Leyli Maal oli ainulaadne.
Patrick jäi hetkeks mõttesse, langetas pilgu enda tühjale kohvitassile ja Leyli omale, kus hulpis jäle hall käsnollus vettinud puru keskel.
Leyli Maali ei saanud kuidagi lahterdada.
„Esiteks,” mõtiskles Patrick, „kas Leyli Maal on ilus?”
Jaa, igatahes. Ta oli särav, erksa loomuga, uskumatult vastupandamatu, aga Patrick tajus tema sädelevate silmade varjus õnnetusi täis raskeid aastaid, tema vikerkaarevärvilise rüü all pidi olema kurnatud ihu, mida ta ei näidanud enam ühelegi mehele.
Kas Patrick kujutas seda kõike endale ette? Seda ei saanud ta päris täpselt teada, aga teda painas veel üks küsimus. Kas Leyli Maal oli aus?
Patrick nägi aknast Leylit kõndimas Urdy Milou bussipeatusse, ootamas seal püsti seistes mõne minuti ja astumas bussi number 22, mis oli rahvast pilgeni täis nagu silgupütt. Patrick saatis bussi pilguga, kuni see kadus Maritime’i bulvari nurga taha, olles hämmeldunud oma segaste tunnete üle. Ta tundis ootamatut poolehoidu selle lihtsa ja loomuliku naise vastu, oleks naisesse hõlpsasti armudagi võinud, aga ometi, teadmata mispärast, oli Patrick veendunud, et Leyli polnud talle rääkinud tõde.
Patrick jäi hetkeks silmitsema veokeid, mis sõitsid Caronte’i kanali kalda ääres, ja sulges Maali toimiku. Sellele pidi päeva jooksul kuhjuma veel 99 samasugust toimikut.
– 4 –
9.01
Politseiinspektor Petar Velika uuris Šahrazadi toa igat detaili pilgul, milles segunesid hämmeldus ja jälestus. Voodil lebas kangestunud ja külm alasti mees, kes oli verest tühjaks jooksnud ja näis olevat raiutud sama valgest kivist, kui punased olid voodilinad, Pärsia motiividega põrandavaibad ja seinu kaunistavad pronksikarva vaibad. Velika pilk jäi pidama mehe raudus kätel baldahhiinvoodi peatsis.
„Tule taevas appi …”
Petar Velika oli ometi varemgi näinud nii tavalisi kui ka hoolega lavastatud kuriteopaiku. Põgenenud 15-aastasena Tito Jugoslaaviast ja jätnud pool oma perekonda Bjelovari, astus Velika kõigest 20-aastasena politseikooli ja suutis juba mõne kuuga tekitada enesele karmi ja kõva mehe maine. Nüüdseks oli sellest möödas 30 aastat, mille jooksul oli ta Marseille’ piirkonna eri paigust laipu kokku korjanud, aga oma olemuselt oli ta ikka sama mees.
„Ta voolas verest tühjaks kauem kui tund aega,” täpsustas Velika kõrval seisev Julo.
„Tõsi või?”
„Arvestades sisselõikeid ta randmetel ütleksin, et ta kaotas 50–60 milliliitrit minutis. Taandame selle ühele tunnile ja saamegi kiirelt arvutada, 3600 milliliitrit ehk umbes pool kogu vere hulgast, siis ütlevad elundid üksteise järel üles.”
Velika kuulas nüüd juba kõigest poole kõrvaga, mida rääkis talle määratud abi. Asjalik 23-aastane noormees, kes oli äsja politseikooli lõpetanud. Velika peas tiirles küsimus: mis küll oli tõuganud nii hiilgava peaga poissi taotlema kohta nii haletsusväärses osakonnas, mida juhatas tema, Petar Velika? Julo Flores. Noor politseileitnant oli lahke, viisakas, kiire, taibukas, teda oli peaaegu võimatu närvi ajada ja tal oli isegi omamoodi huumorisoont. Ühesõnaga temas oli kõike seda, mis Velikat endast välja ajas!
Velika noogutas aeg-ajalt oma abi suunas pead ja jälgis kaht teist politseinikku, kes Šahrazadi toas askeldasid. Tekkis täiuslik pettekujutlus ajas tagasi rändamisest: rituaalne mõrv kaliifi palees, karistatud eunuhh, kes oli pannud käe külge vesiiri lemmiknaisele. Vürtsikas viirukiaroom tungis Velikale ninasõõrmeisse. Keegi ei olnud veel mõelnud, et tuleks välja lülitada idamaine muusika, mis kostis nähtamatutest kõlaritest. Politseinike saapad tampisid villast vaipa, LumiLighti lambid heitsid valgust portselankaussidele ja argaaniaõlipudelitele. Tuba kandis õigustatult Šahrazadi nime: seal võinukski uskuma jääda, et ollakse keset Bagdadi turgu. Velika pöördus Mehdi ja Ryani poole, kes parasjagu sõrmejälgi võtsid.
„Võin ma akna lahti teha?”
„Jaa …”
Velika tõmbas kardinad eest ja lükkas aknapooled lahti.
Ühtäkki kadus kogu maagia.
Aken avanes prügikastide kohale betoonhoovi, eksootilise muusika matsid enda alla käratsevad kajakad, mürisevad veokid ja bussid, mis vurasid lakkamatult suurel teel. Velika pööras pead ja ta pilk jäi pidama kõrvalasuva kaubanduskeskuse siltidel: Starbucks, Carrefour, kobarkino. Viis korda neli meetrit suurel plakatil laiusid Johnny Deppi rastapatsid. Kogu idamaisus hajus autode heitgaasidesse. Minarette siin polnud, olid vaid korrusmajad ja sadama tornhoidlad. Kaliifi palee oli kõigest laineplekist kuubik. Modernsuse ime.
„Ülemus,” poetas Julo vargsi Velikale selja tagant. „Juhataja Serge Tisserant on siin.”
Inspektori ees seisis umbes 40-aastane lipsustatud mees, kes sarnanes diivani- või kaminamüüjale, kõnelev müügikataloog.
„Te tulite väga sobival ajal,” sõnas Petar, vaadates purpursete seinavaipadega kaetud toas ringi. „Saate mulle selgitada Red Cornerite põhimõtet – kuuldavasti on neid mõne aastaga siginenud nagu seeni pärast vihma.”
Inspektor naeratas, kui nägi, et Julo teeb nende selja taga märkmeid nelinurksele eriti õhukesele tahvlile, mis oli vaevu suurem taskuformaadis raamatust. See vidin pidi hakkama asendama paberikuhjasid, mida tal endal oli kombeks külvata.
„Meil on uus hotellikontseptsioon,” täpsustas müügimees.
„Rääkige mulle sellest.”
„No tegu on frantsiisiga, mida arendatakse peaaegu kogu maailmas. Esimesel korrusel on baar, teisel toad. Lähtutakse, kuidas öeldagi, iseteeninduse põhimõttest. Kliendil on oma toa ukse avamiseks tarvis ainult pangakaarti, see käib sama lihtsalt kui kiirteel teemaksu tasumine. Hinda arvestatakse veerand tunni eest, siis poole tunni eest ja edasi tunni eest. Kaardilt võetakse raha väljumisel nagu parklas. Mõne minuti pärast tuleb koristaja, teeb oma töö ja siis on tuba jälle vaba. Ei mingit reserveerimist, nimede esitamist, toateenindust. Ühesõnaga, inspektor, klassikaline hotell, ainult et praktilisem.”
Petari pilk jäi taas pidama toa idamaisel kujundusel.
„Nojaa … Aga teie toad ei ole ju kujundatud nagu Formule 1 hotellides?”
Tisseranti näost oli näha hästi ohjeldatud ametialast uhkust.
„See on ka Red Corneri eripära! Toad on temaatilised. Kas jõudsite juba ringi vaadata? Meil on sellised toad nagu Luxor, Taj Mahal, Montmartre, Karavanserai, La Serenissima …”
Juhataja paistis olevat valmis kogu reklaambrošüüri ette vuristama. Petar katkestas ta jutu, kuna Julo oli kindlasti kõik materjalid juba alla laadinud.
„Ah et isikupärased toad? Ja ometi on kõigis maailma Red Cornerites samasugused toad, eks ole?”
Härra Müügikataloog tundis taas suurt uhkust.
„Täpselt samasugused! Teete sama reisi, tunnete samasugust ümbruse muutust, ükskõik millises paigas te meie planeedil ei oleks.”
Petar täheldas, et selline asi võiks Julole meeldida. Isegi huvi pakkuda. Lõppude lõpuks võibki see olla ideaalne lahendus noortele romantikutele, kes saavad väga nigelat palka. Velikat ennast jahmatas kogu see papist kujundus. Kui juba nii, miks ei võiks neil olla ka Vukovari tuba? Kaks politseinikku askeldasid toas edasi. Ryan püüdis käeraudu läbi saagida, et laip ära viia.
„Kas tubades kaamerad on?”
„Nalja