Ütle sina seda esimesena. Happily Inc, 1. raamat. Susan Mallery

rinnus pigistas. Kui Pallas oli ema kabineti uksest kolme meetri kaugusel, astus Libby koridori ja naeratas talle sunnitult.

      Pallas tundis end taas kaheksa-aastase lapsena, kes on kallihinnalise taldriku ära lõhkunud. Või teinud põrandad poriseks. Või saanud hakkama mõne muu pahandusega, mida lapsepõlves nii sageli ette tuli.

      „Tere, Pallas!”

      „Tere!”

      Libby keeras põse ette, et Pallas saaks teda suudelda. Saundersite klannis polnud kombeks kallistada.

      Pallas oli pärinud ema pruunid juuksed ja keskmise kasvu. Ta teadis, et tal on isa pähkelpruunid silmad, aga muus osas domineerisid Libby geenid. Nende naeratus oli sarnane, samuti nende kõnnak. Teismelisena ei talunud Pallas, et nii ema moodi välja näeb. Lõpuks alistus ta sellele ja üritas hinnata seda, et Libby näis aastatele vaatamata mitte vananevat. Vähemalt üks hea asi.

      Ema kandis nagu ikka tumedat kostüümi ja valget pluusi, mis vastas tema vanem-asepresidendi positsioonile. Ta juuksed olid kinnitatud krunni. Meik oli kerge ja maitsekas, ehted elegantsed ja lihtsad. Pärlkõrvarõngad ja kuigi ta oli juba kaheksateist aastat lesk, kandis ta endiselt laulatussõrmust.

      „Tänan, et said lõunale tulla,” ütles Libby teda väiksesse söögisaali saates.

      Pallas ei osanud selle peale midagi kosta. „See teeb mulle suurt rõõmu” polnud just päris õige ja „Pole tänu väärt” kõlas ninakalt. Lõpuks ei vastanud ta sellele midagi, üksnes ühmatas.

      Laud oli kaetud – nagu ikka – portselani ja kristalliga. Serveerimislaual oli kaks suurt tellitud toidu kotti. Lapsepõlves oli Pallas üllatunud, et linnas on restoran, mis toob lõunasöögi kohale. Nüüd aga mõtles ta, miks küll ei võiks Libby minna osta võileiba või võtta lõunasöögi teise ameeriklaste kombel kodust kaasa.

      Ta märkas ka, et ettekandjat ei olnud, ning see ei tõotanud head. Loomulikult polnud tal vaja, et keegi söögi talle taldrikule tõstaks – asi oli pigem selles, et Libby ei tahtnud, et nende jutuajamist pealt kuuldaks. Pallas murdis pead, mis ta seekord valesti on teinud, kuid andis alla. Tal ei õnnestuks seda välja mõelda. Pealegi räägib Libby seda õigel hetkel mitu korda.

      „Ehk tõstad meile söögid taldrikule?” ütles Libby istet võttes.

      „Muidugi.”

      Pallas tõi kotid lauda ja avas need.

      Esimeses olid rohelised salatid, broiler ja aedviljad. Teises pudelis jäätee ja üks võikillukesega saiake. Viimane oli temale, mõtles Pallas. Ta ei osanudki öelda, kas see peaks talle nalja tegema. Libby ei söönud lõunasöögi ajal süsivesikuid.

      Pallas tõstis söögi taldrikutele ning tõi nurgast külmikust jääd. Ema valas jäätee välja.

      Pallas rahustas end, et ei tohi trotslikult käituda, kuid võttis ikkagi kaks supilusikatäit salatikastet, kui ema vaid niristas seda pisut oma salatile. Mis see küll on, mis paneb teda Libby juuresolekul end pahura lapsena tundma?

      „Mul on väga hea meel, et sa lõpuks kooli lõpetasid,” lausus ema naeratades. „Kahju, et sul kulus selleks nii kaua, aga see selleks.”

      Pallas pani kahvli käest ja sundis end rahulikult hingama. Lõunasöök saab peagi mööda ja ta pääseb siit minema. Või siis hakkab asju loopima ja karjuma. Ka nii võiks.

      Kuigi Libby oli maksnud Pallase õpingute eest Lõuna-California ülikoolis, kaasnes sellega mitu tingimust. Esiteks pidid Pallase hinded olema vähemalt B. Teiseks pidi Pallas teenima taskuraha ise. Pallas oligi saanud töö lähedal asuvas Disneylandis. Talle meeldis see nii väga, et ta tegi pikemaid päevi ja kolmandal semestril oli keskmine hinne langenud alla B. Niipea kui Libby sellest kuulis, saatis ta e-kirja, milles teatas, et ei tasu enam Pallase õppemaksu, ühikaüüri ega midagi muud. Pallas pidi vaatama ise, kuidas hakkama saab.

      Kuna Pallasel oli vähem kui kolmkümmend dollarit, oli ta sunnitud naasma Happily Inci ja kolima seniks ühe sõbranna juurde, kuni mõtleb välja, mida edasi teha. Lõpuks läks ta Geraldi juurde tööle ja lõpetas rahvaülikooli ning seejärel riikliku dotatsiooniga ülikooli. Selleks oli kulunud kaheksa ja pool aastat, aga ta oli sellega hakkama saanud. Nüüd võis ta uhkusega öelda, et on lõpetanud ülikooli rahanduse alal.

      Ema vaatas talle otsa. „Eeldatavasti oled oma õppetunni saanud.”

      „Mul pole vähimatki aimu, mida see peaks tähendama.”

      „Et sa ei tee rohkem lollusi.”

      Pallasel oli tahtmine öelda, et oli kõigest geoloogias C saanud. Et teda polnud vahistatud, ta polnud pruukinud narkootikume ja ta polnud isegi ebasobivate poistega käinud. Aga sel polnud vähimatki mõtet. Libbyle ei läheks see korda. Reegleid oli rikutud ja sellega kaasnesid tagajärjed. Nii oli see alati.

      „Olen üsna kindel, et kõik peale sinu teevad vahel lollusi,” lausus ta hoopis. „Aga sellelegi vaatamata... Jah, kool on lõpetatud.”

      „Suurepärane.” Ema naeratas. „Sellisel juhul on aeg käes. Pallas, pakun sulle suurima rõõmuga kohta pangas. Sa võid alustada kahe nädala pärast.”

      Oligi käes. See, mida ta oli väikesest saadik ihanud. Võimalust siin töötada – koos emaga.

      Pallas ootas elevust või rahulolu. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi saavutab ta lugupidamise. Stabiilsuse. Tal on oma koht perekonna pärandis. Ta oli elevil. Kohe päris tõsiselt.

      Aga võib-olla ka mitte. Sest tegelikult ei tundnud ta mitte kui midagi.

      Ema kulm tõmbus kipra. „Milles asi? Mina arvasin, et sa oled ülimalt rõõmus.”

      „Olengi. Olen pakkumise eest väga tänulik...”

      „Pallas, ära tule ütlema, et siin on mingi aga. Ma mõtlen seda tõsiselt. Olen seda hetke oodanud ligemale kümme aastat. Kui sa poleks kolledžis jama kokku keeranud, poleks sa viimast kaheksat aastat oma elust raisanud.”

      „Ema, ma sain vaid ühe C. Kuna pidin tegema rohkem tööd.”

      „Disneylandis,” surus ema läbi hammaste.

      „Mulle meeldis seal töötada ja ma õppisin väga palju. Ja muide, mina ei pea seda aega raisatuks, aga suur tänu mind toetamast.”

      Libby ilme muutus kärsituks. „Milles siis asi? Sa peaksid sellest võimalusest kahel käel kinni haarama.”

      „Ma ei saa kahe nädala jooksul pulmafirmast ära tulla. Pulmad on broneeritud septembrikuuni välja. Mul on töötajad, kelle sissetulek sõltub minust.”