„Dubai?”
„Üks hotell tahab, et ma teeksin fuajeesse teose. Selle tegemiseks läheks mul kaks aastat.”
„See on pikk aeg.”
„Saan aru, aga see oleks huvitav kogemus. Sinnamaani pakuksid pannood mulle tegevust.” Ta naeratas. „Luba, et hoolitsen nende eest hästi.”
„Selles ma ei kahtlegi,” tunnistas Pallas, „ega ka sinu pühendumises. Aga tasujutt on tõsine.”
„Asi pole rahas.”
Nojah. Sest Nicki-sugune mees ei pea ju ilmtingimata raha pärast töötama. Selline elu oleks tõesti kena.
„Kasuta mind ära,” käis Nick talle peale. „Sa jääd rahule.”
Pallas sai täpselt aru, mida Nick silmas pidas, kuid teeskles hetkeks, et Nick lööb talle külge. Sest talle polnud juba väga pikka aega keegi külge löönud.
Ta teadis, et põhjused olid keerulised. Ta oli igati normaalse väljanägemisega, keskmise kehaga ning sotsiaalsete normide piiresse jäävate harjumustega. Teoreetiliselt peaks tal õnnestuma leida mõni kena poiss, kellega käia ja kellega voodisse minna. Aga kuigi ta elus oli aeg-ajalt olnud mõni mees, polnud ükski neist olnud „see õige”. Ega isegi mitte sel hetkel õige.
Osaliselt oli põhjuseks see, et ta elas Happily Incis, mis oli suhteliselt väike linn, ja tema ringkonnas polnud vabu ja vallalisi mehi just jalaga segada. Tema tuttavad olid ühtlasi ta sugulased. Lisaks sellele oli ta end emotsionaalselt tagasi hoidnud. Tea teadis, miks – aga ta ei osanud seda muuta. Mis tähendas, et külgelöömine oli haruldane ja seda tuli nautida. Kuigi Nick ei olnud talle külge löönud. Tema rääkis hoopis...
„Pallas?”
„Ah?” Õige jah. Nick ootas vastust. „Kui sa oled nõus leppima mu nigela palgaga, siis on see töö sinu,” kinnitas ta.
„Nõus.” Nick andis talle käe.
Pallas surus ta kätt, ignoreerides seda, kui suur see oli, ning end vallanud kuumalainet. Nick polnud tema jaoks – Nick oleks võinud olla sama hästi tulnukas. Aga ikkagi oli ta silmale meeldiv. Pallas kavatses nautida etendust nii kaua kui võimalik.
„Võid töötada just siis, kui sulle meeldib,” ütles ta. „Seni kui see ei sega pulmade korraldamist. Paned tunnid kirja. Tasu saad kaks korda kuus. On sul vaja töövahendeid või midagi?”
„Võtan enda omad.”
„Väga hea.” Sest Pallasel poleks olnud aimugi, mida hankida. „Sellisel juhul – näeme.”
„Seda kohe kindlasti.”
Kui see vaid oleks nii, mõtles Pallas muiates. Ei tea, kas võiks paluda Nicki töötada ilma särgita. Sest ta oli olnud väga uhke Rooma sõdur.
Võib-olla tahab mõni pruut Eedeni aia teemalist pulma, kus osalejad oleksid alasti. Nicki võiks kutsuda sinna massistseenis osalema. Selline fantaasia tõi päeva sära, mis ei unune niipea, mõtles Pallas oma kabinetti naastes.
TEINE PEATÜKK
NICK ulatas vennale õlle. Õhtu oli selge ja tõotas tulla jahe, aga praegu oli veel küllalt soe. Nad istusid Mathiase maja taga terrassil, kust paremale avanes vaade golfiväljaku kuueteistkümnendale augule. Vasakul oli roheline väli. Selgitust ei vajanud mitte niivõrd maastik kui elanikud.
„Harjud ära,” kinnitas Mathias, kui Nick vaatas videvikuvalguses liikuvaid varje. „Nad lähevad öömajale.”
„Kuhu? Lauta?”
„Pole küsinud,” tunnistas Mathias. „Midagi sellist. Minu arvates lähevad nad kiskjate eest varjule.”
Nick ei vaevunud ütlema, et kiskjaid ei ole – vähemalt tema teada mitte. Instinkt oli instinkt ja tema oli juba ammu loobunud loodusega vaidlemast.
Linnast paar kilomeetrit edelas, otse golfiväljaku taga, oli sadade aakrite ulatuses rohumaid. Kui edasi minna, jõuad lõpuks linna prügimäele, mis oli kõrgtehnoloogiline ja loodussõbralik koht, kus töödeldi ümber kõik, mida töödelda sai. Aga kõige huvitavam fakt polnud mitte see, et Happily Incis tootsid elanikud kõige vähem prügi, vaid hoopis loomad, kes elasid golfiväljaku ja prügila vahelisel rohumaal.
Siiani oli Nick märganud sebrasid, gaselle ja kedagi, kes nägi välja vesipühvli moodi. Kõik need olid rohusööjad loomad. Viimase paari päeva jooksul oli ta oma arust näinud isegi kaelkirjakut, aga see võis olla ka valgusest tingitud pettepilt.
„Kummaline,” pomises ta õllesõõmu võttes.
„Meie lapsepõlv möödus Fool’s Goldis,” märkis Mathias. „Meil pole õigust ühtegi linna kummaliseks nimetada.”
Selles oli iva. Ja just sellepärast tundiski Nick end Happily Incis juba koduselt. Kui korra oled kummalises kohas elanud, siis on raske harjuda normaalsusega.
Aga oli ka erinevusi. Fool’s Gold asus Sierra Nevada jalamil, Happily Inc kõrbeservas. Mõlemas linnas olid mäed, aga siinsed mäed tundusid uuemad, nende tipud olid teravamad ja need olid sakilisemad. Tema kunstnikusilm tabas ka värvide muutust. Koidikud olid segu härjaverest ja karneoolist, millele lisasid varje umbra ja seepia.
Ta oli olnud siin kolm nädalat. Mathiasel oli golfiväljaku serval jaburalt suur maja ja ta oli pakkunud välja, et Nick võib elada tema juures, kuni jõuab selgusele, mida tahab teha.
„Miks te siia kolisite?” küsis Nick. „Miks mitte Sedonasse või mõnda Tennessee kunstnikekülasse?”
„Atsuko müüs juba meie töid,” lausus Mathias, viidates linnas asuva galerii omanikule. „Ta tahtis meiega kohtuda ja kui ta kuulis, et oleme Fool’s Goldist ära kolimas, soovitas ta siit läbi tulla. Üks asi viis teiseni ja siin me nüüd oleme.”
Vennad olid end siin kenasti sisse seadnud. Atsukol olid kontaktid üle kogu maailma. Kuna Atsuko oli neil maakleriks, polnud neil vaja oma loomingu ärilise poole pärast pead vaevata. Nad said täiel määral kunstile keskenduda. Nende ateljee oli ruumikas ja avar. Nad olid teineteisele seltsiks, kuid sellele vaatamata oli neil palju ruumi.
Mathias elas golfiväljaku kõrval, kus tal olid seltsiks sebrad, Ronanil oli aga maja mägedes. Kivist ja kohalikest materjalidest maja sulandus loodusesse. Maja taga oli isegi suur ateljee, juhuks kui Ronan ei viitsinud linna sõita.
Kui Nick leidis, et ta on aeg kuskile mujale minna, kaalus ta erinevaid võimalusi, kuid Happily Inc tundus kõige loogilisem. Eriti veel oodatava Dubai tellimuse tõttu.
Videvik asendus pimedusega. Taevas oli miljoneid tähti. Nick uuris taevast ja mõtles, kas nad on Fool’s Goldist nii palju eemal, et taevas võiks erineda sellest, millega ta harjunud oli. Arvatavasti mitte.
„Kas sa kahetsed ka, et kodust ära kolisid?” küsis Nick.
„Ei.”
Isa pärast, mõtles Nick süngelt. Ceallach oli neile kõigile oma jälje jätnud. Osalt hea, osalt halva.
Mitchelli poegi oli viis. Kaht vanemat polnud Ceallach’ andega õnnistatud – või oli see hoopis needus? Isa polnud nendega eriti tegelnud, samas kui kolm nooremat olid tema tähelepanuga üle valatud.
„Kas Ronaniga on kõik korras?” küsis ta. Noorimal vennal oli kõige raskem.
„Me ei räägi sellest.”
„Ikka veel?”
„Mitte kunagi.”
See oli küll raske. Mathias ja Ronan olid olnud kogu elu lahutamatud. Küllap sellepärast, et nad olid kaksikud – või õigemini olid kaksikud varem.
Kumbki neist ei tahtnud sel teemal rääkida ja seetõttu muutis Nick teemat. „Kuidas su laupäevane kohting läks?”
Mathias