Antoine Laurain
Punase märkmikuga naine
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Originaal:
Antoine Laurain
La femme au carnet rouge
Flammarion
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.
Raamatu ilmumist on toetanud Prantsuse Instituut.
Toimetanud Mall Põldmäe
Kujundanud Piia Stranberg
Copyright © Editions Flammarion, Paris, 2014
Autoriõigus tõlkele: Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9949-091-15-7
ISBN 978-9949-091-16-4 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
E-raamat OÜ Flagella
Peale üllameelsuse pole suurt midagi,
mis aitaks meid läbi hallist igapäevaelust.
Alain Fournier
Ta väljus taksost bulvari nurgal. Koduni oli vaid viiskümmend meetrit. Tänav oli valgustatud ja laternad värvisid majade fassaadid oranžikaks, aga siiski oli ta hirmul nagu alati öösiti. Ta vaatas ringi ega näinud kedagi. Vastasolevast kolmetärnihotellist langes valgus kõnniteele kahe potis kasvava ja sissepääsu märgistava põõsa vahele. Ta peatus ukse ees, tõmbas käekoti luku lahti, et võtta sealt võtmekimp ja turvakaart, aga edasi toimus kõik väga kiiresti. Eikusagilt tulnud käsi, mis kuulus tumedapäisele tuulepluusis mehele, haaras ta käekoti sangast. Hirm läbis sekundiga kõik ta sooned ning tõusis südameni, et seal jäine sadu vallandada. Ta haaras loomusunniliselt kotist kinni. Mees tiris omasoodu, ja et kotti kätte saada ei õnnestunud, pani ta peopesa vastu naise nägu ning surus ta pea vastu metallust. Löök lõi naise vankuma, ta nägi, kuidas tänav täitus tulukestega, nagu oleksid seal helendavad jaanimardikad, ta rinda läbistas värin ja sõrmed lasksid kotist lahti. Mees irvitas, kotisang tegi õhus kaare ja mees põgenes. Naine jäi uksele toetudes seisma ja jälgis pilguga öösse kaduvat kuju. Hapnik jõudis kindlate vaheaegade järel ta kopsudesse, kurk oli valus ja suu kuivas – veepudel oli jäänud käekotti. Ta sirutas sõrme koodilukuni, lükkas seljaga ukse lahti ja läks tasahilju sisse.
Klaasist ja mustast metallist uks moodustas turvabarjääri tema ja välismaailma vahele. Ta istus ettevaatlikult marmorist trepiastmele ja sulges silmad. Ootas, et aju rahuneks ja hakkaks jälle normaalselt funktsioneerima. Samamoodi nagu kustuvad lennukis ükshaaval turvasoovitused, kadusid üksteise järel ka peas välgatanud mõtted: mind rünnatakse, ma saan surma, mu käekott varastati ära, ma ei ole haavatud, ma olen elus. Ta tõstis pilgu kirjakastide poole, luges sealt oma ees- ja perekonnanime ning korterinumbrit: kuues korrus vasakul. Ilma võtmeteta polnud ta kella kahe paiku öösel võimeline avama kuuendal korrusel vasakul asuva korteri ust. See vägagi konkreetne fakt omandas ka selge vormi: ma ei saa minna koju ja mu käekott varastati ära. Kott ei ole enam minu juures, ma ei näe seda enam kunagi. Osa temast endast oli ära võetud eriti jõhkral viisil. Ta vaatas ringi, otsekui ilmuks kott kusagilt välja ja tühistaks kõik selle, mis oli juhtunud. Aga ei, kotti ei olnud. See oli omanikult rebituna kusagil kaugetel tänavatel, lendas mingi jooksva mehe käes eemale; see mees teeb koti lahti ja leiab sealt tema võtmed, dokumendid, mälestused. Kogu ta elu. Ta tundis, kuidas silmisse tõusevad kibedad pisarad. Ta tundis hirmu, ahastust ja viha ning ta käed tundusid jäävat igavesti värisema, lisaks oli valu kuklas. Ta katsus haiget kohta sõrmega, seal oli veri, ja taskurättide pakk oli muidugi kotis.
Kell oli kaks minutit enne kahte: sel kellaajal polnud mõeldav mõne naabri uksekella helistada. Isegi mitte selle kena mehe oma, kelle nime ta ei teadnud, kes oli hiljuti kolmandale korrusele kolinud ja töötas koomiksifirmas. Ainukese lahendusena nägi ta hotelli. Trepikoja taimer oli just valguse kustutanud ja ta otsis kobades lülitit. Kui valgus süttis, tundis ta kerget peapööritust ja toetas käe vastu seina. Tuli end kokku võtta, paluda luba veeta hotellis üks öö, seletada, et ta elab siinsamas vastas ja maksab homme. Ta lootis uksehoidja vastutulelikkusele, sest midagi muud ta teha ei osanud. Ta avas raske välisukse ja teda haaras värin. Mitte külma öise õhu, vaid ebamäärase hirmu tõttu, nagu oleksid majade fassaadid salvestanud midagi toimunust ja mees väljub mingi nõiduse läbi ühest seinast. Laure vaatas enda ümber ringi. Tänav oli tühi. Mees ei tule kindlasti tagasi, aga hirmu on raske taltsutada, seda enam, et kell kaks öösel pole kerge vahet teha ebareaalse ja võimaliku vahel. Ta läks üle tänava hotelli poole. Tal oli komme käekotti enda vastu suruda, aga nüüd polnud puusa ja käsivarre vahel midagi. Ta astus sissepääsu valgustite alla ja liuguks avanes. Vastuvõtuleti taga istuv hallipäine mees tõstis pilgu tema poole.
Talle anti tuba. Veidi vastumeelselt, aga kui Laure tahtis oma käekella kuldketti hakata lahti päästma, et see pandiks anda, tõstis mees käe märguandeks, et pole vaja. See noor kaitsetu naine rääkis kindlasti tõtt, tal näis olevat tõsi taga ja tõenäosus, et ta tuleb homme arvet maksma, oli 9/10. Ta ütles oma ees- ja perekonnanime ning aadressi. Hotellil oli olnud probleeme arvete tasumata jätmisega, aga need polnud kindlasti sarnased juhtumiga, kui üksik naine, kes ütleb, et on elanud vastasmajas viisteist aastat, palub ulualust üheks ööks. Tõsi küll, ta võiks ju helistada sõpradele, kellega koos õhtu veetis, aga nende number oli mobiilis. Pärast kaasaskantavate telefonide kasutuselevõttu teadis Laure peast vaid omaenda ja oma töökoha numbrit. Soovitus kutsuda lukuabi ei osutunud vastuvõetavaks. Laure’il oli tšekiraamat täis, ta polnud kohe uut tellinud ja nüüd saabub see panka alles järgmisel nädalal. Peale krediitkaardi ja neljakümne euro sularaha, mis olid käekotis, polnud tal mingeid maksevõimalusi. On hämmastav, kuidas sellises olukorras omandavad elulise tähtsuse pisiasjad, mis tund aega tagasi olid tühised. Ta läks mehe järel lifti, siis koridori ja lõpuks tänavapoolsesse tuppa number 52. Mees pani tule põlema, näitas kiiruga vannituba ja tualetti ning ulatas võtme. Laure tänas teda ja lubas veel kord, et tuleb järgmisel päeval niipea kui võimalik. Ööadministraator naeratas talle heasoovlikult, veidi tüdinud sellest viiendat korda antud lubadusest:
„Ma usun teid, preili, head ööd.“
Laure läks akna juurde ja lükkas kardinad lahti; otse vastas oli tema korter. Ta oli jätnud öölambi elutoas põlema ja lükanud tugitooli praokil akna alla, et Belphégor saaks välja vaadata. Oli väga veider oma kodu siit vaadata. Talle koguni tundus, et näeb omaenda siluetti toa sügavuses. Ta avas akna. „Belphégor,“ hüüdis ta poolihääli. „Belphégor ...“ ja matkis väikest musi, nagu teevad kõik kassiomanikud. Mõne hetke pärast hüppas must kuju tugitoolile ja kaks kollast silma vaatasid teda imestunult. Kuidas küll perenaine võib olla siinsamas, aga mitte kodus? „Nojah, ma olen siin ...“ ütles Laure kassile ja kehitas õlgu. Ta lehvitas loomale ja otsustas magama heita. Vannitoas oli pabersalvrätte ja ta puhastas veega oma haava. Ettepoole kummardudes hakkas tal pea jälle ringi käima. Hea uudis oli siiski see, et verd rohkem ei tulnud. Ta võttis froteerätiku, pani selle padjale ja riietus lahti. Pikali heitnud, ei suutnud ta vabaneda röövimispildist. Mõne sekundi jooksul toimunu venis nüüd pikaks aeglaseks pildireaks. Palju pikemaks ja sujuvamaks kui aegluubis võetud film. Umbes selliseks nagu dokumentaalid, mis näitavad laboris mannekeenidega tehtud autoavarii katseid. Seal on näha auto sisemus, esiklaasi lõhkemine sarnaselt purskuva veejoaga, mannekeenide peade aeglane liikumine ette, turvapatjade paisumine nätsumullidena ja otsekui sooja tuule mõjul kortsu tõmbuv plekk.
Laurent seisis vannitoas peegli ees ja loobus habemeajamisest. Elektriline aparaat, mille sumin saatis kõiki tema hommikuid, oli pärast sisselülitamist teinud korisevat häält ja siis seisma jäänud, andes voli vaikusele. Ta oli püüdnud pardlit sisse ja välja lülitada, koputanud võrele, tõmmanud kontakti seinast välja ja pannud jälle sisse, aga Braun 860 oma kolme pöörleva lõiketeraga oli hingusele läinud. Laurent ei suutnud pardlit ära visata, vähemalt mitte kohe. Ta pani selle pühalikult merikarpi, mille oli kümne aasta eest Kreekast toonud. Sahtlis vedelevast žiletiga raseerijast polnud samuti kasu,