Helen Käit

       Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa

      © Randvelt Kirjastus ja Helen Käit, 2020

      © Illustratsioonid Eike Malva

      Toimetaja Vilve Torn

      Korrektuur Sven Saun

      Kujundus Villu Koskaru

      Raamatu avaldamist on toetanud Kultuurkapital

      ISBN 978-9949-9345-8-4 (kogu teos)

      ISBN 978-9949-7406-5-9 (3. osa)

      e-ISBN 9789949740666

      www.raamatukirjastus.eu

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      Sünnipäev

      Oli Janne kolmeteistkümnes sünnipäev. Ema, isa ja Joosep äratasid Janne hommikul lauluga üles. Ema ulatas talle peopesasuuruse kollasesse krepp-paberisse mähitud paki, isa kolm kuldset krüsanteemi ning Joosep lihtsalt kallistas õde. Miskipärast tundis Janne just selle kallistuse üle erilist heameelt. Mitte et tal kingitusest ükskõik oleks olnud – neid imeilusaid südamekujulisi hõbedast kõrvarõngaid oli ta nii kaua ihaldanud. Nädal tagasi lubas ema lõpuks tal kõrvadesse augud teha ja täna jõudis see tähtis päev siis kätte. Janne oli klassis viimane tüdruk, kellel veel kõrvas auke polnud, sest ema sõdis raudselt selle vastu väitega, et kenad noored tüdrukud näevad ilusad välja ka ennast augustamata. Mingil põhjusel muutis ta viimaks siiski meelt, lubas Jannele sünnipäevaks kõrvarõngad kinkida ning pani samaks päevaks ka ilusalongis aja kinni. Kõrvarõngad lebasid nüüd Janne peopesal, ilusalongi pidid nad emaga kahekesi minema kella üheteistkümneks.

      Ühesõnaga – kingitusel ei olnud midagi viga. Ometi valdas Jannet tunne, et see kallistus ja venna tasakesi kõrva sosistatud sõnad „Palju õnne, minu kallis väike suur õde!” olid talle palju olulisemad. Pärast seda, kui nad Joosepiga kaks suve tagasi vanaema talu lähedalt metsast selle imeliku punaste kaantega raamatu leidsid, muutusid nad väga lähedasteks. Kui Joosep armastas varem pidevalt noorema õe kallal nokkida ning teda kunagi võimaluse korral narrimata ei jätnud, siis nüüd oli asi täiesti vastupidi. Vend toetas Jannet igal pool ja igas asjas ning kes vähegi julges tüdrukule halvasti öelda, pidi arvestama, et tal tuleb Joosepiga tegemist teha.

      Kuigi selline muutumine emas ja isas imestust tekitas, oli neil ennekõike ikkagi hea meel. Ema lausus vaid korra muiates isale: „Usu mind, nad hakkavad lihtsalt tasapisi suureks saama. Oli ka juba aeg!” Rohkem nad seda teemat ei arutanud. Hoopis teine lugu oli aga Janne ja Joosepiga. Ei möödunud vist ühtegi päeva, mil nad poleks mõelnud emand Mandolina, Oculuse, Sissi ja Portuse, Ferrumi ja veel paljude teiste peale. Vahel võtsid nad kummalise raamatu kätte ja uurisid selle kaanest kaaneni läbi, kuid ei suutnud seda enam lugeda. Müstilised märgid, mis lehekülgi tihedalt katsid, tundusid neile täiesti võõrad. Iga kord raamatut avades lootsid nad, et ehk seekord veab, aga seda ei juhtunud. Ometigi liitis see salapärane raamat nad kokku rohkem kui ükskõik mis muu.

      Vaatamata sellele, kui lähedaseks Janne vennaga viimasel kahel aastal muutus, pidi ta siiski tunnistama, et kõrvarõngad ja kõrvadesse aukude tegemine pole Joosepi rida. See oli puhtalt „naiste asi”, nagu ema oli öelnud ja sellega nõustus Janne täiesti. Seega läks Joosep pärast ühist hommikusööki välja lubadusega õhtuse peo ajaks kindlasti tagasi olla. Janne ja ema hakkasid ennast aga riidesse sättima, et õigeks ajaks ilusalongi jõuda. Kuigi kõik klassiõed olid kinnitanud, et see pole põrmugi valus, ei suutnud Janne päriselt hirmu vältida. Isegi kui see pole valus, on natuke … noh, õõvastav mõelda, et sulle lastakse püstoliga kõrva sisse auk, arvas Janne. Püstol polnud muidugi mingi selline püstol, millega pahad poisid märulifilmides üksteist maha lasevad, vaid spetsiaalne kõrvaaukude tegemise masin, mida mingil põhjusel püstoliks kutsutakse. Sellele vaatamata tekitas see kõhedust. Emalt Janne ses osas tuge ei saanud, kuna emal ei olnud kõrvades auke ning ta ei osanud Jannele öelda, mis tunne see on. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise järele proovida.

      Ja nagu selgus, valus ei olnudki. Janne ei saanud tegelikult arugi, kui auk juba tehtud ning ilus südamekujuline kõrvarõngas paigas oli. Teisega läks täpselt sama kiiresti ja valutult. Janne ohkas kergendatult ja silmitses ennast rahuldustundega peeglist. Ilus!

      Kui nad emaga koju tagasi jõudsid, oli aeg õhtuseks peoks ettevalmistusi tegema hakata. Ega seal peale söökide küll muud teha polnud, aga ka see võttis aega. Nad lõikusid koos kurki, vorsti ja kartulit ning segasid kokku kartulisalati. Eelmisel päeval ostetud singi-, juustu- ja vorstilõigud tuli vaagnatele asetada, samasse läks ka salatist ülejäänud kurk. Selleks ajaks, kui nad omadega valmis jõudsid, sai kell juba neli. Tunni aja pärast pidid külalised tulema.

      „Mine tee nüüd oma tuba ilusti korda, ega siis külalisi sellisesse Segasumma suvilasse kõlba kutsuda,” märkis ema, kui nad viimase vaagna külmikusse asetasid.

      Tegelikult polnud toas mingit Segasumma suvilat, sest Janne oli väga korralik tüdruk ning hoidis oma ruumi kogu aeg korras. Aga ta ei hakanud emaga vaidlema, vaid läks kuulekalt oma tuppa. Tegelikult oli see nii Janne kui ka Joosepi tuba, sest neil lihtsalt polnud korteris nii palju ruumi, et igaühele oma tuba jätkunuks. Õieti oligi neil ainult kaks tuba, millest ühes elasid ema ja isa ning teises Janne ja Joosep. Sellepärast oligi ema öelnud, et Janne võib kutsuda kõige rohkem neli külalist. Kuhu me nad kõik ära mahutame, kui sa pool klassi siia kutsud, oli ta põhjendanud. Ning Janne pidi kahetsusega nõustuma, et selles küsimuses oli emal õigus. Seega kutsus ta neli kõige paremat sõbrannat ning kui teda ennast ja Joosepit juurde arvestada, siis pidid nad olema kuuekesi. Ega rohkem tõesti mahtunud olekski.

      Janne vaatas kriitilise pilguga toas ringi. Mõned Joosepi asjad vedelesid tõesti põrandal. Ta korjas need üles ja pani venna sahtlisse. Aga rohkem polnud küll midagi teha, sest tuba oli korras mis korras. Isegi ema poleks leidnud midagi, mille kallal norida. Janne istus mõne hetke vaikselt voodil, tõusis siis ja hakkas riideid vahetama. Mingit erilist pidukleiti tal polnud ja ega ta poleks seda tahtnudki. Peamine, et mugav on. Ta tõmbas jalga valged retuusid, sinna peale aga neoonkollase, peaaegu põlvini ulatuva tuunika. Ta teadis, et kõik sõbrannad tulevad enam-vähem samasuguses riietuses. Viimasel ajal oli neoonkollane mingil põhjusel koolis äärmiselt populaarseks muutunud ning igaühel PIDI vähemalt üks seda värvi hilp olema.

      Seejärel hakkas Janne juukseid klambritega üles pane-ma, et kõik kohe tema ilusaid kõrvarõngaid märkaksid. Ta rääkis kooliski, et saab sünnipäevaks lõpuks kõrvarõngad ning kibeles nüüd hirmsasti neid teistele näitama. Oma üllatuseks avastas ta juukseid eemale lükates, et kõrvarõngaste ümbert on kõrvad punased ja paistes. Ja kipitasid. Tal jagus varem nii palju tegemist, et polnud seda tähelegi pannud. Jahmunult seisis Janne peegli ees. Mida teha? Punased kõrvalestad torkasid kohe silma – isegi rohkem kui kõrvarõngad – ning nägid naeruväärsed välja. Janne pidi peaaegu nutma puhkema.

      „No mis nüüd viga, õeke?” küsis samal hetkel uksest sisse astunud Joosep.

      Janne pööras ehmunult ringi ja sai samal hetkel aru, et tal voolab pisar mööda põske alla.

      „Mul on kõrvad tulipunased ja koledad, ma ei saa neid kellelegi näidata,” lausus ta nutuselt.

      „Tule siia, las ma vaatan lähemalt.”

      Janne astus venna juurde ja tõstis juuksed üles. Joosep uuris õe kõrvu lähemalt.

      „On jah natuke punased. Aga see on ju täitsa loomulik. Ära unusta, et sa lasid alles paar tundi tagasi sinna augud torgata,” arvas Joosep.

      „Nojah, aga mis ma nüüd siis teen? Tahtsin juuksed üles panna, et kõik saaksid mu kõrvarõngaid imetleda, aga ma näen kole välja!” ahastas Janne.

      „Rahu, rahu,