PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

mu autoriteedist tõesti, mitte kuulujuttude, suhtluse ja tulude kohta. Põhimõte oli see, et ma olin omamoodi turvarahakott. Kasukasse riietatud nad läksid suvalisse poodi ja pakkusid eelmisel päeval väidetavalt oma sugulaste tervise eest palvetada, jättes mõned Pihkva koopad. Üks nimi oli jälle väärt, paarkümmend rubla. Raha kanti mulle üle ja Kaasani katedraalis võetud kviitungid põletati nende palveteenistuse all. Ma olin erinevalt neist riietatud tsiviilrõivastesse, kuid habemega. Seda tehti juhul, kui politseinikud meist kinni haaravad, siis olen vasakpoolne tüüp ja nende juuresolekul pole sentigi. Ja kõik sujus ideaalselt. Päeval, mil me «tükeldasime», st saime niisama, mitte igaüks tuhat rubla ja pärast tööd kõmpisime kõrtsides ringi, kus valasime sada grammi, jõudes sea väljanägemiseni purjuspäi. Ja nad rändasid päevast päeva oma kambrisse, seminari hostelisse, Aleksander Nevski Lavrasse, hästi toidetud ja purjus, õnnelikud ja väsinud, kuid kodutee oli nii ohtlik kui ka keeruline. Ärkasin erineval viisil, see juhtus võõrutuskeskuses. Ja jälle võetakse meid politseijaoskonda juba üsna purjuspäi. Fiona on täiesti tuim. Ta oli õhuke, väga lahke, hästi loetav ja naiivne. Tema nägu, eriti purjus, oli nagu kaldus silmadega nüri silmadega rambi nägu. Seerav oli vastupidi kaldus ja rasvane nagu siga, ahne ja kaval. Teda tuli pidevalt otsida kuni pärakuni, kus tavaliselt on peidus heroiin, kokaiin ja umbrohi. Tõsi, Fiona isa ronis pärakusse, ta oli ka kõigi otsimise algataja kordamööda, muidugi, välja arvatud minul, sest mul oli raha ja usalduse ja usu pärast oma sõnadesse sain seda lõigata nõlval või maksal, nii et nad uskusin alati minu eripära. Ja pärast rahatähtede avastamist parandas isa Seraphim meelt ja palus andestust, põlvili põlvili imestades, kuidas nad sinna sisse veeresid, mõlgutades:

      – Aga kuidas nad sinna jõudsid?

      Olles viinud meid järgmisse politseijaoskonda, käskis valveteenistuse ametnik meil oma jõugu kinni panna ahvimajas, kus kaks türkmeest ja talvel riietatud kole ja haisev kodutu schmuck juba klounisid, ehkki kuumus oli üle parda pluss kolmkümmend ja ta kandis ka talvemütsi. Ja ta ütleb nõudmata, et hommikul on kalapüügist külm ja ta kraabib kas jalanõusid ära võtmata kas abaluude, siis tuhara, siis kaela, siis kaenla või talla, siis kubemesse ja muudesse kohtadesse. Ja see on tõsi.

      Tõime Fiona puuris kaenlaalusesse ja panime ta ootepinki. Ta läks tagasi oma selga ja norskas, avades suu kõige jaoks, mida ma ei soovi, millest sülg aeglaselt välja voolas ja segi läks, habemekarva ja vuntsidega paisunud. Limale küürutades olid kärbsed kleepuvad, nagu sääskede mürgine kärbsepaber. Serafim ragistas istudes. Ja üritasin raha jäänuseid peita talla sisse, kus mul oli sisseehitatud rahakott-vahemälu. Äkitselt avati rest ja kõige tervislikum, arvatavasti kogu siseasjade keskametist, läks sisse, android püstoliga õlale. Ta uuris aeglaselt, silmi süües, jalas, kui kotkas eri vanuses Aasia kaksikutele pilgu pistis, kleepusid nad juba eestkostja silmadest seina poole, avades kitsa silmapilu viie rubla mündini, kutsusid meie õpilasi ja vaatasid magavat Fionat, mis selleks ajaks ringles suus kärbeste moodi sümboliga, mis meenutas tornaado lehtrit. Serafim avas vasaku silma ja ütles:

      – ülem, lõpetage ta ära! – ja baaris töötavad isikud ei pritsinud ringi sülge, naerdes. Punane kaelus raudrüüdes rahulikult, krigistades kaelalüli luudega, pööras pead, mitte pungil ega falsetto, see tähendab, et väikese tüdruku häälel puhus ta üles:

      – Sina, tark mees, asjadega kaasas.. Kiire!!

      Seraphim raputas aeglaselt pead, et oma õpilastega eestkostja silmad kinni püüda, tõusis aeglaselt püsti ja lahkus sõidust.

      – nimi. – küsis valveametnik.

      – mina?! Isa Serafim! – vastas vana munk uhkelt ja silitas habet.

      – Ma ütlesin, täisnimi!! – saabus valveametnik. – või minna kolmeks päevaks kaamerasse.

      – karja Sergei Baituleuovitš. – kutsus solvavalt tema nime ilmalikuks seeraviks. – ma kirun seda. hõiskas ta.

      – Mis?? – küsis politseinik.

      – Ma ütlen, et kandsin seda nime pikka aega, enne tonse ja tsölibaadi õhtusööki. kuulutas ta ja susises uuesti. – ma kirun seda.

      – Praegu sõidutan sind klubiga jalgade vahele. – naeris teine, seistes pühaku isa seljal. – Täpselt nii, nüüd on juba öö käes?!

      – Hommikul – kariloomad ja õhtul.. – lisas tema kõrval istudes.

      – See pole nii, ma olen juba kakskümmend aastat truu olnud. – Mul hakkas valutama nagu lapsel, kelle kommid ära viidi.

      – Hei, Seraphim, ta on punane kaelus..

      – Ta on Chikatilo. – Pärast katkestamist lisas ta tervisliku kopika.

      – Kas olete näinud oma tesode säilmeid?

      – Jah, oh, boss!

      – Oh kuidas! – naeratas valveametnik. – Ja varastasid luu? – kõik naersid. – Ja ta tuli Peterburi, et seda sagedamini müüa?! – karjus intensiivistus.

      – Ära rüveta, Antikristus, taeva kuningas Herodes, muidu ma nean teid kõiki!!!! – Seraphim tõmbas silmad välja ja tõmbas tahtmatult vanamoodsat pilku.

      – Kuid pole vaja peeretada. – märkas valveametnik.

      – Jah, ta kirub niimoodi. – lisas tagant seisnud politseinik. Serafim paljastas veelgi oma kaldus silmad, mille õpilased olid: üks on tumeroheline ja teine helepruun.

      – Kas sa tahad, et ma sind kohe needaks? – küsis terve inimene relvaga. – lühidalt öeldes pääsete välja, meie osakonna laudas olev varikatus koristada.

      – Ja ma teen kaebuse õigeusu kiriku nimel prokurörile. – Seltsimees Karja kortsutas kulmu.

      – Läks ära, arbuus, kas sa oled Lääne-Ukrainast? Stepan, pane see kinni.

      Hommikul vabastati meid ja me jäime Seraphimist ilma, ta oli sunnitud tualetti koristama. Lõuna ajal jõudis ta meiega hakkama ja me palvetasime ning suundusime nähtavatesse müügikohtadesse…

      märkus 8

      Teenisin ka lepingu alusel…

      Teenisin ka lepingu alusel, ehkki tagaselja, selle Nochlezhka elanike sõnade järgi ja et mitte segi minna lugudes ja sündmustes, siis kõik, mis ma selles tsüklis kirjutasin: (märkused maailmaliku elu kogemustega järglasest (Bum)) võrdsustasin nominatiivse tegelasega, tüüpi lood Vassili Terkinist, muidugi kui keegi tema kohta loeb. Kuulsin ainult tema ärakasutamistest, mida viisid erinevad võitlejad läbi erinevatel aegadel. Üldiselt teenisin … «Mina» on minu märkmete peategelase nimi, pidage meeles… Üldiselt teenisin ka lepingu alusel. Käisime kaks nädalat patrullimas ja naasime baasi. Sellele lähenedes tabas meid nii-öelda demobiliseerimisakord: tšetšeenid provotseerisid omavahel kahe posti laskmist ja meid tabati risttules ning pidime terve päeva jões, kaelas istuma ja kui väejuhid seda sortisid, tervitas meid ja soojendas meid. kangelased, on kahju, et ainult kolm meie grupist leiti riigipiiri läbimisel. Taevariik on nendega, kuigi nende seas oli üks moslem, siis Allah Akbar.

      Pärast vannitoas pesemist ja haiseva riietuse koju vahetamist asusime elama legaalset kahenädalast puhkust. Jalutasime ja olime igav, oodates uut kampaaniat. Millegipärast seisame baasi väravate juures ja näeme kohalikku elanikku tulemas ning ilmselt meie poole.

      – mida sa vajad? küsisime temalt.

      – Hei, bro, anna mulle kaks kirzu? – Lähenedes küsis ta idamaise naljaka aktsendiga, kaks tõrvapappi.

      – Miks?

      – Anna mulle vend, jah? Homme kogunes kaheksa kuud lambakari, karjatamine.

      – Ja mida, balloonides, et mitte üle anda?

      – Ei, ei! Mis öelda rumalus? – Tšetšeenid on natuke rahmeldatud. – kits võtab ta kaasa.

      – Miks? Küsisin vastumeelselt.

      – Mida, lambad sõid, kitsed lähevad karjatama? – iroonilise seersandiga. – Ma ei saa aru,