Punase märkmikuga naine. Antoine Laurain

tõin ühe käekoti, mille leidsin tänavalt.“

      „No see on tubli kodaniku tegu,“ kommenteeris mees. Ta tegi seda üpris jõulisel häälel ja lisas: „Tule vaata, Amélie.“

      Väike priske blondiin väljus samast toast ja astus nende juurde.

      „Ma ütlesin härrale, et see on tubli kodaniku tegu.“ Väljend näis talle endale meeldivat. „Ta tõi meile käekoti.“

      „Oo jaa, härra, väga hea,“ kinnitas Amélie.

      Laurent tundis, et noor naispolitseinik hindas meest, kes võttis vaevaks naisterahva käekott siia tuua.

      „Nagu te võite arvata,“ jätkas jõuline hääl sedapuhku veidi tüdinult, „need daamid ootavad, ma saan teiega tegelda, ütleme ... tunni aja pärast,“ lausus ta kella vaadates.

      „Tubli tunni pärast,“ kordas Amélie mahedalt.

      Ta kolleeg noogutas heakskiitvalt.

      „Ma siis ehk tulen homme hommikul,“ tegi Laurent ettepaneku.

      „Kuidas soovite, meie bürood on avatud kella poole kümnest üheni ja kella kahest seitsmeni,“ ütles mees. „Te võite selle viia ka leiubüroosse, härra,“ pakkus naispolitseinik, „15. linnaosa, Morillons’i tänav 36.“

      Kui ta jaoskonnast väljus, tuli Maryse’ilt uus SMS, tema rong hakkas just liikuma – ta ei jõua poe avamise ajaks kohale. Laurent läks L’Espérance’ist peatumata mööda ja otsustas oma märkmed Pichier’ kohta üle lugeda raamatupoes. Roheline veoauto seisis majade ees ja kaks noort prügivedajat, iPod kõrvas, sasisid prügikastidest kinni ja tühjendasid neid kolksutades autosse. Oleksid nad tulnud mõnikümmend minutit varem, oleks käekott ilma igasuguse kahtluseta leidnud uue omaniku või lõpetanud eksistentsi prügimäel lahtise taeva all, kus tunnistajateks on vaid kajakad. Teise inimese asjade ajutise hoidjana läks Laurent üles oma korterisse, pani koti diivanile, laskus uuesti alla ja avas kaupluse. Päev võis alata.

      Kui kaks päevase vahetuse administraatorit olid lugenud kella poole ühe ajal öise vahetuse kolleegi kommentaare veidi kummalise kliendi kohta, hakkasid nad muretsema. Ta oleks pidanud juba ammu lahkuma ja toa hiljemalt kell kaksteist vabastama. Üks meestest võttis võtme ja läks asja uurima. Toa number 52 ukse taha jõudnud, pani ta kõrva vastu seda, et kuulda, kas klient on duši all. Ei saa astuda tuppa, kus naine võib alasti vannitoast väljuda; kord oli see juhtunud ja tal polnud mingit tahtmist seda prohmakat korrata. Aga toast number 52 ei kostnud ühtki heli. Ta koputas mitu korda, ja et mingit vastust ei tulnud, otsustas ta kasutada võtit ja sisenes.