Põgenenud pruudi kannul. Yvonne Lindsay

teda olid võrgutanud need pikasõrmelised käed, meelitades selle väikese klaveri klahvidest välja täiuslikke meloodiaid? Kas need käed olid seejärel ka tema tippu viinud?

      Igatsev judin jooksis mööda naise selga alla ning ta tundis, kuidas hingamine aeglustus ja veri soontes rammestunult paksemaks muutus.

      Belinda sundis end pilku kõrvale pöörama ning astus edasi tuppa, mis oli väga luksuslikult ja mugavalt sisustatud. Asjade väärtusest hoolimata oli see ilmselgelt tuba, mida kasutati ja nauditi. Või vähemalt oli see nii olnud, enne kui nad haiglasse sattusid.

      „Ma näitan sulle ülejäänud sviiti.” Luci hääl lõikas teravalt läbi naise mõtiskluse.

      „Jah, see on hea mõte,” vastas Belinda mehe järel mööda salongi teises servas olevaid madalaid astmeid üles minnes, jõudes hubase söögitoa ning väikese, kuid funktsionaalse köögini. „Tundub, et sa oled siin kõige vajalikuga varustatud,” sõnas Belinda, kui nad läbi järgmise koridori läksid.

      „Meie oleme.”

      Belinda märkas, kuidas mees rõhutas sõna „meie”.

      Luc jätkas. „Mõisal on oma võimla ja sisebassein ning siit võid sa näha tenniseväljakut.” Ta osutas aknale, mis raamis vaadet mõisa peamaja tagaküljel asuvale täissuuruses kasutusvalmis mänguplatsile. „Minu kontor asub kompleksi peamajas.”

      „Kas sul on siin praegu ka külalisi?”

      „Ei. Mitte ühtegi pärast õnnetust.”

      Belinda kortsutas hämmeldunult kulmu. „Kas otsustasid aja maha võtta? Kas su töötajad ei oleks niikaua, kuni sa haiglas olid, saanud vajalikke teenuseid osutada ja kõige sellega kaasneva eest hoolitseda?”