.
Neil, kes sellega kokku puutusid, sulasid kõigepealt tundlad, mis voolasid mööda päid alla ning moodustasid Enceladuse kõrvetavas jääpõrgus pikki jääkämpe ja purikaid. Siis andsid alla liigesed ning seejärel jõudis järg juba kitiinkestadeni, mis muutusid vedelaiks ning pehmeiks nagu vastkoorunud tõukudel, kadudes lõpuks sootuks ning lastes siseelunditel takistamatult välja valguda. Hävitustöö oli nii kohutav, et isegi vastaspool tundus olevat šokeeritud. Mitmel pool rebisid võitlevad pooled endid teineteisest lahku ja vahtisid segaselt alles olevate tundlatega vehkides ringi.
Kohe selgus veel teinegi nende tank-omnikute miinus. Piinatud ja põlenud lahingurivid vajusid kokku nagu päikese kätte jäänud kohev lumi, moodustades kirbe biohappe ja surma järgi haisva müüri, mis takistas edasi liikumist. Nüüd juba sulas jää laibakuhilate all ja segaduses tammusid tankid tekkiva kuristiku ääres, julgemata oma jalgu iseendi aktiivsesse happesse pista. Paar tükki, kes proovisid seda, kas juhmusest või feromoonidest pimestatuna, leidsid end varsti keemas ja lahustumas iseenda mürgises supis.
«Laeva varju!» edastas Korraldajanna seda nähes signaale ning kõik vähegi liikumisvõimelised omnikud aitasid seda tema taganemishüüdu võimendada. Õpetaja pooldajad rebisid end vaenupoolest lahti.
*
Taido silmitses läbi kosmoselaeva ekraanide väljas valitsevat põrgut, kus igas suuruses ja kujul võikad tulnuk-koletised üksteisele turja kargasid ning vastaseid lõhki kiskusid. See oli äärmiselt ebameeldiv vaatepilt, kuid Taido ei suutnud leida endas jõudu, et ekraanid välja lülitada. Teadmatus lahingu tulemusest tundus veelgi hirmsam ja nii silmitses ta tulnukate omavahelist arveteõiendamist edasi. Hetkel, mil maa alt ilmusid eriti suured ja koledad putukad, kes asusid oma happega teisi sulatama, ei pidanud ta enam vastu. Paakides polnud enam pooltki kütusest, mida oli vaja Kuuni lennuks, aga teda see enam ei huvitanud. Tähtis oli kaduda, enne kui ta ise mõne sellise koletise poolt supiks sulatatakse.
Taido avas konsooli ja toksis sinna stardikäsu. Reaalselt oleks see vajanud veel täiendavaid kaptenipoolseid autoriseerimiskoode, kuid Taido oli toonud arvuti üles režiimis, kus kasutajatel olid kõik privileegid. See oli üsnagi kole kirvetöö, aga peenemaks häkkimiseks nappis lihtsalt aega. Arvuti mõtles, protsendiribad jooksid üle ekraanide ning kusagil tähelaeva tagaosas suurenenud müra ja vibratsioon andis tunnistust, et midagi toimus. Ent reaktsiooni ei järgnenud, süsteem mõtles hetke ja sülitas holoekraanile veateate. Aga mis siis, kui kolmest stardilaserist ikka ei piisa, mõtles Taido hirmunult, ning alati abivalmis alateadvus maalis ta kujutlusse hulga pilte äsja nähtud sõjast ja sealsetest suremisviisidest.
«Pane laev tööle!» käsutas emand läbi tõlkuri.
Mida ma siis sinu arust teha üritan, prussakas, mõtles Taido raevust vabisedes, tegi programmis kiired muutused ja litsus uuesti stardinuppu.
Kuskil laeva tagaosas üritas reaktor uuesti käivituda. Selle kolm stardilaserit fokuseerusid seadme keskel olevale tuumakütusele ning kütsid selle loetud sekunditega saja miljoni kraadini. Mõne hetke hubises võimsate magnetväljade vahel lopergune miniatuurne päike, aga seejärel lagunes see laiali. Taido ropendas pikalt ja vängelt, aga ei andnud alla. Ta sundis reaktori veel kolmandatki korda proovima ja viimaks kroonis tema visadust edu. Reaktsioon oli püsiv ning päikesesüsteemi oli tekkinud uus päike. Leegid plahvatasid mootorist välja. Laeva düüside juures olnud lahingomnikud aurustusid koos oma ohvrite laipadega ja nende all olnud jääga. Kosmoselaev aga rebis end Enceladusest lahti ja sööstis üha kasvava kiirendusega ülespoole, jättes endast maha keeva veega täidetud järve. Ülekoormus surus Taido nähtamatu käega sügavale istmesse ning igal pool tema ümber puhkes kirjeldamatu kaos, kui kõik lahtised instrumendid, abiseadmed ning omnikud ja nende vastsed vastu vaheseinu põrkusid.
Kuid Taidol polnud aega sellele laevas valitsevale müra ja hävingu sümfooniale tähelepanu pöörata. Ta pilk oli ainiti kinnistunud reaktori juhtekraanile. Midagi oli seal siiski valesti ja algselt stabiilsena tundunud tehispäike kippus magnetväljade vahel loperdama. Ilmselt oli neljas laser siiski püsivuse hoidmiseks hädavajalik. Isehakanud