Oot-oot! Neljas põhjus oli ju veel. Jeff polnud talle mingit pidi märku andnud, et ta võiks talle meeldida. Ja seda enam oli põhjust peita vastamata armastus/iha kaneelsaiakesse.
„Näe, mis ma sulle täna tõin,” ütles Jeff paberit lahti harutades. „Havran.”
Helen astus lähemale, et ilusaid tulpe uurida. Õied olid lillad ja pisut teravate otstega. Varred olid helerohelised ja siledad.
„Kui ilusad. Suur tänu.”
Ta ei hakanud lillede eest raha pakkumagi. Ta oli seda paar korda üritanud, aga Jeff oli üksnes pead raputanud. „Mina kasvatan tulpe. Ma tahan seda teha.”
Helen oli üritanud leida ta sõnades tagamõtet, kuid möödusid nädalad ja siis kuud, ilma et nende suhtes oleks midagi muutnud. Jeff ei andnud mitte millegagi mõista, et peaks Helenit enamaks kui sõbraks. Helen oli leppinud sellega, et lilled on lihtsalt kingitus. Jeff ju kasvatas tulpe ise. Ta polnud neid ju ostnud.
Helen võttis kandiku väikeste vaasidega ja käärid. Nad panid koos lilled vaasidesse ja jagasid laudadele laiali. Kui Helen leti taha naasis, ulatas Jeff talle väikese ühe õie kujuga paki.
„Sinule. Ära Kellyle räägi.”
Ta tumepruunides silmades välgatas naer. Helenil oli tahtmine neisse silmadesse uppuda. Kui Jeff võtaks tal ehk pikkamööda riided seljast ja…
„Helen?”
„Mis on? Oh, tänan. Kuigi ma pole kindel, kas peaksin sind selle eest tänama, et käid oma tütre erakasvuhoones vargil.”
„Ühe õie kadumist ta ei märka.”
„Aga sa tood sealt iga nädal õie. Mingil hetkel paneb ta tähele.”
Jeff pilgutas silma. „Siiani pole veel pannud.”
Ei ole jah. Sest muidu oleks Kelly sellest talle rääkinud.
Jah, nii see oli – isa ja tütar töötasid oma tulbiaiandis koos. Lisaks lilleseadjatele ja kaubanduskettidele saadetavatele miljonitele õitele oli Kellyl väike erakasvuhoone, kus ta aretas erilisi lilli, mida Jeff aeg-ajalt näppas ja tõi Helenile.
Tänane kingitus oli kollase põhjaga punane õis. Aga kõige tähelepanuväärsemad olid selle juures nõeltena teravad pikad sihvakad õielehed, mis olid õrnad ja eksootilised ja uskumatult ilusad.
„Tulipa acuminata,” ütles Jeff.
Helen ei saanud aru, kas need sõnad olid ladina keeles või lihtsalt teaduslikud, aga nende kuulmine mõjus erutavalt.
„Kui ilus,” õhkas ta. „Panen selle kontorisse ega räägi sellest oma parimale sõbrannale, mis näitab, et ma olen paha tüdruk – ja see kõik on sinu süü.”
„Teen, mis suudan.”
Jeff võttis leti ääres istet. Oma tavalisel kohal. Kohal, millest Helen mõtles kui Jeffi toolist. Kui tal tekib päeva jooksul hingamispaus, istub ka tema samal toolil. Kurb, aga tõsi.
„Menüüd tahad näha?” küsis Helen.
Jeff kergitas kulmu. „Kas see on sinu arust naljakas?”
Jeff oli käinud siin kohvikus kogu oma elu ja teadis, mida pakutakse.
„Üritan vaheldust tekitada,” ütles Helen.
„Võtan omleti.”
„Peekoni, avokaado ja juustuga.” See polnud küsimus.
„Sa ju tead, mis mulle meeldib.”
Kui see vaid oleks nii. Kui Helen vaid teaks neid sõnu või nõkse, millega panna mees nägema temas rohkemat kui sõpra. Kui just pole nii, et Jeff ei tunnegi tema vastu huvi. Ja küllap ei tunne, sest küllap oleks ta muidu midagi ette võtnud. Nii et Helen peaks katsuma temast üle saada ja oma eluga edasi minna. Ainult et ta ei tahtnud Jeffist üle saada. Tema tahtis Jeffi alla saada…
„Pean endale veel kohvi valama,” pomises ta. Ja laskma teha hormoonide siirdamise. Või siis kuulama rohkem Billy Joeli.
KOLMAS PEATÜKK
NELJAKÜMNENDATES töödejuhataja Leo Meierotto pistis pea Griffithi kabinetti. „Boss, sulle on külaline.” Leo tavaliselt nii tõsine ilme oli asendunud millegi lõbusamaga. „Kelly Murphy.”
Leo oli kohalik ja Tulpen Crossingi suuruses linnas tunnevad kõik kõiki.
„Tänan.”
„Ei tea, kas ta tahab väikest maja osta?”
Võttes arvesse, et Kelly elas majas, mis oli olnud tema suguvõsa oma viis sugupõlve, polnud see eriti tõenäoline. „Kahtlen selles.”
Võib-olla tuli Kelly talle ligipääsukeeldu üle andma? Või peab selle tooma ametiisik? Griffith ei osanudki öelda. Tema oli püüdnud ikka seadusekaitsjatega mitte vastuollu minna.
Ta rahustas end, et tulgu mis tuleb, tema saab hakkama, ning läks siis suuremasse laohoonesse esitlussaali. Kelly seisis väikese maja läbilõike ees ja uuris selle plaani.
Griffith nautis hetke naise vaatamist. Kelly oli umbes meeter kuuskümmend viis, heas vormis, kitsaste puusade ja sirge seljaga. Olles nii sünni kui ka elukutse poolest maainimene, kandis Kelly tööks sobivaid riideid. Teksaseid, töösaapaid ja pikkade varrukatega T-särki. Oli küll juunikuu algus, aga Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ääres tähendas see vihmahooge. Täna oli taevas hall ja sooja pidi tulema kaheksateistkümne kraadi kanti. Mitte just rannailm.
Kelly hobusesabasse kinnitatud laines juuksed langesid seljale. Ta ei kasutanud meiki ega vaevunud maniküüri tegema. Temas polnud mingeid edevuse märke. See oli üks asi, mis Griffithile tema juures meeldis. Temas polnud midagi võltsi. Mitte mingit teesklust. Kelly puhul pole vaja karta, et pealtnäha tundub ta üks, tegelikult on aga hoopis teine inimene. Vähemalt nii Griffith lootis.
„Tere, Kelly.”
Kelly keeras ringi. Griffith nägi ta silmis mingit välgatust. Kõhedust? Närvilisust? Kindlameelsust? Kas Kelly käsib tal end rahule jätta? Seda ei saaks ju talle pahaks panna. Griffith oli oma plaani liiga jõuliselt käiku lasknud, ta oleks pidanud käituma märksa väljapeetumalt. Kelly käsib tal end rahule jätta.
Kuna Griffith polnud valmis võitluseta alla andma, leidis ta, et vaja oleks midagi, mis viiks mõtted mujale, ning õnnekombel seisid nad just sobiva asja kõrval.
„Sa polegi mu kontoris käinud,” ütles ta. „Kuidas see küll nii on läinud?”
„Ei tea. Sa tulid umbes aasta eest tagasi. Oleksin vist jah pidanud läbi astuma.” Kelly pöördus tillukeste majade poole. „Kas sina ehitad neid?”
„Jah. Oled sa mõnd sellist varem näinud?”
„Ainult telekas.”
Griffith naeratas. „Pole midagi paremat kui tasuta reklaam.” Ta viipas läbilõike kõrval oleva mudeli suunas. „Mikromajad on väiksemad kui viiskümmend ruutmeetrit. Erinevate inimeste jaoks võivad need teenida erinevaid eesmärke. Aafrikas pakuvad need korraliku ja suhteliselt odavat peavarju, mida õnnestub kohalikele vajadustele vastavaks muuta.” Ta osutas katusele. „Me võime näiteks paigaldada päikesepaneelid, nii et omanik saab elektrit. Linnades võivad sellised majad olla alternatiiviks kallile korterile. Ühtlasi võivad need pakkuda peavarju kodututele. Need rahuldavad iga kliendi vajadusi. Võid osta ämmale või äiale ühekorruselise maja või katusealuse magamisasemega külalistemaja. Sellega võib minna isegi rändama ja elada soovi korral kuskil rahus ja vaikuses.”
Kelly pidas Griffithit rääkimise ajal teraselt silmas, just nagu imaks iga sõna endasse. „Minule ei meeldi rahu ja vaikus, aga ju on asi minus.”
„Selles olen sinuga sama meelt. Ja mugavused on head. Tule, ma näitan, kus me neid ehitame.”
Ta juhatas Kelly