Don oli langetanud pea, et näidata austust mehe mure ees. Ent kui ta rääkima hakkas, olid sõnad jäised solvatud väärikusest. „Miks te läksite politseisse? Miks te ei tulnud minu juurde kohe selle loo alguses?“
Bonasera pomises peaaegu kuuldamatult: „Mida te minult tahate? Öelge, mida te soovite. Kuid tehke, mida ma palun teid teha.“ Tema sõnades oli peaaegu midagi jultunut.
Don Corleone päris süngelt: „Ja mis asi see on?“
Bonasera heitis pilgu Hagenile ja Sonny Corleonele ja raputas pead. Ikka veel Hageni laua taga istuv don kallutas end ette, matusetalitajale lähemale. Bonasera kõhkles, kummardus siis madalamale ja lähendas oma huuled doni karvasele kõrvale, nii et need seda puudutama ulatusid. Don Corleone kuulas kui pihitoolis istuv preester, kiretu ja eemalolev pilk suunatud kaugusse. Nad püsisid nii hulk aega, kuni Bonasera sosistamise lõpetas ja end taas sirgu ajas. Don vaatas Bonaserale tõsise näoga otsa. Bonasera, nägu punetav, vahtis silmi pilgutamata vastu.
Lõpuks ütles don: „Seda ei saa ma teha. Te nõuate liiga palju.“
Bonasera lausus selge ja valju häälega: „Ma maksan teile ükskõik, mida te nõuate.“ Seda kuuldes võpatas Hagen närviliselt. Sonny Corleone pani käed rinnal risti, muigas sardooniliselt; ta pöördus aknast ära ja silmitses esmakordselt toas toimuvat.
Don Corleone tõusis laua tagant püsti. Ta ilme oli endiselt läbitungimatu, kuid hääl helises kui külm surm. „Me oleme tundnud teineteist palju aastaid,“ ütles ta matusetalitajale, „kuid tänase päevani pole te kunagi tulnud minu juurde nõuande või abi järele. Ma ei suuda meenutada, millal te viimati mind oma majja kohvile kutsusite, kuigi mu naine on teie ainsa lapse ristiema. Olgem avameelsed. Te olete mu sõpruse ära põlanud. Te olete kartnud olla mulle tänu võlgu.“
Bonasera pomises: „Ma ei ole tahtnud sekeldusi.“
Don tõstis oma käe: „Ei, ärge öelge nii. Te pidasite Ameerikat paradiisiks. Teie äri läks hästi, te teenisite kenasti, teile tundus, et see maailm on ohutu paik, kus te võite elada, nagu süda lustib. Te ei muretsenud endale kunagi tõelisi sõpru. Lõppude lõpuks kaitses ju teid politsei, olid olemas kohtud, teiega ja teie omastega ei saanud juhtuda midagi halba. Te ei vajanud don Corleonet. Väga hea. Mu tundeid on haavatud, kuid ma ei ole seda liiki isik, kes jagab oma sõprust nendega, kes seda hinnata ei oska – kes peavad mind ebaoluliseks.“ Don tegi pausi ja läkitas matusetalitajale viisakalt iroonilise naeratuse. „Nüüd te tulete minu juurde ja ütlete: „Don Corleone, jagage mulle õigust.“ Ja te ei palu seda lugupidavalt. Te ei paku mulle oma sõprust. Te tulete mu koju minu tütre pulmapäeval ja palute mul korda saata mõrv ning ütlete – siinkohal matkis don matusetalitaja häält – „Ma maksan teile ükskõik mida.“ Ei, ma pole solvunud, kuid mida olen ma teinud, et te kohtlete mind nii lugupidamatult?“
Hingehäda ja hirm panid Bonasera hüüdma: „Ameerika on olnud minu vastu hea! Ma tahtsin olla hea kodanik. Ma tahtsin, et mu lapsest kasvaks ameeriklane.“
Kõhklematu heakskiidu märgiks plaksutas don käsi. „Hästi öeldud. Väga kaunilt. Siis ei ole teil millegi üle kaevata. Kohtunik on otsuse langetanud. Ameerika on kohtuotsuse langetanud. Viige oma tütrele lilled ja kommikarp, kui lähete teda haiglasse külastama. Need lohutavad teda. Olge kõigega rahul. Lõppude lõpuks pole see kuigi tõsine lugu, poisid olid noored, kõrgendatud meeleolus, ja üks neist on mõjuka poliitiku poeg. Ei, mu kallis Amerigo, te olete alati olnud aus. Kuigi te olete mu sõpruse ära põlanud, pean ma möönma, et ma usaldan Amerigo Bonasera antud sõna rohkem kui kellegi teise oma. Nii et andke sõna, et te heidate peast selle hullumeelse idee. See ei ole Ameerika moodi. Andke andeks. Unustage. Elu on juba kord täis õnnetusi.“
Õel ja põlglik iroonia, millega see kõik oli öeldud, ja doni talitsetud raev muutis vaese matusetalitaja võbisevaks süldiks, kuid vaprust kogudes kordas ta:
„Ma palun teilt õiglust.“
Don Corleone ütles järsult: „Kohus mõistis teile õigust.“
Bonasera raputas jonnakalt pead: „Ei mõistnud. Õigus anti poistele. Nad ei mõistnud mulle õigust.“
Selle peene eristamisega soostus don heakskiitva peanoogutusega, seejärel ta päris: „Mis on teie õigus?“
„Silm silma vastu,“ ütles Bonasera.
„Te nõudsite rohkem,“ sõnas don. „Teie tütar on elus.“
Bonasera andis vastumeelselt järele: „Las nad siis kannatavad nagu tema.“ Don ootas, et ta edasi räägiks. Bonasera kogus kokku oma viimased julguseraasud ja ütles: „Kui palju pean ma teile maksma?“ See oli meeleheitesegune lalin.
Don Corleone pööras selja, mis tähendas jutu lõppu. Bonasera ei nihkunud paigalt.
Lõpuks, ohates nagu heasüdamlik inimene, kes ei suuda kanda viha eksinud sõbra peale, pöördus don Corleone jälle matusetalitaja poole, kes nüüdseks oli kaame nagu mõni tema koolnud klient. Don Corleone rääkis õrnalt ja kannatlikult. „Miks te kardate ilmutada ustavust mulle?“ päris ta. „Te lähete kohtusse ja ootate kuid. Te kulutate raha advokaatide peale, kes teavad ülihästi, et teid tehakse lolliks. Te võtate vastu otsuse kohtunikult, kes on müüdav nagu viimane tänavalibu. Varasematel aastatel, kui te vajasite raha, läksite te panga jutule ja maksite tapvaid protsente. Te ootasite, kaabu näpus, nagu kerjus, kui nad ringi nuhkisid, toppides oma nina kas või teie tagumikku, et teha kindlaks, kas te olete võimeline laenu tagasi maksma.“
Don tegi pausi, jätkates muutus ta hääl toredamaks: „Ent kui te oleksite tulnud minu juurde, oleks mu rahakott olnud teie käsutuses. Kui te oleksite tulnud õigust nõudma minu juurde, nutaksid need jätised, kes te tütre ruineerisid, täna juba kibedaid pisaraid. Kui niisugune aus mees nagu teie mingi õnnetuse läbi endale vaenlased hangiks, muutuksid need minu vaenlasteks.“ Don Corleone tõstis käe ja osutas sõrmega Bonasera peale: „Ja uskuge mind, nad hakkaksid teid kartma.“
Bonasera langetas pea ja pomises lämbuval häälel: „Olge mu sõber. Ma võtan teie sõpruse vastu.“
Don Corleone pani käe mehe õlale. „Hüva,“ ütles ta, „sa saad oma õiguse. Kunagi ühel heal päeval – aga see päev võib hoopis tulemata jääda – palun ma sult vastuteenet. Kuni selle päevani võid sa seda õiguse jagamist võtta kingitusena minu naiselt, su tütre ristiemalt.“
Kui uks tänuliku matusetalitaja järel kinni langes, pöördus don Corleone Hageni poole ja sõnas: „Anna see asi ajada Clemenzale ja ütle, et ta kasutaks usaldusväärseid inimesi, kes vere lõhnast pead ei kaota. Lõppude lõpuks, me pole mõrvarid, unistagu see loll laibapesija mida tahes.“ Ta pani tähele, et tema esmasündinu, too eriti mehelik poeg vahib läbi akna aiapidu. Asi on üsna lootusetu, mõtles don Corleone. Kui Santino end õpetada ei lase, ei saa ta kunagi juhtida perekonnaäri – ta ei saa iial doniks. Tuleb leida keegi teine. Ja õige pea, sest don Corleone pole ju surematu.
Aiast kostis läbitungiv kiljatus, mis ehmatas kõiki kolme meest. Sonny Corleone surus näo vastu akent. See, mis ta nägi, sundis teda ukse juurde tõttama, rõõmus naeratus näol. „See on Johnny, ta on siiski pulma tulnud – mis ma teile ütlesin?“ Hagen astus akna juurde. „See on tõepoolest sinu risti-poeg,“ ütles ta don Corleonele. „Kas ma toon ta siia?“
„Ei,“ keelas don. „Las inimesed tunnevad tast rõõmu. Tulgu ta minu juurde siis, kui on end kõigile näidanud.“ Ta naeratas Hagenile: „Näed nüüd? Ta on hea ristipoeg.“
Hagen tundis kiivusenäpistust. Ta sõnas kuivalt: „Sellest on möödunud kaks aastat. Ta on kindlasti jälle hädas ja vajab su abi.“
„Aga kelle juurde peaks ta tulema, kui mitte oma ristiisa juurde?“ päris don Corleone.
Esimene, kes märkas aeda astunud Johnny Fontane’i, oli Connie