«Ma sain selle neetud arvuti käima ja tundub, et ka reaktor võiks käivituda,» kähvas ta segajale.
Tõlkur kandis tema sõnade mõtte ümber putukale arusaadavasse haisukeelde ning viimane koristas oma terava sarve ta ribidest.
«Mida on veel vaja?» päris tõlkur, olles vahetanud putukaga mitmeid uusi haisupahvakuid.
«Vaja milleks?»
«Et laev tööle saada?»
«Kütust, laeva paagid on täiesti kuivad.»
«Kust seda saab?»
Kogu putuka ja tõlkuri vestlus lõhnas, nagu oleks midagi roiskuma läinud.
«Kust mina tean! Ma pole midagi sellist kunagi teinud. Ilmselt on kuskil pumbad ja voolikud, mis tuleks lükata jää all oleva ookeanini, et sealt raskevesinikku ja heeliumi filtreerida. Kui te neid pumpasid pole muidugi juba pulkadeks lammutanud.»
«Filtrid?»
«Jah filtrid, asjad, mis nopivad veest reaktorikütuseks vajalikud osakesi.»
«Ma tean, mis on filtrid, aga kus need on?»
«Kuskil laevas,» Taido tegi käega ebamäärase viipe, mis hõlmas poolt nende ümber olevat pimedat ruumi. «Jumal küll, ma tõesti ei tea.»
«Tee kindlaks!»
Taidol oli taas kange soov putukas põrgu saata, ent lõppkokkuvõttes poleks see midagi muutnud. Nad oleksid viinud ta tagasi hiigelsuurde hämarasse kambrisse oma jääpesa kõige sügavamas nurgas ning seal olev poolelus püramiid oleks teda niikaua piinanud, kuni ta oleks olnud valmis mitte ainult laeva remontima, vaid ka kogu inimkonda reetma.
Pealegi tahtis ta ka ise laeva tööle saada. Taido hellitas lootust, et küllap siis, kui nad kosmoses on, suudab ta ka putukad kahjutuks teha. See oli muutunud üheks ta lemmikmänguks – mõelda välja viise, kuidas järgneva kosmosereisi ajal üht- või teistmoodi kontroll endale võtta. Seda, et putukad ta maha jätavad, ei uskunud Taido hetkekski. Need kitiinsed tulnukidioodid ei olnud võimelised iseseisvalt lihtsamaidki inimeste süsteeme remontima. Kuidas nad olid üldse Enceladusele jõudnud, oli paras müstika. Ilmselt oli siin süüdi see äraneetud püramiidjas identiteet, hoopis erinev kogu tulnukate muust massist. Vot see oli juba asi, mida tasus karta. Erinevalt putukatest jagas ta arvutitest ning inimestest liigagi palju.
Ootamatu müra kiskus ta neist mõtetest eemale. Taido tõstis pilgu ning tardus. Läbi kitsukese ukseava pressis end kambrisse korraga viis putukat. Võrreldes tema valvuriga olid need väiksemad, aga tunduvalt väledamad. Putukad valgusid kiirelt üle kogu põranda, seinte ja lagede ning hetk hiljem olid nii Taido kui ta valvur igast küljest sisse piiratud.
«Mis siis nüüd?» päris ta ehmunult, ent valvur-mutukal polnud aega talle vastata. Tema ja ülejäänud laskusid lühikesse ja teravalõhnalisse vestlusse, mis lõppes järsu rüselusega. Kolm sissetungijat rabasid sõrgadega valvuri pihast, kõrist ning turjaharjastest ning kaks ülejäänut lõikasid talt kõik kuus jalga ning sarved küljest.
Valvur siples ja väänles kogu selle protsessi käigus meeletult ning selle vaatamine valmistas Taidole sadistlikku headmeelt. Said nüüd, värdjas, nüüd tead, mis tunne on, kui sinu endaga nii tehakse, mõtles ta rahuloluga. Olles valvuri kõigist jäsemetest vabastanud, pöördusid putukad Taido suunas. Mitmed sarvepaarid haarasid tal kätest-jalgadest ning hetkeks tundus, et ka tema jäsemed lähevad eemaldamisele. Kuid õnneks tahtsid nad vaid Taido liikumist piirata. Ilmselt olid nad korduvate katsete najal selgeks saanud, et inimesed ei suutnud, erinevalt putukatest, endale uusi jäsemeid kasvatada.
Putukad hakkasid vaikselt tagasi ukse poole suunduma, teda endaga kaasa vedades, ning Taido tundis rõõmu Enceladuse olematu gravitatsiooni pärast. Pisut suurema raskusjõu korral oleks žiletiteradena teravad sõrad ta kahtlemata puruks rebinud. Viimane, mida ta enne koridori lohistamist nägi, oli see, kuidas üks putukatest tõlkuri üles korjas. Seejärel vedasid need kurat-teab-kust tulnud putukad teda juba välislüüsi suunas.
Enceladuse atmosfäär tervitas neid vaakumile lähedase õhurõhu, ülitugeva kiirgusfooni ning ligi sajakraadise pakasega. Kunagi oleks piisanud vaid ühest neist tingimustest, et ta loetud minutitega tappa. Nüüd kujutasid need pigem ajutist ebamugavust. Taido silmitses üliaeglaselt maapinna suunas langevaid hiigelsuuri lumekristalle ning mõtiskles endamisi selle üle, et kas isegi vaakum suudaks teda praegu tappa. Ilmselt mitte, leidis ta ning võttis pisut mugavama asendi, haarates ühe putuka peast. Viimane turritas ärritunult harjaseid, aga Taido ei teinud sest väljagi. Läbi lõputu lumesaju paistev hämar maailm meenutas oma ühetoonilisusega pliiatsijoonistust. Kaugel ekvaatori juures tõusid kosmose suunas tuhandetest vulkaanisuudest pursatud veeauru fontäänid. Alguses, siis kui nad olid just maandunud, tundusid Taidole need vapustavalt ilusad. Nüüd ei suutnud ta krüovulkaanide suunas vaadatagi. Putukad olid suutnud üllatava tõhususega muuta kõik selle taevakehaga seonduva vastikuks. Nende pesa sissekäik ise asus laevast vaid paarisaja meetri kaugusel. Ilmselt polnud elukad viitsinud pärast laeva maandamist eriti kaugele minna.
Pesa sissekäigu juurde jõudnuna koputas üks mutukatest vastu uksomnikut, kes paotas seepeale enda tohutut kitiinist seljakilpi ja lasi nad sisse. Välispinnast mitukümmend korda tihedam õhurõhk pani Taido pea ringi käima ja kõrgem temperatuur mõjus saunaleitsakuna. Võttis pisut aega, enne kui ta modifitseeritud keha sellele vastavalt reageeris ja selle ajaga jõudsid putukad juba ühte jäässe uuristatud peatunnelisse. Viimane oli piisavalt jäme, et seda mööda oleks mahtunud sõitma väiksem kosmosesüstik, ning oli tihedalt täidetud eri suuruses ja suundadesse ruttavate putukate kolonnidega. Nõrk gravitatsioon tundus neile sobivat, võimaldades sibada ka mööda tunnelite seinu ning lage. Tunnelit ennast valgustasid teatud intervalli tagant selle õnarustesse paigutatud helendavad mardikad ning aeg-ajalt sattus nende teele ka suuremaid harukambreid, kus ähkisid raskelt elevandisuurused elajad, kes kujutasid endast mingitlaadi elusaid soojapuhureid.
Taido jälgis seda kõike võimalikult tähelepanelikult. Iga detail, mida ta putukatest õppis, võis olla nii põgenemisel kui nende vastu võitlemisel hindamatu väärtusega. Näiteks oli ta hiljuti avastanud, et tegelikult oli pesas mitu munevat ema ning nende järglased olid pisut nii värvitoonilt kui suuruselt erinevad. Arvestades, et teda edasi tarivad putukad olid samuti oma välimuselt varasematest käsutajatest erinevad, oli ilmselt toimunud kuskil tulnukate hierarhias mingitlaadi paleepööre. Üks ema oli võtnud teise üle võimu ning koos sellega võtnud üle ka tema – Taido. Seda teooriat kinnitas ka asjaolu, et teda veeti teises suunas kui tavaliselt. Nüüd jäi ainult küsimus, et kas uus ema soovis samuti kosmoselaeva tööle saada või olid tal Taidoga mingid uued ja hirmsamad plaanid. Taido alateadvus maalis abivalmilt talle silme ette mõningaid piinarikkaid mälestusi ning ta judises vastikusest ja vihast. Ehk peaks ta püüdma putukaile vastu hakata? Võibolla lõikaksid nad siis ta tükkideks ja päästaksid edasistest õudustest, mõtles Taido. Kuid ainus pilk teda hoidvatele sarvedele kustutas kohe igasugused sedalaadi mõtted.
Putukad olid vahepeal jõudnud ilmselt oma sihtpunkti ja aeglustasid käiku. Nad olid pesa niiskemas osas, mille koopasarnaseid kambreid täitsid tihedalt meetri-kahe kõrgused kärjed. Arvestades, et ühest neist ukerdas parasjagu välja üleni limaga kaetud värske putukas, oli tegemist nende värdjate haudejaamaga. Üks kärgedest tundus eriti suur ja just sinna nad Taido toppisidki. Kärje sisemus oli kergelt libe ning õhk haises tugevalt põlenud plastmassi ja roiskunud liha järele. Kuid Taido ei lasnud end sellest häirida, ta tõmbas end kärje põhja kerra, pani silmad kinni ja uinus peaaegu silmapilkselt.
*
«Sa kasutu ussike,» lõhnas Korraldajanna