Ta vaatas ettepoole, kus abikaasa istus piloodi kõrval kokpitis. Tema abikaasa. Ükskõik, mida talle ka öeldi, Luc oli tema jaoks võõras ja sügaval südames Belinda teadis, et mees jääb võõraks veel väga pikaks ajaks.
Sa armastasid mind varem. Sa hakkad mind jälle armastama.
Mehe sõnad kajasid tal kõrvus ning samal ajal turgatas talle pähe, et mees ei olnud lausunud sõnakestki enda tunnetest naise vastu. Mitte ükski armastust väljendav sõna ei olnud nende kohtumise hetkest saadik üle Luci huulte lipsanud. See arusaam lasus nagu külm tinapall Belinda kõhus.
Kergendustunne tulvas läbi Luci valutavate luude, kui tema Eurocopter Squirrel lähenes Tautara mõisale. Mõis oli saanud nime, sest asus mäe otsas, millelt avanes vaade väikesele lisajõele, mis suubus Uus-Meremaa suurimasse järve. Luc nägi kõvasti vaeva, et takistada end hõõrumast puusa, leevendamaks valu, mida helikopteri kitsas kokpitis istumine talle tekitas. Ta oli nõustunud, et ta ei olnud, vähemalt veel praegu, suuteline ise õhusõidukit juhtima. Luuinfektsiooni tõttu oli purunenud puusa ja rebenenud põrna paranemine arvatust kauem aega võtnud ning tema täielikku taastumist edasi lükanud.
Luci taastumist oli oluliselt kiirendanud teadmine, et tema naine lamas temast vaid mõne korruse kaugusel, langenud koomasse, mis arste segadusse ajas. Naise koomast väljatulemine oli langenud ajale, mil mees oli just alustanud intensiivse füsioteraapiaga ja hakanud rõõmu tundma väljakutsest saada keha tagasi tavapärasesse vormi. Tal ei olnud mingit soovi ilmuda esimest korda pärast õnnetust naise silme ette sandina. Luc oli end viimase kahe nädala jooksul kõvasti tagant sundinud, kuid asi oli seda väärt olnud. Ta oli peaaegu kodus.
Koos naisega.
Kopter lendas ühe järve suubuva lisajõe kohal, kuhu Luc sageli kuulsustest sõpru forelli püüdma viis. Luc nautis tuttavat maastikku, energiat, mida allpool laotuvast maapinnast tema suunas õhkus. Jah, ta paraneb siin kiiremini, vastutades ise oma taastumise edenemise eest. Vastutades ise oma elu eest. Nii nagu see olema peakski.
Luc heitis pilgu tahapoole, kus Belinda istus, vaadates küljeaknast välja. Meest valdas metsik omanikutunne. Naine oli tema oma. Mälukaotus või mitte, aga asjad lähevad nii, nagu need kogu aeg oleksid pidanud olema – enne õnnetust.
Naise hallikassiniste silmade looritatud pilk oli ümbrust uurides tõsine, nägu kahvatu, käed süles kõvasti rusikasse surutud. Ta ei olnud end kogu lennu jooksul peaaegu liigutanudki. Minevikus kinni, arvas mees. Naine ei mäletanud temaga kohtumist, nende kurameerimist ega abiellumist. Ta ei mäletanud kokkupõrget. Osa Lucist lootis, et see ei meenu naisele kunagi.
Kui helikopter kõrgust kogus ja üle Tautara mõisa lendas, ilmus Luci huultele rahulolev naeratus. Mõis oli monument tema edukusele ja võimule ning kogu maailma rikaste ja kuulsate – isegi sinivereliste – hulgas oma rajatiste ja võimaluste poolest tuntud. Ja see oli teatud mõttes selline kodu, millesarnast ei olnud Lucil kunagi varem olnud. Tema peas kajasid sõnad, mida isa talle pidevalt korranud oli: „Sa ei saavuta kunagi midagi. Mitte miski, mis sul on, ei jää sinu omaks.”
„Sa eksisid, vana,” vandus Luc vaikselt. „Ma olen kõike seda, mida sina kunagi ei olnud, ja mul on kõik see, mis sinul puudus.”
Jah, nüüd kus nad on tagasi, läheb kõik jälle hästi.
Piloot maandas kopteri selleks ettenähtud kohale. Luc astus masinast välja ning pööras ringi, et Belindat kabiinist välja aidata. Nad jalutasid vaikides peamaja poole, mis nende ees laius. Naine jäi tema kõrval seisma.
„Kas midagi on valesti?” küsis Luc, pannes mängu kogu tahtejõu, et naist mitte sülle haarata ja ukseni kanda.
„Kas ma olen siin varem käinud?” küsis Belinda ebakindla häälega.
„Muidugi. Palju kordi enne meie pulmi.”
„Ma peaksin ju midagi mäletama, kuid ei mäleta. Minu peas... valitseb tühjus.”
Luc tajus pettumust, mis naist oma haardes hoidis, ning ootamatult tundis ta Belinda vastu lühikest, kuid vaieldamatut kaastundesööstu. See tunne kadus sama kiiresti, kui oli ilmunudki.
„Lähme sisse, vahest ergutab seal miski sinu mälu.”
Luc võttis naisel käest kinni ning tundis kergendust, kui Belinda saledad sõrmed tema omadest haarasid, peaaegu nagu kartes järgmist sammu ilma meheta teha. Sünge naeratus ilmus mehe huultele ning tema teise käe sõrmed haarasid eritellimusel tehtud jalutuskepi nupust, olles tema peopesas meenutuseks puudest, mis jääb igaveseks nende lühikese abielu pärandiks.
Kas naise mälu taastub või ei – igatahes on ta nüüd tagasi Tautara Lodge’is, kuhu ta kuulub. Kui nad üle ukseläve imposantsesse kõrge võlvitud lae ja Uus-Meremaa kohalikust puidust tehtud parkettpõrandaga ruumi astusid, hoidis Luc end kogu jõust tagasi, et mitte võidurõõmust möirata. Mitte miski ei takista enam tema plaane.
Mitte keegi ei tagane Luc Tannerile antud lubadusest ega tule sellest siis puhta nahaga välja – kõige vähem veel tema kaunis abikaasa.
Kaks
Belinda vaatas enda ümber. Talle tundus, nagu ta oleks täiesti tundmatusse maailma sattunud. Mitte miski maja peasissepääsu kaunistavate uhkete punase männi puidust ja värvilisest klaasist vitraažidega uste juures ei tundunud talle tuttav ning kui ta kontsade klõpsudes mööda poleeritud puidust põrandat edasi liikus, kumises sammude nõrk kaja nagu pilkav meeldetuletus tema mõtteis. Põgus. Raskesti tabatav. Juba hetke pärast kadunud.
„Las ma näitan sulle meie sviiti.”
„Meie sviiti?”
„Jah, Tautara mõis on luksuslik puhkekoht välismaistele külastajatele. Nad maksavad heldelt enda privaatsuse eest, privaatsust tahan ka mina. Meie toad on siinpool.”
Luc juhtis naise järgmiste tahveldatud männipuidust uste vahelt läbi ja sealt mööda laia, kõrgete lagede ning vaipadega kaetud koridori edasi. Naisest vasakul olid maast laeni ulatuvad klaasuksed, pakkudes oivalist vaadet alla orule ja kaugusest paistvale Taupo järvele, mille pinnalt päikesekiired tagasi peegeldusid. Selle vaatepildi rahulik ilu oli täielikus vastuolus Belinda sees toimuvaga.
Koridori lõpus tõmbas Luc magnetkaardi läbi lugeja ja lükkas ukse lahti. Belinda püüdis paar astet allpool avanevat salongi nähes hoiduda vaimustusest õhku ahmimast. See oli kaks korda suurem kui tema vanemate elutuba nende Aucklandis asuvas luksuslikus St. Helier Bay kodus. Kaks korda suurem ja kõige järgi otsustades ka kaks korda kallimalt sisustatud.
Naine astus Luci ees trepist alla. Ta käsi silitas madalate astmete kõrvale paigutatud potipalmide lehti ning libises üle väikese tiibklaveri, mis paiknes temast vasakul pool olevas alkoovis.
„Kas sa mängid sellel?” küsis Belinda.
Naise sõrmed puudutasid elevandiluuvärvi klahvide jahedust, tuues kuuldavale üksiku ebakõlalise noodi, mis õhku hõljuma jäi.
„Teataval määral,” vastas Luc puiklevalt.
Belinda tõstis pea ning vaatas mehele esimest korda pärast haiglast lahkumist otse silma.
„Kas sa mängisid mulle?”
Järsku oli tal vaja seda teada. Klaver on kaunis pill – see on kire pill, suuteline väljendama sügavaimaid soove ja igatsusi ka siis, kui sõnadest väheks jääb. Lucilt vastust oodates märkas Belinda, kuidas mehe silmad muutusid, nende värv tumenes, olles nüüd tormi käes mäsleva järve sünget rohekat tooni. Arm mehe põsel kahvatus ning naine märkas, kuidas ta lõug pingule tõmbus.
„Luc?” õhutas naine.
„Jah, ma mängisin