Õilis rüütel. Margaret Moore. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Margaret Moore
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949847808
Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Margaret Moore

      Hers To Desire

      2006

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Elle Liiva

      © 2006 by Margaret Wilkins

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10102

      ISBN (PDF) 978-9949-455-97-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-780-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Erilised tänusõnad Nicole Hulstile ja Taline Jansezianile, kes soovitasid Ranulfi hobuse nimeks panna Titaan.

      Proloog

      Kesk-Inglismaa, 1228

      Hirmu väljanäitamine oli viga.

      Kui poiss on õppinud midagi oma isa karedast pilkavast keelest ja vanemate vendade rusikatest, siis just nimelt seda. Samuti on viga näidata oma rõõmu. Või kaastunnet. Või tegelikult ükskõik millist tunnet. Tema kodu, kui seda selliselt saab üldse nimetada, oli olnud külm ja julm paik pärast seda, kui ta ema suri.

      Seega kui Ranulf oli sunnitud sealt kaheteistaastaselt lahkuma, ei leinanud ta seda taga, nagu enamik poisse oleks teinud. Ta ei valanud ainsatki pisarat, kui isa ta piitsaga kodunt välja kihutas, sajatades, vandudes ja teda kohutavate nimedega sõimates. Samuti ei hakanud ta löökide vältimiseks jooksma. Ta jooksis sellepärast, et oli vaba. Vaba isast, kes polnud temast kunagi hoolinud. Vaba vanematest vendadest, kes teda peksid, mõnitasid ja piinasid. Vaba minema, kuhu tahab, ja tegema seda, mida tahab.

      Ta teadis täpselt, mida tahab. Hoolimata sellest, kui raske või pikk on teekond, läheb ta Sir Leonard de Brissy kastelli. Ta kavatses õppida võitlema ja saada lõpuks rüütliks.

      See oli tõepoolest pikk ja raske teekond – pikem ja raskem, kui oli kujutlenud –, aga kui Ranulf jõudis viimaks Sir Leonardi kastelli väravateni, kõndis ta, pea püsti, õlad sirged, just nagu ei kardaks ta mitte midagi, meelekindel uhkus niisama äge kui ta kirglik soov.

      „Viige mind Sir Leonard de Brissy juurde,“ käskis ta jahmunud sõdureid, kes seisid kastellivärava massiivse puust langevõre ees.

      „Kes sa oled ja mida sa Sir Leonardist tahad?“ küsis kahest mehest vanem, rasked tumedad kulmud kortsus, uurides pulstunud punaste juuste ja rebenenud räpaste rõivastega poissi. Poiss nägi välja nagu ainsagi pennita naakmann, kuid pidas end ülal, nagu oleks ta kuninglikku verd prints, ja rääkis nagu üks paljudest aadlimeeste poegadest, kes tulid kastelli, et Sir Leonard de Brissy võtaks nad kasvatada ning treeniks neid rüütellikkuses ja sõjakunstides.

      „Ma olen Ranulf, lord Faulk de Beauvieux’ poeg. Ma olen tulnud Sir Leonardi juurde treenima,“ teatas poiss, kõhnad käed külgedel rusikasse pigistatud. Tema teravajooneline nägu oli mustuse all kahvatu ja ta pähkelpruunide silmade all olid tumedad väsimuserõngad.

      „Noh, Ranulf Beauvieux,“ ütles vanem valvur, „see ei ole nii lihtne. Sir Leonard valib ise poisid, keda ta treenima hakkab. Mitte keegi – kõige vähem mingi poisikeseohtu nooruk – ei tule ega nõua siiajätmist.“

      „Mina olen erand.“

      Noorem sõdur vilistas vaikselt. „Kas pole sa veidi upsakas?“

      Nooruk kergitas üht pruuni kulmu. „Ma ütlesin teile, ma olen Ranulf, lord Faulk de Beauvieux’ poeg, ja pean Sir Leonardit nägema. Ma olen käinud... ma olen selleks pika maa läbi käinud.“

      Pärast väikest takerdumist võitles Ranulf seda tugevamini, et säilitada oma kõrgi enesekindluse mask, kuigi hakkas juba ahastama, et ta võis olla nii kaugele tulnud asjatult, kõndides üksi ööpimeduses, varastades toitu ja magades, kus vaid sai.

      „Sa tulid siia jalgsi, ah?“ küsis noorem valvur, näol vastumeelse lugupidamise ilme. „Tulid jalgsi pika maa, või kuidas?“

      „Ma selgitan seda Sir Leonardile, mitte sulle,“ vastas Ranulf.

      „Mida sa mulle selgitad?“ küsis sügav räme hääl.

      Valvurid tõmbusid silmapilk sirgu, jäigad kui plangud. Nad jätkasid kastelli juurde toova tee silmitsemist ega pööranud ümber, et vaadata mehe poole, kes oli just kõnelnud. Ranulf võis siiski kergesti näha pikka hallijuukselist, rõngasturvistikus ja sellele visatud mustas keebis meest, kes sammus nende suunas endast poole noorema mehe nõtke kõnnakuga. Mehe pikk kitsas nägu oli sadulas veedetud päevadest pruun kui tammepuu ja märgistatud mitme väikese armiga. Ent need polnud päikesest pruunistatud nahk, armid ega õlgadeni ulatuvad raudhallid juuksed, mis Ranulfi tähelepanu köitsid. Need olid mehe läbitungivad jääsinised silmad – silmad, mis otsisid tõde.

      See mees pidi olema Sir Leonard de Brissy ja Ranulf teadis aboluutse kindlusega, et kui ta valetab või liialdab, lükatakse ta tagasi. Ta ei õpi kunagi võitlema ega osavalt relvi kasutama. Temast ei saa kunagi rüütlit.

      Kui Sir Leonard peatus, kohtas Ranulf tema tõsist pilku ja kummardas. „Sir Leonard, ma olen Ranulf, lord Faulk de Beauvieux’ poeg. Soovin ühineda sinu majakondsetega ja õppida, et saada rüütliks.“

      „Ma olen Faulk de Beauvieux’st kuulnud,“ ütles Sir Leonard külmalt, silmitsedes selle mehe poega, keda tunti oma julmuse poolest, kes jõi kõvasti ja võitles veelgi kõvemini. Ta nägi Faulki rebasetaolisi näojooni kordumas tema järglases. Nooruk oli pärinud ka oma isa saleda sitke kehaehituse, laiad õlad ja sirge selja, samuti oma ülbe esivanema uhke hoiaku.

      Ent nende punaste juuste ja rohekaspruunide silmade nägemine puudutas Sir Leonardi karmi südant. Need ei pärinenud Faulkilt, vaid nooruki emalt, naiselt, keda Sir Leonard polnud näinud kakskümmend aastat. Kuid silmad, mida Sir Leonard mäletas, olid olnud mahedad ja leebed; neis, mis talle nüüd vastu vaatasid, oli tugevust ja otsustavust, mida tema emal polnud kunagi olnud, või muidu oleks ta suutnud vältida abielu, mille vanemad olid talle korraldanud.

      Ja oli rohkematki. Poisi ärevus oli Sir Leonardi kogenud silmale kaugelt näha, sest ta oli aadlimeeste poegi õpetanud kolmkümmend aastat ja näinud nooruslikku suurustlemist rohkem kui tarvis. Ent see poiss seisis niisuguse ennastvalitseva meelekindlusega, mida Sir Leonard harva oli näinud, välja arvatud kõige treenitumate ja karastatumate rüütlite juures.

      See ei olnud tavaline nooruk. Ühel päeval saab temast kas hinnatud liitlane või lepitamatu vaenlane.

      Tema eelistaks liitlast.

      Seega saatis Sir Leonard poisile ühe oma väga haruldastest naeratustest ja ütles: „Ma tundsin su ema, kui ta oli veel tütarlaps. Tema pärast oled sa siin teretulnud, Ranulf de Beauvieux.“

      Kuigi kergendus voogas Ranulfist läbi nagu üle kallaste murdnud jõgi, ruttas ta Sir Leonardiga üht tähtsat asja joonde ajama. „Ma ei ole Beauvieux ega saa selleks kunagi. Mu isa on mind välja ajanud ja ma ei taha tema ega oma vendadega enam mingit tegemist teha.“

      „Miks