Janne mõtles hetke järele ja pidi tunnistama, et venna jutus on iva. See rahustas teda natuke.
„Ei, seda ma tõesti ei arva. Aga praegu ei tea me ikka veel, kas läheme õiges suunas. Võib-olla eeldas võluraamat, et me leiame ise õige suuna, aga tegelikult ei leia. Ja seekord pole meil isegi võluraamatut kaasas, et järele …”
Ta jäi poolelt sõnalt vait ja vaatas ehmunult Joosepile otsa.
„Joosep – võluraamat jäi ju onni!”
„Mis mõttes jäi onni? Seal ei olnud mingit raamatut.”
„Aga pidi ju olema – eelmine kord oli. Me olime nii ähmi täis, et unustasime selle kaasa võtta.”
„Janne, seal ei olnud mingit võluraamatut. Ma olen selles täiesti kindel. Onnis ei olnud mitte midagi ja selline asi nagu erkpunane raamat oleks mulle kindlasti silma hakanud.”
„Aga eelmine kord tuli ju raamat meiega kaasa,” kordas Janne jonnakalt.
„Janne, eelmine kord oli ju kõik hoopis teistmoodi. Meie tuba emand Mandolina lossis oli täpselt samasugune kui meie tuba vanaema juures. Ning raamat seisis riiulis täpselt samas kohas kui vanaema juures. Seekord ärkasime enda jaoks täiesti võõras onnis. Kodust ei ole mitte midagi kaasa tulnud. Seega on üsna loogiline, et ka raamatut ei ole. Järelikult peame ise hakkama saama. Pealegi ei ole ju meie oskused kuhugi kadunud.”
„Nojah, seda küll, aga … me ju ei tea, kas need siin toimivad. Ja pealegi ei ole siin arvatavasti paljusid asju, mida me Regnumis võlumiseks kasutasime – ogamaldiivi ja koprakärnajuurt ja …”
„Rahune, Janne. Ma olen kindel, et kui võluraamat meid siis tõi, on ta selle kõigega arvestanud. Tõenäoliselt toimivad loitsud siin ilma nende … lisanditeta. Või siis pole meil vaja üldse selliseid loitse kasutada, mis nõuavad erinevaid abivahendeid. Ära muretse, küll me hakkama saame.”
„Aga kui ei saa?”
„Küll me saame. Kui saime eelmine kord, saame ka seekord. Me oleme ju nüüd juba … noh, kogemustega,” lausus Joosep muiates. Ta võttis õe käe uuesti tugevasti oma sooja pihku. „Lähme edasi.”
Tumedajuukseline tüdruk
Pidžaamas ja paljajalu polnud just mugav metsas kõndida, aga õnneks oli soe ja päike säras kõrgel taevas. Seega ei pidanud lähiajal vähemalt pimedust pelgama. Janne ja Joosep astusid käsikäes edasi, teadmata, kuhu nad lähevad ja kas nad üldse õiges suunas lähevad. Janne üritas ennast lohutada mõttega, et kui võluraamat neid juba siia saatis, siis ei lase see neil ka lihtsalt metsa ära eksida. Tüdruku murelikud mõtisklused katkestas venna hüüatus.
„Vaata Janne – mingi teerada!”
Oligi – üsna kitsas ja rohtu peitunud, aga igal juhul oli see mingi rada, mis risti nende eest läbi lookles. Nad jäid seisma.
„No vähemalt on keegi siin enne meid kõndinud ja ma ütleksin, et mitte väga ammu,” märkis Joosep.
„Millest sa seda järeldad?” tahtis Janne teada.
„No vaata ise, mõned rohukõrred on murdunud ja pooleldi närtsinud. See keegi, kes need katki astus, tegi seda kõige rohkem pool päeva tagasi.”
Janne uskus venda. Joosep oli aktiivne skaut ning jahmerdas oma rühmaga alailma kuskil metsas, kus nad õppisid lõkketegemist, telgi ülespanemist, jäljeajamist ja muid selliseid asju.
„Nojah, see on ju tore küll, aga millises suunas me minema peaksime?” oli Janne jätkuvalt nõutu.
„See on juba raskem küsimus,” ohkas Joosep. „Aga me võiksime jätkata samamoodi nagu siiani – minna sinna, kus mets on hõredam. Kuni praeguseni on see ju toiminud,” lisas ta lootusrikkalt.
Nad uurisid piki rada mõlemat suunda.
„See on nüüd küll natuke arvamise mängu moodi, aga mulle tundub, et sealpool on nagu naaatuke vähem puid,” venitas Joosep lõpuks kõhklevalt ning osutas käega vasakule.
„Ma vist olen sinuga nõus,” märkis Janne, „kuigi päris kindel ma ei ole. Aga peame arvatavasti seegi kord hea õnne peale lootma.”
Sama arvas ka Joosep ja nad hakkasid piki metsarada edasi astuma. Mõne aja pärast selgus, et vähemalt puude hõrenemise koha pealt oli neil õigus. Suuri puid jäi järjest vähemaks ning need kasvasid üksteisest nii kaugel, et päike kippus kogu aeg lagipead kuumutama. Neil hakkas ruttu üsna palav ning varsti jäi Janne ühe puu alla seisma ja pühkis mööda nina allatilkuvat higi.
„Kuule, teeme väikese pausi,” lausus ta Joosepile, „muidu oleme varsti küpsed nagu keedetud vähid.”
Nad istusid puu alla maha, et pisut puhata ning ennekõike pisut maha jahtuda.
„Mina veel arvasin, et külmume metsas surnuks, aga selle peale ma ei tulnudki, et meid küpsetatakse elusalt,” märkis Janne pahuralt. Mida see võluraamat õieti mõtles, et neid siia tõi? Ümberringi mitte hingelistki, magamisriietega ja paljajalu keset metsa, ja nüüd veel see kuumus. Kui veel tunnike tagasi oli Janne ennekõike murelik ja hirmunud, siis nüüd tundis ta, et hakkab tasapisi vihaseks saama. Mis õigusega neid niimoodi mööda metsa ringi jooksutati?
„Tead, kui me lähiajal kedagi või midagi ei leia, siis lähen sellesse onni tagasi ja heidan magama. Ma keeldun kauem selles seikluses osalemast,” teatas ta vennale trotslikult.
„No ja edasi? Kaua sa seal onnis siis magada kavatsed?” tahtis Joosep teada.
„Noh, kui ma magama jään, ärkan tõenäoliselt juba kodus oma voodis,” oli Janne veendunud.
„Aga kui ei ärka?”
„Küll ma ärkan!” nähvas Janne vihaselt vastu. Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge ja ajas ennast püsti.
„Lähme edasi. Aga kui lähima poole tunni jooksul midagi ei toimu, siis mina lähen tagasi,” kordas ta ning hakkas venda ootamata mööda rada edasi astuma. Joosep kiirustas talle järele.
Kas kuulis võluraamat Janne pahurat ähvardust või oli see lihtsalt kokkusattumus, aga poolt tundi neil igal juhul enam kõndida ei tulnud. Juba paarisaja meetri järel hakkasid järsku asjad juhtuma.
Esimesena märkas Joosep ühe suure puu taga mingit liikumist ning jäi poole sammu pealt seisma, sundides ka Janne paigale.
„Pst – kas nägid? Seal puu taga,” osutas ta sosistades neist mõnikümmend meetrit eespool seisvale hiiglaslikule puule.
„Mida ma nägin?” ei saanud Janne aru, kuid igaks juhuks sosistas venna eeskujul ka tema.
„Keegi on selle puu taga. Ma nägin vilksatust.”
Nad vaatasid teineteisele otsa. Joosep mõtles hetke ja noogutas siis, nagu oleks mingile järeldusele jõudnud.
„Hei, sina seal!” hüüdiski ta kohe järgmiseks. „Tule välja ja näita ennast, me teame niikuinii, et sa seal oled.”
Kohe ei toimunud midagi. Janne ja Joosep ootasid hinge kinni pidades. Joosep tegi just suu lahti, et uuesti hüüda, kui puu tagant ilmus nähtavale kellegi tume sasipea. Peagi järgnes ka ülejäänud olend ning mõne hetke pärast oli ta üleni nähtaval.
„Sina!” oli kõik, mis Janne suust sai.
Ka Joosep vahtis üsna jahmunult. Seesama väike tumedapäine ja tumedasilmne tüdruk, keda nad eelmisel