Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

tädile süüdlasliku pilgu, kuid Cadence isegi ei vaadanud Bazi suunas. Ta ei pilgutanud silmagi.

      Keegi ei andnud rinnamärki ära. See mõte oli muidugi täiesti pöörane. Kujutada ette, et pärast kõike seda, mida nad olid eelmisel aastal tuleproovide käigus läbi elanud, loobub keegi neist sellest pisikesest kuldsest v-tähest ja kõigest, mida see kätkeb? Mõeldamatu.

      „Nojah siis,” sõnas vanem Quinn, lastes käel alla langeda, „kui te olete kindlad. Aga üks asi olgu selge, õpilased – ja patroonid.” Ta heitis terava pilgu Hesterile ja Bazile, kes mõlemad olid äärmiselt pahase moega. „Preili Crow ebatavaline …” – ta vaikis, saades nagu sabast kinni sõnal „kunts” – „olukord jääb täielikku saladusse seni, kuni vanematekogu arvab, et seda võib ülejäänud seltsiga jagada, sest me ei saa riskida sellega, et väljaspool Vunselit saadakse asjast teada. Tõe avaldamine põhjustaks massilise paanika. See tähendab, et kui välja arvata mõned vajalikud erandid – näiteks kooliemandad ja 919. üksuse konduktor –, peab tõsiasi, et meie ridades on Vundersepp, jääma saladuseks, mida teavad vaid hetkel siin viibijad. Meie õpetajatel keelatakse preili Crow’ kuntsi kohta pärida ja selle üle arutada, ning emandad tegelevad uudishimulike õpilastega just nii, nagu nad õigeks peavad.”

      Ta pöördus üheksa lapse poole, kes tundusid olevat väiksemaks jäänud nüüd, kui hirmus uudis oli nende võiduka õhtu nurjanud.

      Naise hääl oli kindel kui teras. „Te olete nüüd üksus. Te vastutate üksteise eest. Te annate üksteisele aru. Seega, kui keegi – ükskõik kes teie seast – meie usaldust rikub …” Vanem Quinn vaikis tõsisel ilmel. Ta vaatas kordamööda kõigile otsa, kuni tema pilk langes lõpuks Morriganile. „… siis visatakse kõik üheksa Vunselist välja. Kogu eluks.”

      KOLMAS PEATÜKK

      Ebatätoveering ja ebauks

      Kui Morrigan järgmisel hommikul ärkas, oleks ta peaaegu suutnud end veenda, et kesköine käik Vunselisse oli olnud kummaline ja imeline ja jube unenägu. Kui poleks olnud kuldset tätoveeringut.

      „See pole tätoveering,” raius Jupiter, valades välja kaks klaasi mahla, samal ajal kui Morrigan pigistas taldrikutäiele röstitud rõngakookidele (küll pisut kõrbenutele kohtadest, mida ta oli tulele liiga lähedal hoidnud, kuid sellegipoolest söödavatele) korrapäratuid meekeerde ja puistas neid üle kaneeliga. Pärast eelmise õhtu sündmusi olid nad mõlemad ärganud liiga hilja, et süüa hommikust söögisaalis, ja Jupiter oli selle asemel lasknud kandiku oma kabinetti tuua. Nad istusid teine teisel pool kirjutuslauda ja nende vahele oli asetatud mitmekesine toiduvalik, alustades korralikest hommikuroogadest (suitsuforell ja munapuder) ning lõpetades sellistega, mis seda kohe kindlasti ei olnud (tomatisupp ja artišoki õisikud – Jupiteril oli nende järele isu). „Kas sa tõesti arvad, et laseksin neil sulle tätoveeringu teha?”

      Morrigan võttis oma rõngakoogist väga suure suutäie, et vastamisest pääseda. Tõtt-öelda polnud ta kunagi päris kindel, mida Jupiter lubaks ja mida mitte.

      Tema rõhutatud vaikimine ei jäänud mehele märkamatuks. Too oli rabatud ilmega. „Mog! Ära mõtle rumalusi. Tätoveeringu tegemine on valus. Kas sul on valus?”

      Morrigan raputas neelates pead. „Ei,” ütles ta, limpsides paremalt nimetissõrmelt mett, et ta saaks lähemalt uurida uut lisandit oma sõrmejäljel: kuldset v-tähte, mis oli nahapinnast pisut kõrgem ja sädeles kergelt valguse käes. „See ei ole üldse valus. See on lihtsalt … see nagu … on seal.”

      Morrigan ei osanud kuidagi teisiti kirjeldada märki, millega ta oli salapärasel moel hommikul üles ärganud. See ei kipitanud ega torkinud ega kihelenud ega tekitanud ühtegi muud tunnet, mida ta osanuks kirjeldada. Märki ei olnud tekitanud mingi väline jõud – see polnud õigupoolest ei arm ega haav. Pigem oli see nagu naha seest pinnale tunginud. Veel enne, kui ta oli seda oma silmaga näinud, enne, kui ta oli isegi täiesti ärkvel, oli Morrigan lihtsalt teadnud, et märk on seal. „See on veider, eks ole?”

      Jupiter uuris kergelt üllatunud ilmega oma nimetissõrme. Ta oli Morriganile rääkinud, et tema märk oli täpselt samamoodi nahale ilmunud hommikul pärast Vunselisse vastuvõtmist – palju, palju, palju aastaid tagasi. Tundus, et ta polnud seda väga kaua korralikult uurinud. „Mhm. Vist küll. Aga kasulik.”

      „Milleks?”

      „Igasugusteks asjadeks.” Jupiter kehitas õlgu ja pööras tähelepanu taas hommikusöögile, valides hoolikalt välja järgmise suutäie.

      „Nagu näiteks?”

      „Sa pääsed igale poole sisse. Teised seltsiliikmed tunnevad su ära.”

      „Aga selleks on meil ju v-tähe märgid.”

      „Ei.” Jupiter valis lõpuks välja pooleldi kõrbenud röstsaia ning sirutas käe moosi poole. „See on midagi muud.”

      Morrigan tõmbas silmad kissi. „Kuidas?”

      Jupiter tegi seda jälle: söötis talle infot ette oma ärritaval moel, tükk tüki haaval; see oli nagu eriline piinamisviis. Asi võis olla selles, et ta ei tahtnudki tegelikult Morriganile midagi öelda, või hoopis selles, et nende vestlus oli kõige tähtsusetum asi nende kümnete mõtete seas, mis tal sel hetkel tõenäoliselt peas keerlesid. Jupiteri puhul oli sellest alati raske aru saada.