Enne, kui ta selle koha ära ostis, oli raamatupoe asemel olnud hingevaakuv kohvik Le Celtique, mida juhtis vanem abielupaar, kes ei jõudnud ära oodata võimalust kolida Auvergne’i ja kelle jaoks Laurent kujutas endast ootamatult ilmunud päästjat. Kohvikul oli see eelis, et sinna juurde kuulus „ametikorter“ sama maja kõrgemal korrusel. Seetõttu oli tee tööle olematu, aga mündil oli ka teine külg: kogu aeg ollakse töökohal.
Laurent tegi ringi ümber väikese haljasala, mille ääres asus Le Cahier Rouge ja jätkas teed mööda Pentille’ tänavat. Tal oli käes „Taevas katuseks pea kohal“, Frédéric Pichier’ viimane romaan. Autor pidi tulema järgmisel nädalal autogramme jagama ja Laurent tahtis oma märkmed selle raamatu kohta üle lugeda kahe espresso taga kohviku L’Espérance terrassil, kus ta sageli lõpetas oma hommikused käigud. Raamat rääkis ühe taluneiu saatusest Esimese maailmasõja ajal. See oli neljas romaan autorilt, kes oli tuntuks saanud raamatuga „Liivapisarad“, looga sõdurist, kes armub noorde egiptlannasse Napoleoni sõjakäigu ajal. Pichier oskas sulatada ühte inimlikud kannatused ajaloo suurhetkedega. Kirjanduskriitika ei osanud sellesse kuidagi suhtuda. Kas oli tegemist hea jutuvestja või tõelise kirjanikuga? Küsimus polnud selge. Igal juhul müüdi raamatut hästi ja autogrammikohtumine pidi kujunema edukaks. Kui ta tänavat mööda edasi astus, tuli SMS Maryse’ilt. Tema äärelinnarong oli poolel teel seisma jäänud ja ta ütles, et ei jõua poe avamiseks kohale. „Hoia mind kursis, Maryse,“ vastas Laurent Vivant-Denoni tänava nurgal. Maja number 6 ees tõstis ta pilgu, et näha, kas ta klient proua Merlier on juba aknad avanud. Vana daam, kes oli suur lugeja ja sarnanes veidi kadunud näitleja Marguerite Morenoga, ärkas juba koidu ajal. „Kui mu aknad pole lahti, härra Letellier, siis olen ma surnud või suremas,“ oli ta ühel päeval öelnud. Nad olid kokku leppinud, et Laurent helistab hädaabisse, kui aknad on kinni. Aga majas number 6 oli kõik korras ja aknad olid lahti. Nemad kahekesi olid ainsad, kes laupäeva hommikul ei laiselnud, kvartal oli tühi. Ta jätkas oma teed mööda Passe-Musette’i tänavat. L’Espérance asus selle lõpus, bulvari ja nädalavahetuse turu vahel. Iga hoovivärava ette oli lükatud prügikast, mõne kõrval seisis ka vana mööblitükk, kõik ootamas äravedamist. Ühest möödudes aeglustas Laurent sammu – võttis aega mõni sekund, enne kui ta taipas, mida oli näinud – siis läks ta tuldud teed tagasi.
Prügikasti kaanel oli käekott. Lillakashalli värvi, ehtsast nahast ja väga heas korras. Sellel oli mitu tõmblukuga suletavat taskut, kaks laia sanga, üleõlarihm ja kullakarva kaunistused. Laurent vaatas ringi – see oli mõttetu tegu, sest ükski naine ei olnud tulemas oma varanduse järele. Selle viisi järgi, kuidas nahkkott püsti seisis, võis arvata, et ta polnud tühi. Kui ta oleks olnud tühi ja katki, oleks omanik ta prügikasti visanud ja mitte kaanele pannud. Aga kas naised üldse viskavad oma käekotte ära? Laurent mõtles kaaslasele, kes oli tema elus olnud kaksteist aastat. Ei, Claire poleks iialgi ühtki oma kotti ära visanud. Tal oli neid palju ja ta kasutas neid vastavalt aastaajale. Ta ei visanud ära ka kingi; isegi siis, kui tema kontsakingade peenikesed rihmad katki läksid, viis ta need kingsepa juurde parandusse. Ja isegi siis, kui neid üldse enam parandada ei saanud, polnud Laurent näinud ühtki paari köögi prügikastis muu rämpsu seas. Kingad kadusid salapärasel viisil. Vaatamata tähelepanekutele oma endisest elust pidas ta siiski võimalikuks, et üks naine on oma koti ära visanud. Teisest küljest aga asjaolu, et suurepärase väljanägemisega kott asub prügikasti kaanel, paistis rääkivat mingist murettekitavast sündmusest. Näiteks vargusest. Laurent kergitas kotti. Ta avas keskmise tõmbluku ja nägi, et seal sees on tõesti „isiklikke asju“, nagu tavaliselt väljendatakse. Ta hakkas just kotis sorima, kui hooviväravast väljus noor naine, vedades enda järel ratastega kohvrit. Ta läks Laurent’ist mööda ja vaatas tagasi. Kui Laurent temalegi otsa vaatas, kiirendas naine sammu ja kadus nurga taha. Äkki sai Laurent aru, kui kahtlane see olukord võis paista: raseerimata ja sassis peaga mees avamas naise käekotti prügikasti kaanel ... Ta pani koti kähku kinni. Nüüd esitas ta endale eetika valda kuuluva küsimuse. Kas oleks õigem võtta see kaasa või minna rahulikult oma teed? Kusagil linnas on ühelt naiselt röövitud käekott ja ta on tõenäoliselt kaotanud lootuse seda kunagi veel näha. „Ma olen ainuke, kes teab, kus see on,“ mõtles Laurent, „ja kui ma selle siia jätan, pressivad prügivedajad selle kokku või satub see uue varga kätte.“ Laurent langetas otsuse: ta võttis koti ja läks mööda tänavat edasi. Politseijaoskond oli kümne minuti tee kaugusel. Ta viib selle sinna, täidab mõned paberid ja läheb edasi kohvikusse.
Olukord oli iseäralik. Otsekui jalutamine mõne sõbra lemmikloomaga, kes soostub sulle väga vastumeelselt järgnema. Laurent oli koti üleõlarihma mässinud mitu korda ümber käe, et kott ei kõiguks silmanähtavalt ega ärataks tähelepanu. Tal oli käes võõras ese, millel polnud midagi pistmist tema õlaga. Veel üks naine vaatas kotti ja tõstis siis pilgu Laurent’i poole. Sedamööda, kuidas ta bulvaril edasi liikus, suurenes kohmetus. Talle näis, et kõik möödujad piiluvad teda silmanurgast ja taipavad hetkega, et pilt on ebanormaalne – mees käekotiga. Ja veel lillakashalliga. Ta polnud ette kujutanud, et kõndimine selle esemega on nii ebamugav. Pealegi meenus talle, et mõnikord oli Claire andnud oma koti tema kätte, kui üles korterisse sigarettide järele või kohviku tualetti läks. Siis jäi Laurent naisterahva käekotiga keset tänavat. Tõsi küll, ta oli lõbusasti häiritud, aga see ei kestnud kaua, sest Claire tuli varsti ja vabastas ta kotist. Neil harvadel hetkedel möödusid Laurent’ist naised, kes tundsid tema käes olevas esemes ära suguõe omandi, aga nende silmis ei näinud Laurent umbusku, lihtsalt väikest irooniat. Ta oli mees, kes ootas tänaval oma naist. See oli nii ilmne, nagu oleks tal kaelas rippunud silt: „Mu naine tuleb kohe.“ Selliseid kannavad võileivamüüjad. Rühm teksastes ja ketsides lütseumitüdrukuid jagunes temale vastu tulles kahte lehte ja ta kuulis itsitamist ning sellele järgnevat laia naeru. Kas naerdi tema üle? Ta ei tahtnud seda teada. Kas ta oli tähelepanu äratades saanud nüüd naerualuseks? Ta läks üle tee ja valis politseijaoskonda jõudmiseks väikesed kõrvaltänavad.
Pahteldatud seintega ooteruumi tuli valgus läbi mattklaasist akna, millel polnud kremooni. Oma plastmassist toolide ja laua ning kahe pärani ustega kontoritoaga kujutas isiklike asjade varguse deklareerimise koht naiste kadunud käekottide põrgutee algust. Viis erinevas vanuses naist istus vaikides. Ühes toas jutustas kepiga vanadaam nuuksudes oma varguselugu, tal oli suur plaaster kulmu kohal. Temaga oli kaasas hallipäine mees, kes segaduses ei teadnud, kuhu vaadata. Laurent viibis elu ühes puhastustules, ühes sellises paigas, kuhu ta kunagi polnud tahtnud sattuda: meditsiiniline kiirabi, lennujaama tollikontroll, ümberõppekeskus ... Nendest asutustest möödudes on alati peas mõte, et väljas on parem, isegi siis, kui sajab.
„Me ei näe nagunii kunagi enam oma käekotte,“ ütles väike brünett, kes luges Voicid.
Möödus noor politseinik, käes suur hulk fotokoopiaid.
„Palun vabandust,“ alustas Laurent, „ma tõin ühe käekoti.“
Viis