Sellise oligarhia all elades on alati mingi kriis, mis on tähtsam kui niisugused igavad teemad nagu tervishoid ja keskkonnareostus. Välisohu või võimaliku riigipöörde valguses pole kellelgi aega muretseda ülerahvastatud haiglate ja reostatud jõgede pärast. Tagades lakkamatu kriiside voo, võib korrumpeerunud oligarhia valitsemist lõpmatuseni pikendada.10
Kuigi oligarhia mudel on tegelikkuses osutunud elujõuliseks, ei meeldi see kellelegi. Erinevalt teistest ideoloogiatest, mis uhkusega oma arusaamu esitlevad, ei ole valitsevad oligarhiad oma tegude üle kuigi uhked ja kalduvad kasutama suitsukatteks teisi ideoloogiaid. Nii teeskleb Venemaa demokraatiat ning selle ladvik vannub truudust pigem Vene rahvusluse ja õigeusu väärtustele kui oligarhiale. Prantsuse ja Ühendkuningriigi paremäärmuslased võivad küll toetuda Venemaa abile ning väljendada Putini vastu imetlust, kuid isegi nende valijad ei taha elada riigis, mis tegelikult Vene mudelit jäljendaks – riigis, kus kõikjal lokkab korruptsioon, teenused ei toimi, puudub õigusriik ja valitseb tohutu ebavõrdsus. Mõningate uurimuste järgi on Venemaa majanduslikult üks kõige ebavõrdsemaid riike maailmas: 87 protsenti kogu riigi jõukusest on koondunud kümne protsendi kõige rikkamate inimeste kätte.11 Kui paljud töölisklassi kuuluvad Rahvusrinde12 toetajad tahaksid sellise jõukuse jaotumise mustri üle võtta ka Prantsusmaal?
Inimesed hääletavad jalgadega. Maailmas reisides olen paljudes riikides kohanud suurt hulka inimesi, kes tahaksid suunduda elama Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Kanadasse või Austraaliasse. Olen kohanud ka mõnda, kes tahaks kolida Hiinasse või Jaapanisse. Kuid ma ei ole veel kohanud kedagi, kes unistaks Venemaale elama asumisest.
Mis puudutab „ülemaailmset islamit”, siis kõnetab see eelkõige neid, kes selle rüpes on sündinud. See võib küll köita mõningaid inimesi Süürias ja Iraagis ning ehk ka ühiskonnast võõrandunud moslemitest noori Saksamaal ja Ühendkuningriigis, kuid pole kuigi tõenäoline, et Kreeka või Lõuna-Aafrika, rääkimata Kanadast või Lõuna-Koreast, liituks probleemide lahendamiseks ülemaailmse kalifaadiga. Ka sel juhul hääletavad inimesed jalgadega. Iga moslemist nooruki kohta, kes suundub Saksamaalt Lähis-Itta, et elada islami teokraatia all, tuleb arvatavasti sadu Lähis-Ida noori, kes hea meelega teeksid läbi vastupidise teekonna ja alustaksid uut elu liberaalsel Saksamaal.
See võib osutada, et praegune usalduskriis on eelnenutega võrreldes väiksem. Iga liberaal, kelles viimaste aastate sündmused meeleheidet tekitavad, peaks endale meelde tuletama, kui palju hullemana näis elu aastal 1918, 1938 või 1968. Lähiaastatel ei näe me arvatavasti liberaalse loo täielikku hülgamist, vaid pigem üleminekut „etteantud menüü lähenemiselt” „buffet’ mõtteviisile”.
Käimasolevaid arenguid on raske mõista osalt seetõttu, et liberalism ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Liberalism hindab vabadust, kuid vabaduse tähendus sõltub kontekstist. Nii võib vabadus seisneda ühe inimese jaoks vabades valimistes ja demokratiseerimises. Teine aga arvab, et vabadus on seotud kaubanduskokkulepete ja üleilmastumisega. Kolmanda jaoks seostub see geiabielude ja abordiga. Liberalism pakub mitmesuguseid lähenemisi majanduses, poliitikas ja eraelus ning seda nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järgnev tabel võtab kokku liberalismi põhielemendid:
Liberalismi menüü
Viimastel aastakümnetel maailmas valitsenud liberaalne lugu väitis, et kõigi kuue osa vahel valitsevad tugevad olemuslikud seosed. Üks ei saa olemas olla teiseta, sest areng ühes valdkonnas muudab selle hädavajalikuks teisteski valdkondades ning ühtlasi elavdab seda. Näiteks ei saa vaba turg edukalt toimida vabade valimisteta – demokraatiata hakkaks turge peagi mõjutama onupojapoliitika ning korruptsioon valitsuses. Samamoodi edendab sooline võrdõiguslikkus rahvusvahelist rahu – üldjuhul õhutavad sõdu tagant patriarhaalsed väärtused ja macho-poliitikud. Üleilmne lõimumine käib omakorda käsikäes üksikute tarbijate vabadusega – minu isiklik vabadus on suurem, kui mul on võimalus valida kolme kohaliku kaubamärgi asemel saja rahvusvahelise kaubamärgi vahel. Ja nii edasi. Seega, kui riik tahab nautida üht rooga liberalismi etteantud menüüst – näiteks majandusvabadust –, peab see tellima ka kõik ülejäänud road.
Tänapäevaseid populistlikke ja rahvuslikke liikumisi kõikjal maailmas ühendab asjaolu, et kuigi nad väidavad end olevat liberalismi vastu, ei heida ükski neist liberalismi täielikult kõrvale. Pigem loobuvad nad sellisest lähenemisest, mis toetub etteantud menüüle ning tahavad valida liberaalsest buffet’st välja just need palad, mis on kõige rohkem nende maitse järgi. Nii on Trump endiselt vägagi vaba turu ja erastamise poolt, kuid ta usub, et võib neid endale lubada olenemata sellest, et ta õõnestab samal ajal mitmepoolset koostööd ning koguni vabakaubandust. Hiina toetab vabakaubandust ja riigi „üks vöönd, üks tee”13 plaan on üks ambitsioonikaimaid üleilmastumisega seotud projekte, kuid vabade valimiste ideest pole riik sugugi nii vaimustunud. Ühendkuningriigi Brexiti pooldajad toetavad demokraatiat ning neil pole midagi individualismi vastu, kuid neile ei meeldi mõte mitmepoolsest koostööst ja rahvusvahelistele organisatsioonidele liiga suure võimu andmisest. Ungari peaminister Viktor Orbán on nimetanud oma valitsemisviisi mitteliberaalseks demokraatiaks, väites, et Ungaris saab korraldada vabu valimisi ilma, et selleks oleks vaja seista näiteks vähemuste õiguste, mitmekesisuse ja individualismi eest.
Roog, mida peaaegu kõik vähemalt teoorias tahavad, on rahumeelsed rahvusvahelised suhted. See on liberaalse buffet’ šokolaaditort. Roog, mida peaaegu mitte keegi ei taha – ehk ülemaailmne seller –, on immigratsioon. Ka demokraatia, individualismi ja mitmepoolse koostöö kõige tulisemad poolehoidjad pole eriti huvitatud liiga paljude sisserändajate vastuvõtmisest.
Seda, kas buffet’ stiilis lähenemine elujõuliseks osutub, näitab alles tulevik. Sarnasus toidumaailmaga võib olla eksitav. Restorani menüü on peakoka koostatud nimekiri eraldiseisvatest roogadest. Kuid liberaalne lugu on alati väitnud, et liberaalne korraldus on üksteisest sõltuvatest organitest koosnev elav organism. Suppi võib tellida ka magustoiduta, kuid südant ei saa kopsudest lahutada. Kas Trump saab edendada vabaturumajandust Ameerika Ühendriikides, õõnestades samal ajal vabakaubandust ülemaailmsel tasandil? Kas Hiina Kommunistlik Partei saab lõigata majandusliku liberaliseerimise vilju, ilma et see peaks astuma ühtki sammu poliitilise liberaliseerimise poole? Kas ungarlastel saab olla demokraatia isiklike vabadusteta või on Orbáni mitteliberaalne demokraatia lihtsalt kaunikõlalisem väljend diktatuuri kohta? Kas rahvusvaheline rahu saab säilida maailmas, mille piiridele kerkib aina rohkem müüre ja kus hoogustuvad kaubandussõjad? Buffet’ stiilis lähenemine võib kaasa tuua hoopis liberaalse korra koostvarisemise nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Kui tõepoolest nii läheb, mis võiks siis liberaalset lugu asendada? Üks võimalus on üldse loobuda mis tahes ülemaailmselt kehtivast loost ja otsida pidet kohalikest rahvuslikest ja religioossetest lugudest. 20. sajandil olid rahvuslikud liikumised äärmiselt kaalukas poliitiline jõud, kuid neil puudus sidus arusaam meie planeedi tulevikust. Nende ainus plaan oli toetada maakera jagamist iseseisvateks rahvusriikideks. Nii võitlesid Indoneesia rahvuslased hollandlaste ülemvõimu vastu ja Vietnami rahvuslaste siht oli vaba Vietnam, kuid indoneeslastel ega ka vietnamlastel polnud oma lugu, mis inimkonda tervikuna kätkeks. Kui jõudis kätte aeg arutada, kuidas Indoneesia, Vietnam ja kõik ülejäänud vabad rahvusriigid peaksid