Kui tehaste piirkond ja seejärel ka elurajoon lõpevad, muutub taimestik tihedamaks. Viie-kuue kilomeetri pärast algab tühermaa täis mahajäetud kola, mis ilmselt on väärtusetu, sest muidu oleks see juba ammu mustal turul maha müüdud. Vähehaaval hakkab siin rohelus taastuma, kuigi paljudes kohtades paistab betooni ja asfalti.
Pärast mitmetunnist korjamist õnnestus mul koguda ristiköömnet, vaarika- ja nõgeselehti. Meil oli õnne, talv oli ebaharilikult hiljaks jäänud ja lumi polnud veel maha sadanud; nädal pärast minu ekspeditsiooni oli see juba kõik enda alla matnud. Panin õisikud ja lehed meie magamistuppa rätikule kuivama. Igal õhtul valmistame me tõmmise, mida hoiame plastpudelis. Astrid joob seda õhtuti kuumalt ning järgmise päeva jooksul külmalt. Ristiköömen soodustab imetamist ja lehed annavad mineraale, mida me toidust ei saa: nõges rauda ja vitamiine, vaarikas kaltsiumit. Moonalaod on pidevas puuduses. Astridil on jälle piima.
Ta lüpsab seda välja ning jätab eidekesele iga hommik pudelitäie. Lihtsa lutipudeli saamiseks tuli ümbertöötlemistehasest varastada klaaspudeleid ja vahetada siis kolm keemiakaupluse talongi ühe kummikinda vastu – üks plastmassitehase naine oli nõus ühe minu jaoks kõrvale panema. Igast kummikinda sõrmest saab teha ühe luti, mille kinnitame kummipaelaga pudelikaela külge. Kõik need asjad on kallid ja nõuavad suurt hoolt. Kui lutid purunevad, tuleb uue kinda saamiseks uuesti kaubelda, ilma et edu oleks kindel, sest tehasenaiste jaoks tähendab see, et tuleb jälgida sorteerimislinti, kuni mõni kinnas nähtavale ilmub, ja kinnast näpates riskida vahelejäämisega. Hoidjal on keelatud piima teistele lastele jagada. Lasen tal uskuda, et ma tean kõike, isegi seda, mis toimub tema pool minu äraolekul. Kuna eideke on rumal, jääb ta seda päriselt uskuma; seni tuleme omadega välja.
Sestsaadik, kui käisin taimi korjamas, mõlgub mul mõttes üks plaan: viia läbi kogu Tasandiku taimede loendus. Ootan lume sulamist, et sellega algust teha. Kogun vähehaaval puhast paberit. Ka paber on defitsiitkaup, mida talongide eest pole võimalik hankida. Seda tuleb kas mustalt turult osta või tükkhaaval Tasandiku eri paigust korjata, trükkimata räbalad alles hoida ja suuremateks lehtedeks kokku kleepida. Pliiats mul on, sest see antakse meile kõigile, et me iga päev tehtud töö hulga tehases tabelisse kannaks; selle alusel arvutatakse tootlikkust ja avaldatakse kvartali töötulemused. Tehased võistlevad omavahel.
25. aprill
Lumi on sulanud. Viimase kolme nädala jooksul oli võimatu ringi liikuda, ilma et oleksid kuskil sääremarjadeni sisse vajunud. Teed on üle ujutatud, majade tänavakorrused samuti. Tehasepõrandaid katab jäätunud kõnts; vee äravooluks pole midagi tehtud. Elame ikka nagu talvel. Lõuna tühermaale pole veel hästi võimalik pääseda.
10. mai
Käin iga päev klaasitehase ja Lõuna tühermaa vahet. Valin iga päev erineva tee ja võtan arvele kõik liigid, mida kohtan. Olen neid kokku lugenud juba üle kahesaja ning ma pole veel kaugetki kõiki kohti läbi käinud. Küllap suvi toob uusigi liike.
Pärast selle loenduse alustamist on mu argipäev saanud uue ilme. Inimesel on võimatu inimese kombel elada, kui tal keelatakse ära ümbruses vähimatki muuta ja kui talle taotakse pähe teadmine, et midagi uut luua polegi võimalik. Selleks, mis muudab elu Tasandikul peaaegu väljakannatamatuks, ei ole ümbertöödeldud toiduained, ränk tehasetöö ega isegi privaatsuse puudumine kodudes, vaid veendumus, et meie elu sisuks on vaid lakkamatult muundada seda, mida teised on välja mõelnud, valmistanud ja kasutanud mujal: linnas. Just selles veendumuses enamik ümberasustatuid elabki. Vaba aeg on pühendatud moonaladudes järjekorras seismisele, vahetuskaubandusele ning katsetele hankida teavet mustal turul saadaoleva kauba ja hindade hetkeseisu kohta. Materiaalsed mured hõivavad kogu elu- ja mõttetegevuse ning neist pääsemiseks ongi ainus võimalus tuua oma ellu midagi, mis poleks Tasandiku toimimise korras ette nähtud. Kui ma loendan ja nimetan taimi, ei ole Tasandik enam lihtsalt linna ripats – maailm muutub, kui suudad seda mingil omal viisil organiseerida.
3. juuli
Leitsak saabus, ilma et oleksime suutnud seda ennetada. Vaevalt nädala jooksul on õhk tuuletu ilmaga muutunud hingamiskõlbmatuks. Kogu Tasandiku kohal lasub tehasekorstnate toss. See ajab köhima ja jätab keelele kibeda maitse. Sülg on hallikas ja nina jookseb tuhavärvi tatti. Kurk pakitseb ja silmad on ärritunud. Öö kestab vaid mõne tunni, nii et palavusel pole aega hajuda, ärkame hommikuti samasuguses lõõsas, milles eelmisel õhtul magama heitsime. Magada, muide, on peaaegu võimatu. Tahaks aknad lahti teha, aga meil on tungivalt soovitatud kõik uksed-aknad kinni hoida, et õhureostus sisse ei pääseks. Isegi köökide ventilatsiooniavad on nartsude ja vanapaberitükkidega kaetud. Ma ei usu, et sellest mingit kasu on, aga Astrid kuulab ikka seda, mida teised naised majas räägivad. Tundub, nagu oleks ta kaotanud igasuguse algatusvõime, nagu poleks temasse jäänud enam midagi, millest mõni isiklik arvamus võiks tärgata. Kas on emadus ta selliseks muutnud? Või ikkagi elukeskkond?
Kõik loodavad, et kohe tõuseb tuul ja lööb õhu uuesti klaariks. Sellal kui oodatakse, levivad hirmujutud, et pinnavee kuivamise tagajärjel tekib meil varsti veepuudus või et kui õhk veel kuumemaks läheb, hakkavad Ida raudtee rööpad sulama ja ühendus linnaga katkeb. See tähendab kõigi jaoks, et lõpeb igasugune varustamine, kuna on teada, et Tasandik ise end ära ei toida. Kõik on kindlad, et ellu me ei jääks. Mina isiklikult arvan, et hoopis linn ei jääks ellu ilma meieta, vaid lämbuks oma jäätmete all.
Olen oma käike Lõuna tühermaale lühendanud. Astridile meeldiks, kui ma kohe pärast tööpäeva lõppu tehases koju tuleksin. Paljudel siinsetel lastel on hingamisteede haigused; ta kardab Marie’ pärast ja katsub teda majast välja viia võimalikult harva. Ta tahab, et mina beebit korteris hoiaksin, kui tema ise moonaladudes sabas seisab, aga minagi ei saa oma ettevõtmist katkestada. Astrid arvab, et laps peab olema meie jaoks esmatähtis. Ta ei taipa, et elu edasikandmisel pelgalt selle edasikandmise pärast pole vähimatki mõtet. Et elul iseeneses pole mingit väärtust; et väärtus on vaid sellel, mida me oma elust teeme, sellel, mida me leiutame, sellel, mida me loome.
12. juuli
Üleeile öösel tõusis ometi kord tuul. Kuumalaine oli kestnud peaaegu kaks nädalat. Pärast äikest langes temperatuur järsult kümne kraadi võrra ja õhk tundub olevat vähem suitsune, kuigi meie peade kohal, atmosfääri kõrgemates kihtides, kohub reostus ilmselt ikka veel mitme kilomeetri paksuse kihina.
Täna õhtul pärast tehasepäeva läksin ma tühermaad uurima. Ma ei olnud sinna enam viis päeva sattunud. Reostuse mõju taimedele on palja silmaga näha. Osal neist leidub kollakaid või tumedaid plekke, mis algavad lehtede serval ja levivad sealt kontsentriliste ringidena keskpaiga poole, teistel algab kärbumine leheroost. Esimesed kannatavad troposfäärilise osooni liiasuse all, teiste puhul on kahjustuste põhjuseks tõenäoliselt vääveldioksiid. Paljud närbuvad seetõttu, et neid kattev tolmukiht takistab fotosünteesi ning tapab nad viimaks. Üks meie laboreist uuris keemiliste substantside toimet taimestikule linna botaanikaaias, püüdes kindlaks teha, mis kogustest alates muutub tööstuses kasutatav keemia taimedele, loomadele ja inimestele ohtlikuks; ühel päeval saime käsu see tegevus lõpetada („kulukad uuringud, mille kasutegur on tõestamata”, seisis ringkirjas). Sedalaadi uurimistööd on soovimatud.
Kui uskuda seda, mida järjekordades räägitakse, on reostuselained siin soojal ajal sagedased. See seletaks, miks osa liike, mis peaksid olema endeemilised, Tasandikul tegelikult püsima ei jää. Teised aga peavad paremini vastu. Nende viimaste hulgas: luuderohi, enelas, leetpõõsas, budleia, naistepuna, pihlakas, küpress-piimalill ... Kuidagiviisi õnnestub neil Tasandiku tingimustega kohastuda, kas piirates saasteainete imendumist õhulõhede ja juurte kaudu või takistades nende edasikandumist kudedes. Paksude ja vahaste lehtedega taimed paistavad olevat teistega võrreldes paremini kaitstud, ent see ei saa