Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest. Kaja Kahu

koer tuleb aga meiega kaasa, olgu ta araablaste meelest siis räpane või mis tahes. Enam ma ei mõtlegi selle peale, nagu varem oma kontinentidevahelist kolimist ette võttes, et ehk võiks mõni meie täiskasvanud lastest Morrist enda juures pidada. Et äkki pole seesugune reisimine koera suhtes õiglane. Kõik need pikad lennutunnid kinni kitsas puuris, kohutava müraga, külmas pagasiruumis, ilma et keegi oleks suutnud talle mõistetavalt seletada, miks see kõik vajalik on. Jah, see on koera suhtes ebaõiglane ja me ei oleks kindlasti teinud talle nii, kui saaks teisiti. Aga mõte sellest, et ta ei saa meiega kaasa tulla, on alati tundunud veel ebaõiglasem.

      Kui Morris oli noor koer, ei talunud ta üksijäämist. Ta kutsikapõlves olin veel Kataga kodune, aga kui tööle naasin ja koer pidi kodus omapäi olema, siis algas meie majas tõeline laastamistöö ja igapäevasteks said Juhani õhtused märkused: „Sa hakkad puuris elama, kui sa neid seatempe ei lõpeta! Muidu on varsti kogu meie maja nagu peldik!“

      Viimane polnud mingi metafoor, vaid tõepoolest – lisaks katkinäritud ja -rebitud asjadele ootas meid igal õhtul ees haisev kakahunnik. Neid hunnikuid koristades mõtlesin ma ise ka vahel, et kas siis kuidagi muudmoodi ei saa ja ma pean järele andma ja lubama koera päevaks puuri panna, aga siis meenus mulle, kuidas ma ise lapsena kartsin… Kartsin nii kohutavalt üksi kodus olla ja tajusin, kuidas mitte keegi ei saanud minust aru; kõik üritasid mulle seletada, et pole siin karta midagi, aga mind ei aidanud see põrmugi. Mõistsin, et meie koer lihtsalt kardab üksi olla ja kui paneme ta puuri, siis kardab ta veel rohkem, ja kuigi siis, jah, jääb tervemaks meie maja, läheb meie koer sellest aina rohkem katki.

      Ühel päeval, kui koju tulles leidsime peale tavapärase haisva hunniku eest ka maha kistud – mõned päevad varem seina kleebitud – tapeedid, käratas Juhan vihaga: „Sa hakkad õues elama!“

      Vastasin talle, vihasena nii meie bokseri kui ka Juhani peale ja kõige rohkem iseenda peale, et ma ikka veel ei suutnud lahendust leida: „Löö ta siis parem kohe maha! Mis sa teda aeglaselt surnuks külmuma saadad!“

      Vaatasime Juhaniga teineteisele otsa, muie suunurgas näitas, et viha on välja pääsenud, ja veel samal õhtul pakkus Juhan lahenduse: „Ma hakkan Morrist tööle kaasa võtma.“

      Nõnda saigi Morrisest mõneks ajaks kontorikoer. Selgus, et seesama loom, kes kodus tapeeti kiskus ning küüne- ja hambajälgede ja haisvate hunnikutega oma stressi kõikmõeldavatesse kohtadesse jäädvustas – seesama loom istus kontoris vaguralt Juhani jala juures, viis peremehe lõunavaheajal Kadrioru parki jalutama ja kasvas nõnda üsna rahulikuks koeraks.

      Vahetame koera teemal Saidiga kümneid kirju, ta tõlgib araabia keelde ja saadab vajalikele instantsidele edasi koopiaid meie ja koera dokumentidest.

      Millalgi novembris saab kõik vajalik vormistatud ja jääme viisasid ootama. Ootel oleme meie Kata ja Morrisega. Juhan on juba ühe viisa saanud ja käib korra ka Liibüas kohapeal. Ütleb, et maa nagu maa ikka. Peaasjalikult tegeleb ta seal muidugi oma tööga, aga vaatab üle ka korterikompleksi, kuhu me elama saame asuda, ja käib uurimas Kata koolis.

      Minu peamine töö ongi olnud kooli otsimine. Oma üllatuseks avastan, et Liibüa pealinnas Tripolis, kuhu ennast elama seame, on lausa mitu rahvusvahelist kooli. On Ameerika rahvusvaheline kool, on üks ameerika tüüpi õppekavaga erakool, on Briti kool ja Prantsuse kool ja Saksa kool ja Itaalia oma. Otsustame jääda edasi ameerika õppekava juurde, mille alusel Kata seni on õppinud. Ühes kahest ameerika õppekavaga koolist poole õppeaasta peal vaba kohta pole, nii on ka see valik saatusel meie eest ära tehtud. AST ehk American School of Tripoli on valmis Kata oma õpilaseks võtma.

      Alustada plaanime uuel kalendriaastal, pärast jõuluvaheaega. Aga mingit vastust meie viisade kohta ei tule ega tule. Meil on Eestis jõulud peetud, uus aasta vastu võetud, Kata on ametlikult lõpetanud õppetöö Tallinnas ja vastu võetud Tripoli kooli, meie kotid on sisuliselt pakitud ja vaim valmis uueks proovikiviks, aga… ikka veel puuduvad meil Kataga lubatähed riiki sisenemiseks. Ainus vastus, mida Said meile vahendab: vaja on kannatlikult oodata.

      Ootame. Pühade ajal ja seni, kui Tripoli koolis veel vaheaeg, ongi tore. Eestis on talv kõva pakase ja lumega, pärast paari sooja aastat naudime seda täiega.

      Kui aga uus semester koolis on alanud ja meie ikka Eestis kodus ootame, hakkab Kata pabistama. Niigi on raske jälle uude kohta ja uude kooli minna, pealegi veel poole õppeaasta pealt, ja nüüd ei saa sellegagi õigel ajal alustada.

      Midagi rohkem korraldada ja mõjutada pole aga meie võimuses ja eks me siis ikka ootame.

      Meil pole veel õrna aimugi, et sellisest ootamisest saab järgneva aasta jooksul täiesti tavaline asi. Kool Tripolis on taolise ootamiskultuuriga aga väga hästi kursis ja saadab meile rahustavaid kirju, et kõik on korras ja küll saame hakkama. Katale saabuvad sisse elamiseks klassikaaslaste kontaktid, et ta saaks vähemalt intermaailmas nendega tutvuda.

      Ootame ja ootame, kuni jaanuari keskpaigas saamegi lõpuks passid, kus ilutseb meie esimene Liibüa viisa. See on kolmeks kuuks, aga ühekordse sisenemisõigusega, mis tähendab seda, et kui lahkume riigist mingil põhjusel viisa lõpuajast varem, siis tagasi enam minna ei saa. Juhanil on passis kuuekuuline viisa, aga tingimusega iga 30 päeva järel riigist välja minna. Nii et meie ei tohi, aga temal on vaja lahkuda. Ma tegelikult veel ei hooma kogu seda viisade süsteemi. Esialgu rõõmustan, et meie viisa Kataga kehtib kenasti järgmise koolivaheajani, mis algab märtsi lõpus, ja väga ei muretse ma ka sellepärast, et vahepeal me Liibüast välja ei saa. (Või õigemini saame küll, aga tagasi ei saa.) Edaspidi saab sellest kordade ja päevade lugemisest ja vajalike reiside planeerimisest meie igapäevaelu.