Saan paari päeva pärast vastuse, et Tallinna kool on rõõmuga nõus meid sellel segasel eluperioodil aitama. Alles hiljem, kui juba Tallinnas kohal oleme, tunnistab kooli direktor mulle, et kui ta mu saadetud kirja esimese hooga luges, tekkis tal kõvasti kõhklusi. Mis perekond see on – eestlased, kes elavad Guatemalas ja tahavad kolida Liibüasse? Kuna aga olin maininud nimeliselt ühte õpetajat, siis pöördunudki direktor info saamiseks tema poole. Ja kuulnud, et tegemist on tõepoolest eestlastega. Isa töötavat suures teada-tuntud firmas ja emagi olevat täiesti normaalne inimene, ja tütar – tema olevat väga hea õpilane, kellesarnast igal koolil oleks uhke oma õpilaseks pidada… Tuleb tunnistada, et sellist asja oma lapse kohta kuulda on ikka jumalikult hea tunne. Ja nagu näha, on head sõbrad ja tuttavad igasugustes olukordades ikka ja alati olulised. Hiljem saame selle kirja üle naerda: mulle endale ei tulnud hetkekski pähe, et taoliste riikide nimed nagu narkoliikluse pesa Guatemala ja diktaatorliku režiimi all toimetav Liibüa võivad kõrvaltvaatajais äärmuslikke mõtteid sütitada. Mina olin ametis lähedaste inimeste probleemide lahendamisega ja mingi narko- või naftaärikate maailm minu maailma ei mahtunud.
Ja see tubli laps, Kata, mis tema sellest kõigest arvab? Rahvusvaheline elustiil on tema jaoks tavaline, sest see on elu, mida ta on oma mäletamise algusest saadik elanud. Muidugi kurvastab ta, kui peab jälle kõigi sõpradega hüvasti jätma, aga õnneks on siiski aega lähimatega „pidžaamapeod“ ära pidada. Ja et Aafrikasse – no selge, lihtsalt üks uus koht jälle.
Mitte kusagilt ei aimunud, millise õpitunni suunas me liikuma asusime.
15. septembril 2009 lendamegi Guatemalast ära.
Sellest reisist ei mäleta ma nüüd, kümme aastat hiljem neid ridu kirjutades, mitte midagi. Proovin oma mälus sobrada, aga leian sealt vaid viimaseid hetki Guatemalast ja siis seisamegi juba oma kohvrite ja koerapuuriga Tallinna reisisadamas. Ma tean, et kusagil mu mälus peaks olema üks pikk lend Guatemalast mingisse suuremasse lennujaama, kas Amsterdami või Frankfurti, ja sealt edasi lend Helsingisse ja laevasõit Tallinnasse, aga ma ei mäleta neist tundidest mitte ühtegi hetke. Tõenäoliselt jäi minu hing veel Guatemalasse maha ja see osa minust, mis istus lennukites ja laevas – see ei suutnud hingetuna mitte midagi meelde jätta.
OMA VÕI VÕÕRAS?
Kannad teistsuguseid riideid kui kohalikud, oled neist peajagu pikem ja kõvasti heledama nahavärviga, sa ei usu nende jumalasse, ei tea, kas ja mitu põsemusi on teretamisel kohane, räägid teistsugust keelt – siililegi selge: võõras. Aga kas olen?
Kas me, inimesed, võiksime ennast planeedil Maa ükskõik millises riigis omadena tunda? Nii küllamineja kui ka külaliste vastuvõtja rollis? Kui tunneksime, kas siis lõpeksid vihkamine ja sõjad?
Mõeldes oma kogemusele välismaal oldud aastatest, siis Vilniuses elasin ma kõik kolm ja pool aastat võõrana. Ma ei püüdnudki omaks saada. Mind ei huvitanud, mida kohalikud minust arvavad. Toimisin ja toimetasin oma elukohas ja välismaalaste seltskonnas. Igal võimalikul vähegi pikemal koolivabal perioodil sõitsime koju, Eestisse, kus inimesed olid omad ja olud tuttavad.
Kiievis ma ennast nii võõrana ei tundnud. Oma ma muidugi ka polnud, sest Besarabka turu sissekäigu juures pommitati mind alati ingliskeelsete hüüetega: „Caviar, caviar, best price for you!“ Ja niisugune müügitegevus oli ikka ainult võõramaalastele suunatud. Kui ma kord ühe ameeriklasest sõbranna käest küsisin, et kuidas nad kohe aru saavad, et ma pole kohalik – pole ma ju veel oma aktsendiga vene keelt kuuldavale toonud –, teadis kauem kohal elanud sõbranna kohe vastust. „Vaata, sina lähed turule teksade ja tossudega, aga slaavi naised ei välju kunagi kodust kõrgete kontsadeta ja ooperisse minemise meigita!“ Aga sellegipoolest tundsin end hinges omana.
Guatemalaga olid mul seestpoolt vaadates aga hoopis imelikud tunded oma ja võõra teemal. Seal kohal olles tundsin ennast väga hästi ja kui mitte päris oma, siis lihtne, arusaadav ja omane oli mu olemine seal küll. Ma ei mõelnud seal elades selle üle eriti, sest kui on hästi, mis siis ikka arutada.
Mõtlema hakkan oma ja võõra teemale aga siis, kui Guatemalast tagasi tulles koduses Eestis ennast absoluutselt võõrana tunnen.
See on kummaline kogemus, kui oma kodumaal tajun, et inimesed justkui ei mõista keelt, mida ma räägin. Mina ise küll mõistan ümbritsevat keelt, öeldavaid sõnu ja lauseid, aga liiga sageli ei saa ma aru, miks ja millest räägitakse. Tunnen end nagu kuu pealt kukkunud. Mingi osa minust on veel Guatemalas, minu füüsiline keha on Pärnus ja mingi osa minust tegeleb saabuva uuega, üritab juba leida enda kohta Liibüas. Juhan on ära, oma töö juures Šveitsis, Kata sõidab igal pühapäeval bussiga Pärnust Tallinnasse kooli ja igal reedel jälle tagasi ning mina olen meie koeraga kahekesi meie Pärnu kodus. Ma olen 48aastane ja mingil hetkel ma taipan, et see on mu täiskasvanuelus esimest korda, kui kogu mu aeg hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kuulub mulle endale. Mitte kedagi pole tarvis mitte kuskile viia ega tuua, mitte kellelegi pole vaja kooli- või tööpäeva lõpuks süüa teha, üleüldse ei ole tarvis päevade viisi mitte kellegagi arvestada, ainult koera jalutuskäikudega.
Pean tunnistama, et see täiesti uus olukord minu elus meel dib mulle. Abiellusime Juhaniga kohe pärast keskkooli lõpetamist, mina olin meie pulmapäeval 18 ja Juhan juba kuu aega 19. Meie vanemad püüdsid meid küll veenda, et võiksime selle kiire asjaga oodata, vähemalt kõrgkooli lõpuni. Minu ema ütles, et naise vabadus lõpeb mehelemineku ja laste sündimisega, Juhani ema näis muretsevat, et liigvarase naisevõtu tõttu jääb Juhanil äkki haridustee pooleli. Ma mõistsin siis ja mõistan praegu, et nad soovisid head, aga mul on hea meel tagantjärele tõdeda, et see oli üks mu elu parimaid otsuseid. Kui tulid lapsed, sain omal nahal kogeda, mida ema selle vabaduse kaotamise all silmas pidas ja kui lisandusid töö ja oma kodu rajamine, siis tõesti – aega iseenda tarbeks peaaegu polnudki. Nüüd aga on mul iga päev vastutada vaid koer, ja tema mulle mingeid nõudmisi ei esita. Morris on vana ja rahulik loom ja kui ta saab oma söögiportsu korra päevas nina ette, on ta vastutasuks nõus minu jalgade juures magama ja tundide viisi koos minuga Pärnu parkides ja mere ääres ringi kondama. See on haruldaselt värviline sügis ja kõik Pärnu koerajalutusrajad saavad mul nende kuudega selgeks õpitud.
Minu vaim aga ei taha ikka Guatemalast ära tulla. Vist räägin sellest liiga palju, sest märkan, et teisi hakkavad need jutud juba ära tüütama. Püüan end oma heietustes tagasi hoida, aga see ei vähenda karvavõrdki sisemist igatsust. Kui Kata kunagi novembri lõpus märkab, et mul on arvutis ikka veel Guatemala aeg, pakub ta lahkelt, et ta võib selle ära vahetada, kui ma ise ei oska. Ja mina turtsun talle vastu, justkui oleksin mina teismeline, mitte tema, et jätke mind õige kõik rahule. Mina pean oma Guatemala aega endaga nii kaua, kui tahan ja vahetan seda siis, kui mulle sobib! Mulle lihtsalt meeldib arvutit avades näha, mis kell Guatemalas praegu on, ja mõelda, mida ma sel ajal tavaliselt teeksin. Napakas? Vist küll, jah, aga niisugune mu seisund sel ajal on ja ma lihtsalt tean, et pean laskma sel asjal tasapisi omasoodu kulgeda.
Ette peab ka muidugi mõtlema. Mu elu praktilise poole hõlmab Liibüasse kolimise dokumentidega tegelemine. Et üldse viisat saada, on esiteks vaja pass araabia keelde tõlkida. Loomulikult notariaalselt kinnitatuna ja ainult aktsepteeritud tõlkija juures. See saab tehtud ja näen esimest korda oma nime araabiakeelsena. Väga omapärased krõnksud! Mõtlen, kas oleksin võimeline araabia tähestiku selgeks õppima, nii et mõistaksin kirjutatut lugeda, kunagi… Aga praegu jätkub reaalsus: viisade taotlemine ja paberimajandus koera Liibüasse viimiseks.
Kõige käigus tutvun kirja teel Saidiga. Juhanil firma esindust ja sekretäri Liibüas küll pole, aga seal on ees Juhani tuttav Said: mees, kes elanud riigis juba mõned aastad, on nüüd Juhaniga tööalaselt seotud ja temast saab minu Liibüa-aasta tugisammas. Ta on liibanonlane, ta oskab