Kristlus on maailma ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast; kuigi paistab viimasel ajal, nagu tõstaks kristlus oma pää, ollakse siiski igal pool väsinud, sest maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud ja ei ole enam seda jõudu ega kindlat usku, mida vaja oleks. Kirjutatakse ilusaid raamatuid ja loodetakse, et teised selle täide viivad, ise suudetakse ainult mõelda, mis õige ja mis hää on, aga seda mitte teha, ja ei tahetagi seda teha. Maailma patt on igal pool meie ümber ja sees, ja kes teab, kui kaua me paludagi jõuame, et sellest lahti saaksime. Euroopa kultuuri lõpppäevad pole enam kaugel, oleme skeptitsismi ja stoitsismi aegade lävel, lõpp on ligi, ja mida enam lõpu poole, seda koledamaks ja haigemaks läheb kõik, sest jõud saab otsa, ja juba praegu ei tee me enam midagi, valame ainult vanu asju ümber nii ja teisiti, suurema ja vähema tehnilise oskusega teeme ainult teadust. Ja ka usuga on nii läinud, me ei usu enam, vaid mõtleme vähem või enam sügavalt usu üle, arutame ainult ja mõtleme selle juures – nüüd ma usun ja ei tunne ometi mitte, et Jumal meie ligi on. Kas me üldse veel midagi teha jõuame, – Jumal taevas, – mis me peame tegema, et su au ilmsiks saaks, et see maailm tunnistaks alistudes sulle ja meile, et usk on see võimus, mis ilma on ära võitnud?
7. III 29
Ja kuidas me saame siis sellest kurja asetatud maailmast lahti? Kas sellega, et me kuskile pageme ta eest, kloostrisse või maile, kus kõige suurem maailma kandja, Euroopa kaduv kultuur pole veel mitte oma koledaid saavutusi üldiseks teinud, või sellega, et me Jumala abiga algame sõda maailma ja ta korralduste vastu, katsudes läbi viia mingit kristlikult anakronistlikku ilmakorda ja teades, et kui me langeme, siis oleme usutunnistajad? Või peame ennem endast võitma kurja, et seda mujal kaotada?
Aga ükski neist teedest ei vii meid sinna, kuhu tahame. Vahel on ju suur ja ülepääsmatu vajadus eemalduda sellest ilmast, aga selle juures tunneme kohe, et põgenemine on allaandmine, ja et kui me enam maailmale midagi teha ei suuda, elame tuha all hõõguvas vaenus ta vastu, ja siis me pole tast ometi lahti saanud, vaid oleme ikka maailmast, mõtleme enam talle kui Jumalale. Ja Kristus ei taha ka, et meid maailmast ära võetaks niisugusel viisil, vaid et me oleks ta kurja eest hoitud. Aga ükski võitlus ei vii sihile. Ei enda juures ega ilma juures. Me ei tohi võidelda, olgugi et me seda ikka ja alati armastame teha ja seda kristlikuks peame. Öeldakse, et tõsise kristlase elu olevat ainult võitlus vana Aadamaga ja see on igavene ja lõputu, tagajärjetu võitlus. Me teeme nii, aga me ei tohi seda teha, sest sellel pole mõtet: ühegi inimese jõud ei ulatu võitluses enda kurjuse vastu niikaugele, et selle täiesti võita võiks, et oleks rahu südame majas. Just siis, kui me arvame, et ometi oleme sellest nuhtlusest korra jagu saanud ja võitluse pääle puhata tahame, tõstab ta uuesti oma pää, ja isegi Augustinus kaebab, et kui ta oma kurja päeval olevat maha suutnud suruda, siis olevat see ööl teda unes veel enam vaevanud, ja ta oli lõpmata õnnetu selle pärast, ja nii ka meie. Me ei jõua lihtsalt, kuri on meis niisama tugev kui hää või veel tugevam. Ja kelle vastu võideldakse? Keda püütakse suruda ja vaevata – ikka ainult seda, kes meist tugevam on, kes meist kõrgemal on ja meid valitseb. Nii on kurja vastu võitlemine iseendas ainult patutunnistus, oma nõrkuse tunnistus, aga see ei tee meid veel maailmast ega kurjast lahti – ja ükskõik kuidasviisi me mõõga tõmbame, mõõga läbi saame me kindlasti hukka, ja siis oleme olnud vaesed ja õnnetud inimesed, kes ainult endaga sõdivad ja sellepärast ei tee hääd ega kurja, kellede elu on elatud, aga kes pole vilja kandnud, ei vähe ega palju.
Aga kas on võimalik elada ilma võitluseta, ütles mees, keda prohvetiks peetakse paljude poolt; elu ise olevat võitlus – olemise eest. Aga mis vahe on elu ja olemise vahel. Igatahes on see mõte ainult ring. On muidugi raske olla võitluseta, sest siis peab inimene seisma nagu püramiid, mida tuul ja liiv ikka ja alati lõhkuda püüavad, aga ei suuda – siis peab inimene alati tundma, et ta seisab ja et teda miski paigast liigutada ei jõua, ei inglid ega kuradid, siis peab inimene teadma, et ta endas kannab ja kehastab Jumala vääramatut tahtmist. – Ja see on usk, mida meil nii vähe on, usk, mis igast asjast on tugevam, mis asjast üle seisab, ise kellelegi kallale ei tiku, ja kellele hoobid ilma poolt tunduvad sama naeruväärsed kui laps vihas ja pisarates müüri tagudes; see usk, mis tunneb, et kõik on võimetu pääle enda. Ja see usk on usaldus Jumalasse, Jeesuse täielik rõõm meie sees, et Jumal teab ja hästi teeb ja hästi minna laseb, sest kui viimaks see, kui usklik inimene, kellele üksilugu valu tehakse, neid [hoope] enam ei tunne, ega tea, et teda vaevatakse, siis tüdib viimaks ka vaevaja kuri maailm, sest ta näeb, et ta midagi ei suuda – ja siis põgeneb tema. Kurat käib ringi kui lõukoer ja otsib saaki, aga kui ta leiab, et tal midagi suu- ega kõhupärast ei ole, siis peab ka tema ükskord nälga surema, kuigi ta enne valudes hirmsasti märatseda võib. Ja häda sellele, kes üheks silmapilgukski kaotab oma usu ja oma usalduse Jumalasse!
9. III 29
Niisugune elu on tõsine maailmas, aga mitte maailmast olemine; ta on passiviteet küll, aga ta on kõige aktiivsem eluviis, mis üldse võimalik on; kõik murdub ta vastu, kõik kuri, mille olemasolu üle tal enam kibedustunnetki pole, sest niikaua kui see tunne veel on, siis ei ole inimene üle enda ega ilma, siis ei olegi veel kindlat usku, inimene ei naera veel selle üle, mida valudeks nimetatakse. Aga kui ta sellest üle on saanud, siis ta naerab rahulikult nende lapsemängude ja nende mängukannide üle, mis endale nõuavad täielist andumist, sest ta on neist vaba, olgu ka need asjakesed nii kenad kui tahes; ta teeb nendega ehk veel tegemist, aga ta elu sisu ei seisa mitte nendes ja ta võib elada ka ilma nende kõigita, sest tal on rahu, mis on igast üle, üle iga mõistuse, see rahu, mis terve ilma võib mässama panna, aga mis siiski ealeski ei kao; ta teab, et kõik on Jumala tahtmine, ja ükski vaev ega häda ei tundu talle enam vaev. Vaid ta on alati rõõmus, kandes Jeesuse rõõmu, alati õnnelik kõige selle üle, mis Jumal teeb ja teinud on; talle on armsad kõik asjad, iga tillukene rohuliblegi, aga ta armastus on nii suur, et seda ükski asi enda külge siduda ei suuda ainuüksi – kõik asjad jäävad üheväärseiks ja armsaiks, kõik maailmas hinnatud ja absoluutseks kuulutatud suurused on talle sama palju väärt kui pihutäis kirjuid kive, ükski pimedusse eksinud riik ei ole sugugi rohkem vajalik kui salk kuuski; nad on õieti palju vähem vajalikud, sest need on Jumal otsekohe teinud, riigid on aga inimeste kätetöö. – Kõik on talle ükskõikne, ta ei vaja ajalehti, et teada, mis mõni suur maailmamees arvab tühiste asjakeste kohta, ja ta teab selgesti, et see talle midagi ei anna, kui ta teaks, mitu inimest kusagil rongi alla jäänud või kus midagi muud halba juhtunud. Ta vaatab sellele maailmas igaveseks ja absoluutseks kuulutatud kunstile nagu kunstnik vaatab väikese lapse abituile, kuigi südamest tulevaile joonistuskatseile. Ta on üle igasuguse filosoofia, sest ta on Jumalale hulga lähemal, tunneb Jumala tahet enda pää üle ja Püha Vaimu vaikset tööd ja segamata rõõmu oma südames; ta tunneb end kõigile inimestele ligi, ei tunne vahet enda ja kellegi muu, oma või võõra rassi inimese vahel; ta saab neist kõigist aru ja mõistab neid kõiki, teades, et ka nemad on samal ülesandel ilmas: saada täielikuks, nagu nende Isa taevas täielik on. Ta on lunastatud, ta ei tunne enam pattu, sest tal pole enam soove mingi maise järgi, sest ta teab, et ta Isa talle ise annab, mis ta lapsel vaja, ja kõigiti ta eest hoolt kannab.
Ja kui ta surema peab, siis teab ta, et see on ainult lühike ja magus uni, mille järel ta üles ärkab veel suuremasse rahhu Isa riigis. Ta on alati õnnelik,