„Tänan.“ Eli Donovan rüüpas väikese sõõmu kohvi ja asetas tassi letile.
„Võtke kohv kaasa,“ andis Julia meestele loa. „Mõlemad.“
Eli kõhkles viivu. „See on teie tass.“
„Toote hiljem tagasi.“
„Ah soo, tänan,“ kähises Eli, otsekui poleks harjunud tänulikkust ilmutama. Tõtt-öelda oli kogu tema kõne pisut roostes, ettevaatlik.
Bob laksas talle vastu õlga. Julia pani tähele, kuidas võõras pingesse tõmbus. „Täna on teie õnnepäev, Eli. Maitsev kohv kenalt daamilt ja kohtumine mehega, kes ei lahku kodust iial tööriistadeta. Minu auto on maja taga. Lähme kohe, kui olete valmis.“
„Olen valmis.“
Julia piidles köögist lahkuvaid mehi silmanurgast ning kuulis verandalaudadel jalgade põntsumist. Eli hoidis hoolikalt kohvitassi, rüüpas käigu pealt ja vaikis, samal ajal kui härra Oliver oma krapsaka professorihäälega vadistas.
Bingo sörkis meeste järel mööda kruusarada ja rõõmustas, et on põhjust ringi liikuda, jättes perenaise vaiksesse kööki lõhnade keskele.
Julia pühkis käed virsikupildiga rätikusse, läks ukse juurde ning vaatas, kuidas Bob Oliver ja Eli Donovan verandanurga taha kadusid.
Mäherdune veider hommik. Järjekordse kuulikese ilmumine ei tea kust ning seejärel kummaline võõras. Mõlemad Mikey sünnipäeval.
Ta libistas käe taskusse, haaras kuuli pihku ja paitas siledat savi nimetissõrmega. Kusagil kauges mälusopis kõlas väikese poisi naer.
3
„Minevik on möödanik...“
– William Shakespeare
Virsikuaia farm, suvi 1864
Lähenev kabjaplagin pidanuks maad raputama. Ja ometi liikus haavatuid vedavate Uniooni sõdurite rongkäik vaikselt, isegi aupaklikult.
Charlotte Reed Portlandi esimene aimdus, et tema Tennessee-kodusse tungitakse sisse, tekkis parajasti siis, kui ta õpetas kahele meheõele peent tikkimispistet. Ta istus palaval tuulevaiksel päeval salongis, võikollane päike akendest sisse paistmas, kui kuulis teenri erutatud häält ja oma üheksa-aastase poja rutakaid samme, enne kui viimane, juuksed turris, verandauksest sisse tormas.
„Ema, jänkid tulevad!“
Hingeldava Benjamini teate peale Charlotte tardus, sõrmed tikkimisraami pigistamas.
Ta oli teadnud, et sõjavägi, mis on tema uue koduosariigiga vaenujalal, tuleb Uniooni jaoks hobuseid ja sööki nõudma. Aga nad ei taibanud – või oli neil ükspuha –, et Konföderatsioon vajas samu tarbeid. Praegugi ägas väike kolkalinn Honey Ridge selle koorma all.
Niisiis, muidugi tulevad unioonlased siia, Virsikuaia farmi, mis oli koduks kolmele põlvkonnale Portlandidele, sealhulgas Charlotte’i abikaasale Edgarile ja nende pojale. Neil polnud just suur istandus, kuid nad tootsid küllaldaselt maisi, nisu ja puuvilju, pidasid kariloomi ja käputäit orje.
Palun, kõikvõimas Jumal, ära lase neil kõike minema viia!
Nooremad meheõed vahtisid teda üle näputöö ammuli sui ja suurte pähkelpruunide silmadega. Neidude piimjas jume oli kriitvalgeks tõmbunud. Muldvana kahekümne seitsme aastase majaperenaisena langes vastutus meheõdede, maja ja teenijate eest Charlotte’i õlgadele.
„Kas proua Charlotte tahab, et lähen ja kutsun veskist härra Portlandi?“ küsis õuetööline Pierce, silmavalged higist pärlendavas tõmmus näos välkumas. Ta oli hea ja usaldusväärne inimene ning ustav teener.
Charlotte, kes kartis, et värisev hääl võib ärevuse reeta, noogutas vaikides ja tõmbas rahunemiseks kopsud õhku täis.
„Palun tee seda, Pierce,“ piiksatas ta viimaks briti aktsendiga, mis tuli närvilisena eriti esile. Aktsendiga, mida abikaasa oli kunagi võluvaks pidanud. „Lähen meestele vastu ja ütlen neile tere.“
Ta pani tikkimisraami ja roosi rõhutatud tasakaalukusega käest ning libistas niiskete peopesadega üle rohelise päevakleidi. Hirm pani kõhukoopa surisema.
Edgar ei sallinud tülitamist, ei tema ega jänkide poolt, kuid nad olid hommikul lähiümbruses relvalaske kuulnud. Oli see lahing või kõigest kokkupõrge, sel polnudki tähtsust. Inimesed hukkuvad. Charlotte palvetas, et nende majapidamine jääks sõjast puutumata.
Kuid nüüdseks oli selge, et ei jää.
Ta suutis peita enamiku tundeid võltsrahulikkuse taha. See anne oli eluliselt tähtis siin, Ühendriikide lõunaosas, kus teistsuguseid peeti kahtlaseks, toimus inimestega kaubitsemine ja tema abikaasa valitses jäise pilguga.
„Josie. Patience,“ pöördus ta nooremate naiste poole. „Pange ennast tuppa luku taha. Võtke Benjamin kaasa. Ärge toast väljuge ega aknast välja vaadake. Tehke ennast täiesti nähtamatuks.“
Charlotte läks jäigal sammul ja pika seeliku kahinal piklikule sammastega verandale, haaras valgest käsipuust ja jäi ootama. Harilikult ta jumaldas verandalt avanevat vaadet magnooliatega ääristatud kaardus sissesõiduteele ning põhjas laiuvale virsikuaiale. Kuid täna oli ta põlvist nõrk ja nägi üksnes lähenevat sõjaväge – sirget rivi sinisesse ja kuldsesse riietatud mehi hobuste seljas. Ameerika Ühendriikide lipu tähed ja triibud esiratsu seljas värelesid pisut.
Ta oli kuulnud õuduslugusid. Põhjaosariikide sõjavägi käis rüüstamas ja hävitamas, kuid tema kavatseb oma peret ja kodu jumala abiga viimase hingetõmbeni kaitsta. Juba tollest ajast peale, kui Edgar oli ta kuueteistkümneaastase äreva pruudina siia toonud, oli ta armunud majasse viisil, nagu polnud suutnud meest iial armastada. Talle piisas sellest majast ja pojast.
Higinired voolasid kraevahele, kui ta ootas pealtnäha rahulikuna ja otsis vaenlase leerist inimlikkuse märke. Kuni sõjavägi maanteelt alanud käänulist teed mööda magnooliate varju peidetud maja poole liikus, märkas Charlotte noorte sõdurite väsinud ilmeid, veriseid vormirõivaid ning jalamehi, kes kandsid haavatuid kanderaamil. Tulijaid oli suhteliselt vähe, sõjavägi polnudki nii suur, kui ta oli algul arvanud. Äsja poisieast välja kasvanud meeste vaevatud nägudel peegeldusid sõjakoledused, mis tõid kaasa aimduse, et Virsikuaia farmis ei jää miski endiseks.
Raske südamega, mida muutis veelgi raskemaks teadmine, et ta on iseenda ja saatuse tahtel nende vaenlane, astus Charlotte verandalt alla murule ning liikus seisma jäänud meeste ja hobuste poole. Kapjade alt kerkis ninasõõrmeisse tolmu. Värelevas õhus valitses vaikus, otsekui hoidnuks isegi maja hinge kinni.
Salga ilmne juht, sirge kehahoiaku ja autoriteetse olemisega mees tonksas higist halli hobust kandadega. Charlotte jälgis võpatamata, kuidas tulija lähenes. Mees oli noor nagu nad kõik. Võib-olla temavanune. Ükskõik, kas tulija oli sõber või vaenlane, nägi ta oma kuldsete õlakutega sinises vestis ning sinistes kuldse triibuga Uniooni pükstes oivaline välja. Oivaline ja nägus, hoolimata sellest, et oli tolmune ja jumal teab millest kurnatud. Tal olid pruunid juuksed, viisakad pruunid vuntsid, jõuline lõuajoon ja sale kehaehitus.
„Proua.“ Mees võttis peast tumesinise mütsi, mille noka kohal ilutsesid ristatud kuldsed kahurid. „Mina olen kapten William Gadsden Ameerika Ühendriikide sõjaväest. Kas teie abikaasa on kodus?“
Lihtne küsimus oli tingitud asjaolust, et enamik Tennessee mehi oli ammuilma üht või teist värvi vormirõivad selga tõmmanud ning sõtta läinud. Charlotte teadis, et kutse edasilükkamine tekitas Edgaris häbitunnet ja kibestumust.
„Üks teenija saadeti tema järele. Mis on teie külaskäigu eesmärk? Oleme harilik farm, kus elavad ainult naised ja lapsed ning mõned teenrid.“ Ta keeldus neid orjadeks nimetamast. Osa neist olid peaaegu niisama lähedased kui pereliikmed ja ta kahtlustas, et mõni neist ehk oligi.
Vana Hub, kelle ainuke