Keegi pole süütu. Michel Bussi

ja rikas tüdruk teiega vestleb ja kutsub teid oma paleesse klaasikest šampanjat jooma?”

      „Aafrikaga,” ütles Guy välja.

      Ta oli korterist juba peaaegu välja jõudnud, seisis ja kergitas jalaga närviliselt üht põrandaplaati, mis oli lahti tulnud. Leyli jäi pidama, keedukann käes.

      „Tohoh, no sellist vastust ma küll ei oodanud. Selgitage ometi, armas naabrimees.”

      Guy näis nüüd korraga kokku võtvat kogu oma julguse. Ta sõnavoog kõlas peaaegu agressiivselt.

      „Ma ei hakka midagi ilustama! Kui ma olin noor, elasin Vitrolles’is ja Gardanne’is, 30 aastat olen töölisena Port-de-Bouci sadamas rüganud, mu sõpradest on kolmveerand Alžeerias sündinud prantsuse kolonistid või nende pojad, nädalavahetustel käime Berre’i järvel parte küttimas, me kõik hääletame sama erakonna poolt ja see on enam-vähem meresinine², ühesõnaga saate aru … Te tundute väga lahke, mul ei ole teie vastu mitte midagi ja veel vähem teie laste vastu, aga, raisk, kuidas nüüd öelda … Ma ei ole päris selline mees, kes suhtleks araablastega …”

      „Fulbed ei olegi araablased.”

      „Neegrid, pigid, tahmanäod, habemikud, kuidas soovite.”

      „Kas mina olen teie arvates habemik või? Nii, hopp, istuge tumbale, võtke tass ja vaadake, et te ennast ei kõrveta.”

      Guy kehitas pahaselt õlgu, kuid ei suutnud vastu seista Leyli energilisele suhtlusviisile.

      „Teie päästsite mind tolle Kamila-plika käest, järelikult ei saa te tassikesest teest keelduda. Ja pealegi ma tähistan uue töö saamist. Esimene tähtajatu leping kolme aasta jooksul. Täna pärastlõunal alustan.”

      Kui Guy võttis istet, haaras Leyli vaba käega seinalt pildi päikeseloojangust jõe kohal. Ta vaatas viimast korda köögi poole, elutuppa, siis veel lastetuppa. Vaatepilt rahustas teda.

      Ta polnud laokile jätnud ühtki jälge, ta polnud mitte millegagi eksinud. Sellised kummitavad mõtted painasid teda alati, kui laskis kellegi oma korterisse sisse. Ta pidi alailma kõige peale mõtlema, igale detailile, ta ei tohtinud midagi juhuse hooleks jätta, kõik tuli sättida nii, nagu peab. Võõra inimese sissekutsumine andis võimaluse kontrollida, ega midagi pole näha. Häbelik naabrimees, kes sarnanes suure kaisukaruga ja vabandas oma rassistlikkuse pärast, polnud ilmselt midagi märganud.

      Leyli tõmbas ühe tooli lähemale ja istus Guy ette.

      „Sellel pildil on Ségou,” täpsustas Leyli. „Malis. Ma olen seal sündinud. Kuulake …”

      Leyli lugu

       Esimene peatükk

      Ségou, millest ma aiman, et teie, hea naabrimees, pole midagi kuulnud, on väike linn Bamakost 200 kilomeetri kaugusel, aga bussiga sõites kulub sellele üle viie tunni, see on asfalttee, mille ääres näib, et Bamako linn ei saagi kunagi otsa, nagu kasvaks linn autode sõidukiirusest veel kiiremini, kuigi viimaks jäävad autod peale ja satuvad kõrbes eksiteele. Ségous on aga kõige tähtsam just jõgi, suur Nigeri jõgi, mis on vaat et laiemgi kui linn, peaaegu nagu meri. Meie elasime hütis pottseppade kvartalis jõe lähedal. Mu isa ja ema tegid kaldasavist potte, vaase, suuri kanne. Müüsime neid hotellides turistidele. Enne 1991. aasta revolutsiooni oli aga turiste vähe, nii et enamjaolt pidime neid müüma läbisõidul olevatele reisijatele.

      Vaadake, Guy, Ségous käib elu piroogidega. Kalurite piroogid ja need, mis sõidavad mööda jõge Moptisse või Koulikorosse. Aga Ségous on nad eelkõige läbisõidul. Üle Nigeri jõe ei ole silda, tuhandete kilomeetrite peale ei ole seal silda. Sellepärast sõidavad inimesed paadiga ühelt kaldalt teisele, kaasas toit, raha, puit, kivid, telliskivid, loomad, ja kummalgi pool jõge, eriti Ségou pool, käib alailma suur kauplemine eeslitega, koertega, müüakse kõike, vahel kaameleidki, kui mõni tuareeg nii kaugele satub, ja lapsed tikuvad alati ligi, nagu poleks nad midagi sellist kunagi varem näinud.

      Kui tuleb mõni piroog, on kärmemad kohe jaol, et müüa ehteid, savinõusid, sigarette, kondoome, mida iganes …

      Ja kõige kärmem olen mina! Poisid võivad küll joosta palli mängides kiiremini, aga vette tormamisel ja edasi kahlamisel, kuni vesi on rinnuni välja, kott pea kohal, nägu rõõmus, naerdes, hõisates, selles, jah, Guy, olin mina kõige kiirem, kõige julgem. Mina müüsin rohkem savinõusid kui kõik mu sugulased kokku. Need, kes mööda jõge sõitsid, tundsid mind, naersid, kui nägid mind vette jooksmas, pladistamas, neid tänamas, õhust püüdmas Kesk-Aafrika franke, mida nad mulle viskasid, ja pistmas neid oma kukrusse, mis mul kaelas rippus. Kuuesest üheteistkümneseks saamiseni olin ma Ségou kalda väike printsess, piroogisõitjate silmarõõm, kalurite kullake, kes ulatas neile värske vee pudeleid, datleid imemiseks ja koolapähkleid närimiseks, nende päike, nagu nad ütlesid, väike paljasjalgne kaupleja, kes juba ongi jões, kui nad arvavad mind veel kaldal olevat, ja juba veest väljas, kui teised alles kõhklevad, kas peaks põlvini ulatuvas vees kaugemale minema. Olin pooltüdruk-poolkala, väsimatum kui tõusud ja mõõnad.

      Ühel aprillikuu hommikul, kaks nädalat enne üheteistkümnendat sünnipäeva, ilmusid mu nahale punased laigud. Kõigepealt nägin oma kõhul punne, mis olid nagu kaanihammustused, siis tulid juba suuremad laigud jalgadele, seljale, tuharatele, ulatusid mu tärkavate rindadeni välja. Hiljem hakkasid laigud liituma nagu plekid, mis söövad kangast. Isa viis mu dispanserisse, mis asus Ségou katedraali taga. Prantslasest arst, kes kandis pükse ja pintsakut, mis olid tehtud samast materjalist kui telgid, ning kes oli seal elanud juba 30 aastat, aga polnud ikka veel kuumusega harjunud, vaatas mu läbi ja rahustas mind. Ütles, et asi pole kuigi hull, lihtsalt allergia, mille üle pole põhjust imestada, sest jões hulbib igasugust prügi. Lastel tulnuks keelata suplemine, naistel pesu pesemine, loomadel jõkke pissimine. Tegu pidi olema lihtsalt naha reaktsiooniga kogu sellele saastunud veele, aga arst soovitas mul ikkagi minna Bamakosse Touré haiglasse.

      Seal tehti mulle uuringud ja mu valgesse palatisse tuli üks naine, näol nii lahke naeratus, et mul hakkas hirm. Nägin aknast ainult Koulouba presidendipaleed ja ülikooli, kuhu ma ei saanud kunagi õppima minna. Kui ta oli pikalt mu isaga vestelnud, tuli see proua minu juurde ja ütles, et ma olen jões pladistamisest haigeks jäänud, saanud nahahaiguse. Aga et asi ei ole tõsine ja seda saab kergesti ravida, punased laigud kaovad iseenesest ära, aga ainult siis, kui ma ei lähe uuesti Nigerisse ujuma, ja eelkõige siis, kui ma ei ole päikese käes. Allergia oli mu epidermi kahjustanud, mul oli akuutne nõgestõve hoog, ja ta ütles, et kui päike mulle veel peale paistab, jäävad mulle eluks ajaks armid. „Sa lihtsalt pead ootama, kuni nahk saab iseenesest terveks,” ütles meditsiiniõde ja ulatas mulle sinise tindiga ruuduliseks joonistatud lehekese, „pead vähemalt kolm kuud ootama.” Ja siis pistis ta mulle pihku väikese kartongist kalendri ja halli pliiatsi, et saaksin igal õhtul üle värvida möödunud päeva.

      Alguses ei saanud ma õieti aru ei sellest, mida tähendab kolm kuud, ega ammugi mitte sellest, mida tähendab, et ma ei tohi „päikese käes olla”. Sellest sain ma aru alles siis, kui koduhütti tagasi jõudsin. Isa, kes oli püüdnud mind terve tagasitee naerma ajada ja kõdistanud mind ahvileivapuu lehtedega, mida naised igas peatuses müüvad, oli helistanud Ségousse. Ema ja mu sugulased olid mulle teinud täiesti eraldi hüti patjade, suurte linade ja korvmööbliga. Isa oli mulle ostnud Bamako turult salaja nuku, mille ta kinkis mulle koos tema voolitud savist mänguserviisiga alles siis, kui ma läksin sellesse hütti sisse.