Michael ei vaevunud täpsustama, et itaalia immigrandid lugesid nelja lapsega perekonda väikeseks. Ta vaid tähendas: „Tomi ei adopteeritud. Ta lihtsalt elas meie juures.“
„Ah nii,“ sõnas Kay ja päris siis uudishimulikult: „Miks te teda ei adopteerinud?“
Michael seletas muiates: „Isa ütles, et nimevahetus oleks Tomi jaoks lugupidamatus. Lugupidamatus tema enda vanemate suhtes.“
Nad vaatasid, kuidas Hagen Sonny läbi klaasukse doni kabinetti lükkas ja sõrme kõverdades Amerigo Bonaserat kutsus. „Miks nad su isa sellisel päeval äriasjadega tülitavad?“ päris Kay.
Michael muigas jälle. „Nad teavad, et vana kombe kohaselt ei saa sitsiillane oma tütre pulmapäeval ühtki palvet tagasi tõrjuda. Ja ükski sitsiillane ei jäta sellist juhust kasutamata.“
Lucy Mancini kergitas oma roosa kleidi saba põrandalt ja jooksis üles. Sonny Corleone veinist õhetav raske Cupido-nägu tegi talle hirmu, kuid kogu eelmise nädala oli ta ju Sonnyt õrritanud üksnes selle eesmärgiga. Oma kahe armuafääri ajal polnud ta mingit naudingut tundnud ja kumbki neist polnud kestnud üle nädala. Tüli puhkedes oli tema teine armuke pomisenud midagi segast selle kohta, et ta olla „alt liiga suur“. Lucy oli taibanud, milles asi, ja keeldunud kogu ülejäänud koolisemestri kohtamistest.
Suvel, kui käisid ettevalmistused tema parima sõbratari Connie Corleone pulmadeks, oli Lucy kuulnud sosinal räägitud lugusid Sonny kohta. Ühel pühapäeva pärastlõunal Corleonede köögis oli Sonny naine Sandra keelt peksnud. Sandra oli tahumatult heatujuline naine, kes oli sündinud Itaalias, kuid toodud lapsena Ameerikasse. Ta oli tugeva kehaehituse ja suurte rindadega, viie abieluaastaga oli ta sünnitanud juba kolm last. Sandra ja teised naised narrisid Connie’t abieluvoodi õuduste suhtes. „Armas jumal,“ itsitas Sandra, „kui ma esmakordselt Sonny vänta nägin ja taipasin, et ta kavatseb selle minu jalgade vahele torgata, panin ma appi karjuma. Pärast esimest aastat oli mu sisemus püdel nagu tund aega keedetud makaronid. Kui ma kuulsin, et ta seda ka teiste tüdrukutega harrastab, läksin ma kirikusse ja süütasin küünla.“
Nad olid kõik naerma puhkenud, kuid Lucy oli tundnud oma ihus tuksatust.
Kui ta nüüd trepist üles Sonny juurde jooksis, läbis ta keha võimas ihahoog. Ülal trepimademel haaras Sonny tal käest ja tõmbas ta tühja magamistuppa. Kui uks nende järel sulgus, läksid Lucy jalad nõrgaks. Ta tundis Sonny suud oma huultel, mehe huuled olid kõrbenud tubakast mõrkjad. Lucy paotas suu. Samal hetkel tundis ta Sonny kätt tungimas oma pruutneitsikleidi alla, kuulis kõrvale lükatava riide kahinat, tundis oma reite vahel suurt sooja kämmalt, mis kiskus maha ta satiinpüksikesed, et hellitada ta tutti. Lucy pani käed ümber Sonny kaela ja rippus tema rinnal, kuni mees oma püksiklapi lahti nööpis. Siis asetas Sonny oma mõlemad käed tüdruku kannikate alla ja kergitas ta üles. Lucy hüpatas end ja sai jalad ümber mehe puusade põimida. Sonny tegi metsiku jõnksu, nii et Lucy pea kolksatas vastu ust. Ta tundis midagi kuuma tungimas reite vahele, vabastas oma parema käe Sonny kaela ümbert ja sirutas selle alla, et meest juhtida. Ta sõrmed sulgusid ümber tohutu suure, verest paisunud lihasnuia. See tuksus tema peos nagu elusolend, ja peaaegu nuuksudes tänulikus ekstaasis, suunas Lucy selle omaenda niiskesse, tursunud ihusse. Sisenemistõuge ja uskumatu nauding panid ta õhku ahmima, ta sääred kerkisid üles peaaegu Sonny kaelani. Ja siis võttis ta keha nagu nooletupp vastu välgulöökidena järgnenud tõugete nooled, mis sadasid magusat piina tekitades arvutult; ta tõstis oma vaagnat üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni esimest korda elus jõudis kõike purustava orgasmini, Sonny kõvadus kadus ja seejärel tundis Lucy judisevat seemnevoogu oma reitel. Sonny ümber põimunud jalad lõtvusid aeglaselt, libisesid alla ja toetusid lõpuks põrandale. Nad nõjatusid hingetult teineteise vastu.
Nii võis see juba mõnda aega kesta, kui nad uksel tasast koputust kuulsid. Sonny nööpis kiiresti oma püksid kinni, toetades samal ajal selja vastu ust, et keegi seda avada ei saaks. Lucy silus meeleheitlikult oma roosat kleiti, ta silmad sädelesid, ehkki nii palju mõnu tekitanud riistapuu oli peitunud musta ülikonda. Siis kuulsid nad Tom Hageni väga vaikset häält: „Sonny, oled sa siin?“
Sonny ohkas kergendusega. Ta pilgutas Lucyle silma. „Jah, Tom, mis vaja?“
Hagen vastas endiselt vaiksel häälel: „Don tahab sind oma kabinetti. Otsekohe.“ Nad kuulsid teda eemalduvat. Sonny ootas mõne hetke, suudles Lucyt tugevalt huultele ja libistas end uksest välja.
Lucy kammis juukseid, kontrollis oma kleiti ja kohendas sukapaelu. Ta keha oli muljutud, huuled tursunud ja hellad. Kuigi ta väljudes tundis kleepuvat niiskust reite vahel, ei läinud ta vannituppa pesema, vaid jooksis otsejoones trepist alla aeda. Ta võttis istet pruudilauas Connie kõrval, kes hüüatas pirtsakalt: „Lucy, kus sa oled kolanud? Sa näed välja, nagu oleksid purjus. Nüüdsest peale püsid minu kõrval.“
Heledapäine peigmees valas Lucyle klaasitäie veini ja muigas mõistvalt. Lucy ei hoolinud sellest. Ta tõstis tumepunase vedeliku parkunud suu juurde ja jõi. Ta tundis kleepuvat niiskust reite vahel ja surus jalad kokku. Ta keha võdises. Veini rüüpamise ajal otsisid ta silmad üle klaasiserva Sonny Corleonet. Ainult teda soovis ta näha. Siis sosistas ta Connie kõrva: „Veel paar tundi ja sa saad teada, mis see asi tegelikult on.“ Connie itsitas. Lucy pani oma käed siivsalt laual kokku, näol reetlikult võidutsev ilme, nagu oleks ta äsja röövinud pruudilt mõne aarde.
Amerigo Bonasera järgnes Hagenile nurgatuppa ja leidis eest hiiglasuure kirjutuslaua taga istuva don Corleone. Akna juures seisis Sonny Corleone, kes piilus aeda. Esmakordselt kogu õhtu jooksul pidas don end ülal jahedalt. Ta ei emmanud külalist ega surunud tal kätt. Kahkja näoga matusetalitaja võlgnes oma pulmakutse tõsiasjale, et tema ja doni naine olid lähedased sõbrannad. Amerigo Bonasera ise oli don Corleone juures ülimas ebasoosingus.
Bonasera alustas oma palvet kavalalt ja kaudsi: „Te peate vabandama mu tütart, teie naise ristilast, et ta ei ole täna austanud teie perekonda siiatulekuga. Ta viibib ikka veel haiglas.“ Ta heitis pilgu Sonny Corleonele ja Tom Hagenile, andmaks mõista, et ta ei taha rääkida nende juuresolekul. Kuid don oli armutu.
„Me kõik teame teie tütre õnnetusest,“ ütles don Corleone. „Kui ma saan teda kuidagi aidata, tarvitseb teil vaid öelda. Lõppude lõpuks on mu naine tema ristiema. Ma pole seda au kunagi unustanud.“ See oli etteheide: matusetalitaja ei nimetanud don Corleonet kunagi ristiisaks, nagu nõudis komme.
Bonasera, nüüd juba näost tuhakarva, küsis otsesõnu: „Kas ma tohiksin rääkida teiega omakeskis?“
Don Corleone raputas pead. „Ma usaldan neid kaht meest nagu iseennast. Nad on mu kaks paremat kätt. Ma ei saa neid solvata ärasaatmisega.“
Matusetalitaja sulges hetkeks silmad ja hakkas siis rääkima. Ta hääl oli vaikne – selline, mida ta kasutas leinajate lohutamiseks. „Ma kasvatasin oma tütart Ameerika kombe kohaselt. Ma usun Ameerikasse. Ameerikale võlgnen ma oma varanduse. Ma andsin oma tütrele vabaduse, kuid ometi õpetasin teda mitte kunagi häbistama oma perekonda. Ta leidis kavaleri, kes polnud itaallane. Ta käis sellega kinos. Ta jäi õhtuti hilja peale. Kuid see poiss ei tulnud kunagi tutvuma tüdruku vanematega. Ma leppisin kõige sellega nurisemata, see on minu viga. Kahe kuu eest võttis poiss mu tütre autosõidule. Tal oli sõber kaasas. Nad sundisid teda jooma viskit ja üritasid seejärel teda ära kasutada. Tüdruk pani vastu. Ta kaitses oma au. Nad peksid teda. Nagu looma. Kui ma haiglasse läksin, olid tal mõlemad silmad sinised. Ta ninaluu oli murtud, lõualuu kildudeks. See tuli traadiga kokku panna. Ta nuuksus läbi valu: „Isa, isa, miks nad minuga nii tegid? Miks nad minuga nii tegid?“ Ma puhkesin nutma.“ Bonasera ei suutnud edasi rääkida, ta hakkas nuuksuma, kuigi hääl polnud reetnud tema tundeid.
Justkui vastu tahtmist tegi don Corleone kaastundežesti ja Bonasera jätkas, hääl kannatusest sisendav: „Miks ma nutma puhkesin? Ta oli mu elu valgus, armastav tütar. Kaunis tüdruk. Ta oli usaldanud inimesi ja nüüd ei usalda ta neid enam kunagi. Tast ei saa enam kunagi ilusat tüdrukut.“