Tõmban lõuaotsa salli varju. Ilm on külm, ühe pilvelõhkuja külge kinnitatud ekraan näitab viisteist kraadi alla nulli. Mul pole enam kindlat usku numbrite tõesse, elunähtuste vääramatusse. Usun, et igaühele meist võivad asjad paista erinevana, ilma et nad sellepärast oma tõe maha jätaksid. Ma pole kindel, et õhutemperatuur on minu jaoks sel hetkel miinus viisteist kraadi, et kell on juba üksteist õhtul, tähendab sealmaal, et tuleb trammiga tagasi botaanikaaeda minna. Ma tean, et sa oled kusagil olemas, tean, et me armastame teineteist, tean, et see veebruar on täiuslik veebruar oma südatalvises külluses: küps talv, enesekindel, helde ja kaunis; talv, millest õhkub külma ja mis igal hommikul jätab kõigile asjadele uue härmarüü.
Talv Linnas ei ole alati ühesugune. Mõnel päeval on ta krõbekülm. Mõnel muul päeval, nagu täna, hõljub õhus külma kiuste mingit pehmust. Ka ööd ei ole ühesugused. Mõnes kvartalis on ta kombekas, peidab vead, hägustab teravad seinapraod, paikab ja praavitab. Sinuga koos olen näinud vandeseltslikku ööd, mis avanes meie ees, et me võiksime selles armatseda, nägin ka ööd, mis võidutses otse keset Linna, ja tundsin selle ees hirmu. See juhtus ühel detsembrikuu õhtul ja peale meie ei olnud raamatukogus kedagi. Raamatukoguhoonel on neli torni ja me ronisime neist ühe kõige ülemisele korrusele. Lugemissaalide lambid valgustasid siseõue, suurt ligipääsmatut õue, kus männid oma pruune, ladva lähedal oranžikaid tüvesid taeva poole sirutasid. Oksapahmakad habisesid tuules, aga tüved olid trossidega kinni. Ülalt vaadates võinuks arvata, et puud on mänginud võrgupunumist, kuid et lõngakera asemel on neil olnud kaablirull, mida nad on üksteisele edasi visanud, kuni on omaenda võrku kinni jäänud. Need trossid on tüvedele kinnitatud selleks, et tuul puid välja ei juuriks, kuna tegu on taimedega, mis toodi metsast juba täiskasvanuna ning mis pole uues keskkonnas veel korralikult juurduda jõudnud. Kui aed rajati, olid need mitmekümne aasta vanused puud juba nii suured, et nende transpordiks oli raske piisavalt pikki veoautosid leida. Praegu on nad nagu veidi grotesksed ja abitud täiskasvanud, kes ei suuda omaenda jalgadel liikuda, või nagu farmilinnud, kelle tiivad on kärbitud ja kes peavad peremehelt toitu kerjama. Tollel õhtul aga mõtlesin ma, et trossid on mändidel selleks, et need ennast maa küljest lahti ei rebiks, raamatukogust üle ei astuks ega tagasi metsa ei läheks. Kujutlesin tummade, kogukate ja otsusekindlate puude protsessiooni läbi Linna. Kuu puges pilve varjust välja ning kõik oleks äkitselt justkui jahuga üle puistatud. Läksime idakülge, kust aknad avanevad Linna poole. Mustas mahlas tukslesid tuhanded tuled. Raamatukogust selle tiiva väljapääsu kaudu lahkudes kõndisime enne tänavale jõudmist läbi pargi, mis oli täis kõrrelisi. Need lainetasid tuules nagu kuivanud rohttaimede meri, kannatlik ja üksluine. Mul oli tunne, et ühel päeval neelab see mu lehekahina saatel alla. Raamatukogus aga põlesid endiselt tuled, see säras nagu majakas, meenutamaks meile, nagu ma mõtlesin, et me ei kaotaks usku inimloomingusse. Mõtlesin, et seda tähendakski elu koos sinuga: minna edasi pimedust pelgamata, teha valgusele uuesti ruumi, teha seda ikka ja alati, ööd meie ees kahte lehte laiali lükates.
MARIE
Kuldlõike kvartal. See kvartal, mis taastati separatistide sõjale järgnenud kümnendil, on Linna ärirajoon ja majanduskeskus. Kuna see on üles ehitatud rahvusvaheliseks stiiliks nimetatava arhitektuurivoolu põhimõtete järgi, on paljud selle hooned betoonist, terasest ja klaasist. Peamised avenüüd algavad Cardano väljakult ning on rajatud tähekujuliselt, nii et nende tipud moodustavad korrapärase viisnurga. Spiraaltorn, Linna kõrgeim pilvelõhkuja, tehnikasaavutus ja arhitektuurišedööver, sirutub oma 131 korrusega maapinnast 598 meetri kõrgusele.
Combe’i saarekesel on säilinud ka mõned endisaegsed ehitised. Seal asuvad uus teater ja vana Püha Benedictuse kirik, mis on muudetud ülesehitustööle pühendatud näitusepaigaks, nõnda nagu ka Linna ajaloomuuseum, moodne ehitis, mis tähistab sõjajärgsele Linnale tüüpilise ja tänapäevase linnaarhitektuuri aluseks oleva geomeetrilise stiili haripunkti.
Tähelepanuväärsete ehitiste kaart
Cardano väljak
Mangeli kõrghoone (360 m)
Fibonacci avenüü
Spiraaltorn
Püha Benedictuse kirik
Uus teater
Kaarti ei ole; see lehekülg on sorteerimisliinil välja rebitud.
Kell on viis. Kevad hakkab tasapisi lähemale jõudma, päike ei ole veel loojunud. See on vaid silmapiiril aegamööda laskumas, valgus tõmbub asjadelt eemale, nii et need värvuvad üha tumedamaks ja tumedamaks, betoonfassaadid muutuvad sünkhalliks, elektripost mustaks. Majade sissepääsudest on saanud ähmased ristkülikud, mille varjus aetakse kahtlasi asju. On tund, „mil inimeste maailm tõmbub kokku ja vaimude maailm avardub” („Muistsete legendide raamat”, autor teadmata, tiitelleht kadunud). Hooneid raamistav taevas muutub tinahalliks, liikumatuks, justkui ootaks ta midagi. Võib-olla lund. Võib-olla midagi ettenägematut ja tundmatut. Mul on tunne, nagu keegi seal üleval nõuaks minult midagi, käsiks mul ära arvata, millest too tundmatu on tehtud, ja ängistus hakkab mul kõri nöörima. Ma tean, et pean mõistatuse enne öö saabumist lahendama; pärast seda on juba liiga hilja. Kuid pimedus saab mu alati kätte. Kas taevas on ka Linna kohal samasugune? Ma ei usu, et on. Linna kirjeldavates raamatutes on see kõrgem ja selgem. Seda on vaevu näha, sest nii palju on laternaid, valgustahvleid. Isegi öösiti hõljub tänavate kohal kuldse valguse kuma.
*
Ma olen köögis; uurin oma varastatud lehekülgi. Uurin neid aeglaselt ja kannatlikult nagu keegi, kes on leidnud mingi väga hea toidupoolise: kas lihatüki, mis ongi päris liha, või natuke moosi, mis on tehases valmistatud päris puuvilja jääkidest. Häid asju tuleb osata hoida. Ema tuleb tagasi alles tunni pärast. Sabine, kes töötab varahommikuti, on vist korterist juba läbi käinud ja siis uuesti väljunud. Ta kas seisab mõne moonalao juures sabas või pigem tegeleb omaenese asjadega, millest meie ei pea midagi teadma. Vanaemal on omad saladused. Ta jõuab viimasena koju ega too enamasti midagi söödavat kaasa, kuigi töötab toiduainete ümbertöötlemistehases, kust poleks keeruline mõnd palukest näpata. Kui ema teda tühjade kätega saabumas näeb, põrnitseb ta vanaema mossis suuga, näol etteheitev ja pettunud ilme, mis jätab mulje, nagu oleks ta uuesti väikeseks plikaks muutunud. Tema pettumuse varjust võib aimata uudishimu ja vimma, mida Sabine’i saladused temas äratavad. Vahel olen ma vanaema ükskõiksusest väsinud; vahel jällegi lõikan sellest kasu: tema saladused pakuvad peavarju minu omadele.
Ükskord ma ootasin all, maja nurga juures, et Sabine tehasest tagasi jõuaks, ja läksin talle järele, kui ta uuesti kodust väljus. Ta läks läbi kvartali. Tema mantli küljel oli vaevuaimatav kühm – mina aga oskan näha asju, mida üritatakse peita. Ma tean, kuidas inimesed, kel on midagi varjata, end ülal peavad: nad üritavad välja näha loomulikud, aga kogu nende tähelepanu on keskendatud sellesse kohta, kuhu nad on keelatud asja pistnud. Kogu nende ülejäänud keha on täiesti kange. Kui Sabine paremat jalga tõstis, läks tema mantlisiil kummi ja ülakeha jäigastus. Tema parem käsi oli täiesti liikumatu. „Milline idioot!” mõtlesin ma endamisi. „Milline idioot, ta ei oska natukenegi teeselda.”
Jõudsime Ääremaale. Mulle ei meeldi seal käia; see on piirkond, kus elavad ümberasustatud, kellel pole õnnestunud sealt välja rabelda. Nad pole tehastesse tööle saanud ja seetõttu ei ole neil ka kaubatalonge. Neil puuduvad pesemisvõimalused ja kindel peavari. Nad virelevad varastades või hangeldades. Nad seavad end sisse mahajäetud majades, millel pole enam aknaid ega uksi. Nad lapivad auke vanade kaltsude, otsapidi jätkatud kilekottidega, polüetüleenitükkidega. Naised jõlguvad tehaste ümbruses; nad müüvad oma keha talongide või toidu eest. Nende väljanägemine on võigas, mustusest ja näljast moondunud. Enamasti on neil mõned hambad puudu, kuna Linnas vahetatakse haiged hambad mõnikord kuldhammaste vastu. Need kuldhambad müüakse siin ambulatooriumis uuesti