Eeltoodu põhjal alustasin kirjavahetust, mida minu poolt iseloomustavad teadlikult ekslikud välgatused ja tema poolt teadlasele omane range ja peps korrektsus. Meie kirju vahendavad saare paadid. See on, nagu ta ise ütleb, alles algus.
07.06.37
Öösiti mängib mõnikord vilepuhuja, kes meie vastas neemel võsas ja maasikapuude vahel uitavaid lambaid karjatab. Me lamame voodis, nahk soolast kare ja läikiv, ning kuulame. Tasased voolavad veerandtoonid, flöödi ebamaised meloodiakäigud sunnivad liiginnukaid ja üpriski tüütuid ööbikuid vaikima. See on ilma meloodiata vorm, ükshaaval vaikusesse pudenevad noodid tühjenevad tilkhaaval. See on Odysseuse kuuldud sireenide kutsuv hääl.
09.06.37
Me oleme oma päritolu eiranud. N. otsustas kaljule maja kõrvale aia rajada. Peame selleks mulla kottidega kohale tassima ja kasutama Egeuse piirkonnale iseloomulikku müürikastide ja sammaste tehnikat. Kujundajaks on N. ja töid teostavad küla kahe parima müürsepa Ioannise ja Nikolaose, isa ja poja käed. Isa ehitustööd on vildakavõitu, kuna mees on enda sõnul ühest silmast pime, ning poeg käib tal vaikides ja vigu parandades kannul. Ma imetlen tema oskust mäematerjalist kandilisi plokke tahuda. Ioannis tunneb end kõige mõnusamalt oma laia servaga õlgkübara varjus kükitades ja kohalikest skandaalidest jutustades; ta liigub piki müüri lühikeste hüpetega nagu harakas. Ta poeg on värske jumega juhmivõitu nooruk, kel on elav naeratus ja suurepärased kombed. Ta kannab jõletut riidest mütsi ja Euroopa töömehe rebenenud pükse, sellal kui isal on jalas teravate ninadega sussid. Ehk on siin omal kohal ülevaade saare rahvariietest, mida praegusel ajal üksnes erinevate pidustuste ja tantsupidude ajal näha saab.
Mustade ja kuldsete poortide ja ääriskantidega sinine tikitud boolerojakk.
Puhvvarrukatega valge pehme särk.
Sinised kottpüksid, mida kirjeldatakse sõnaga vrakes.
Valged villased kedrid.
Ja ilma tuttideta teravate ninadega Türgi sussid.
Kas pehme siniste tuttidega punane fess
või valge õlgkübar.
11.06.37
Pakkekastidest pärit õlgesid kasutatakse kitselauda põranda katmiseks. Valgeks lubjatud seintega ning üksikute erksavärviliste maalide ja raamatutega ehitud toad näevad kenad ja väärikad välja. Akendest avaneb vaade otse merele, niisiis on selle lõputust ohkamisest saanud meie töö- ja unerütm. Päeval voogab see kuldsena laes ja peegeldub tagasi erksavärvilistelt talupojavaipadelt: laev, gorgo, kangasteljed, küpressipuu; peegeldub tagasi meie laual seisvalt rohmakalt keraamikalt; peegeldub tagasi nüüdseks pruuni nahaga blondi N.-i pealt, kes enda alla keritud jalgadega toolil istub ja loeb. Rahulikud silmad, rahulikud juuksed ja noore karnivoori puhtad valged hambad. Nagu isa Nikolaos ütleb: „Mida enamat on inimesel tarvis kui oliivipuud, kodusaart ja oma kodukohast pärit naist?”
13.06.37
Mees ja ta abikaasa on oivalised olendid. Mehe nimi on Anastasios ja naine on Eleni. Nende lapsi vaadates on ilmselge, et tegemist on armastus-, mitte mugavusabieluga. Naine on habraste vormide ja sügavat siidist oliivitooni nahaga; nende juuksed on süsimustad ja neis välgatavad aeg-ajalt sinised toonid, meenutades luuletusi, milles on juttu „kaarnatiiva karva juustest”. Kaunilt vormitud kulmud tumedate selgete mandlikujuliste silmade kohal. Üksnes nende käed ja jalad on tömbid ja inetud nagu kõigil talupoegadel: tavalised labidad, mis on pidevas võitluses mulla, köite ja puiduga nende kehaosade otsa kasvanud. Nende tütred kannavad nimesid Taevas ja Vabadus.
17.06.37
„Formaalne geoloogia,” kirjutab Theodores oma uurimuses, „leiab Korfult endiselt huvipakkuvaid elemente; ja kui saare kuju üldiselt on tingitud selle lubjakivipinnasest, leidub siin rohkesti muidki huvipakkuvaid ja välitöötajate täit tähelepanu nõudvaid konfiguratsioone.”
Lõuna pool hakkab pinnas tasapisi valge, luksusliku ja aurava neeme suunas langema; iga kumerus toob meelde hella puudutuse, esindades naudiskleva pilgu jaoks alastust, armastuse väljendust. Kõiki vaateid raamivad küpressid ja oliivid ja sillerdavad katused. Abajad, järved, saared juhatavad vaatleja aegamööda Lefkimmi taga asuvate soolaväljadeni.
Seda Eedenit ümbritsevad kaks suurt roiet meenutavat mäge. Üks kulgeb piki läänepoolseid ahelikke põhjast lõunasse, idast läände aga hakkab maa tõusma ja saab alguse võimas Pantokratori mägi. Just selle mäe varjus me elamegi. Napp taimestik klammerdub siin kaljude külge, kuristikest voolab välja kalgi rauamaitsega jääkülm vesi, oliivipuud on sel mureneval pinnasel jalgealuse säilitamise nimel võideldes käändu ja kängu kasvanud. Nende maadlejate lihaseid meenutavad juured tolknevad truupidest. Talutüdrukud – nagu lindu meenutavad värvilaigud – külitavad siin mäekülgedel, lill hammaste vahel, sellal kui nende kitsed vintskeid ohakaid ja iileksit mäluvad.
„Siin on esindatud Juura ajastu kõik perioodid. Põhjaosas viitab teatud koobaste koostis vulkaanilisele päritolule, kuid seda pole veel tõendatud.” Palaiokastrítsa grotid on täpitud kalliskividega, mis peale tungivalt merelt peegelduvas valguses lillakaspunaste ja kollaste ning pärlmutrina helgivad. Sellest mäestikupiirkonnast pärit viinamarjadest saab õige väikese mulliga veini, sellele on omased väävli ja kivi maitsevarjundid. Tellige Lakoneses punast veini ja teile tuuakse klaasitäis vulkaani verd.
20.06.37
Zarian saadab mulle armeeniakeelse luuletuse saare kohta, millele lisab ingliskeelse tõlke. Ta ütleb Korfust kirjutades nii: „Kuldsed ja liikuvad sinised toonid annavad värvi mõtetele ning pimedus muutub läbipaistmatuks, oma unenägudes näeme maailma nii, nagu oleksime suures akvaariumis. Väljatõrjutud ja osanikud, me oleme leidnud uue armastuse. See on Korfu, maailma ahjutagune.”
Kuna muud mul parasjagu pole, vastan omalt poolt luuletusega Manolist, Kreeka maastikumaalijast. „Olles terve elu akrostihhone* kirjutanud, võttis ta kätte pintsli, ja kõik muutus kaks korda teravamaks. Puud olid enne olnud lihtsalt puud. Erinevused olid eksisteerinud mõtetes. Nüüd läks vana mees hulluks, sest kõik riietus lahti ja viskus naerdes ta käte vahele.”
Theodores lubab „kaarte, tabeleid ja statistilisi andmeid”. Ma isegi ei ürita kogu seda materjali kontrollida. Kui ma peaksin Korfust raamatu kirjutama, siis poleks see ajalugu, vaid poeem.
Maailm täis musti kirsimarju, purjeid, tolmu, maasikapuid, kalu ja kirju kodust.
24.06.37
Killuke Korfust kirjutatud romaanist, mida ma alustasin ja mille seejärel hävitasin: „Ta laskus läbi mandlipuude pilve nagu surmaotsus, riietatud üleni valgesse, ja juhtis oma karja otse allilma väravate juurde. Tema naeratuse siirus ja kõnnaku kaunidus panevad meie südamed sulama. Peagi abiellub ta Nikose, paksu liigkasuvõtjaga, ning temast saab tüse riiakas eit, kes lombaka eesli turjal, küüslaugu ja loomasõnniku järele lehates oliive korjama rühib.”
25.06.37
N. oli kolm päeva linnas ja üritas meie maja sisustamiseks ühte ja teist soetada. Siinne vaikus meenutab tajutavaid südamelööke – aja enda pulssi. Olen kogu päeva üksi suurel kaljul; meri on külm, selle kõledus paneb kurgulae kirvendama nagu jäävein, kuid päikeselõõsas on vesi sinine nagu haud. Täna tõi paat temalt kirja. „Ostsin meile kahekümnejalase kutri, bermuudapurjestusega aluse. Ma olen kohutavalt elevil – tundub, nagu oleks kogu maailm meile nüüd avatud. Oh, kuidas selle laevukese kulgemine veini voolamist meenutab. Toon selle homme koos Petrosega ära. Oota mind neeme tipus.”
26.06.37
Aia kastmine on tõsine probleem. Ainus allikas asub mägiteel, jäärakust umbes pool miili kõrgemal. Kogu meie vesi tassitakse sealt naiste turjal hiiglaslikes savikannudes alla. Lasime Nikosel veesoone otsija koos tolle pähklipuust nõiavitsaga kohale kutsuda, kuid pärast veerandtunnist edasi-tagasi käimist ja summutatud pomisemist kuulutas mees, et vesi on „liiga sügaval”