Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Susan Mallery
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949848751
Скачать книгу
arvata, et nüüd jõuab Billy osta nii palju pärleid, kui tahab,” hüüdis ta tulesid sisse lülitades. „Või mis sina arvad, Delja?”

      Köögist ei tulnud mingit vastust, aga sellest polnud midagi. Delja America polnud eriti jutukas. Tema väljendas end oma imeliste söökide ja küpsetiste kaudu.

      Helen ümises kööki minnes laulu kaasa. „Hommikust! Kõik kombes?”

      Delja oli töötanud kohvikus sellest ajast saadik, kui ta lõpetas neljakümne aasta eest keskkooli. Ta oli vaevu meeter viiskümmend pikk, kuid kehaehituselt tugev. Ta võis tõsta kahekümne viie kilose jahukoti lauale niisuguse näoga, nagu see oleks väike viinamarjakotike. Ja see, mida see naine oskas munadest välja võluda, oli lausa ime. Ta oli lesk, tal oli poeg – hetkel Tulpen Crossingi linnapea – ja tütar, kes elas Utah’s.

      Delja vaatas Helenile naeratades otsa. Helen astus kööki, et võtta vastu igahommikune kallistus, mille tulemusena ta jäi peaaegu hingetuks. Ta kallistas omalt poolt vastu nii kõvasti, kui jõudis, aga võis arvata, et Deljale ei avaldanud tema tugevus vähimatki muljet.

      Delja lasi ta lahti ja vaatas talle otsa.

      „Kõik korras?”

      Ta rääkis vaiksel ja kähedal häälel. Selle küsimuse esitas ta viimase kaheksa aasta jooksul igal hommikul – sellest ajast peale, kui Helen võttis kohviku tädilt üle.

      „Jah. Kas sa Lidiyaga rääkisid? Kas lähed sel suvel ka tema juurde?”

      Delja käis igal aastal tütrel külas ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Kogu linn oli pisarais, kui kaneelirullide küpsetamine ühtäkki katkes. Mindi närvi ja loeti Delja naasmiseni jäänud päevi.

      „Septembris.”

      „Hea küll. Saada mulle kuupäevad meilile.”

      Delja noogutas ning jätkas saiakeste glasuurimist.

      Nad oleks võinud rääkida ka muudest asjadest. Oma eraelust, mida on vaja juurde tellida, kas Marinersil tuleb hea hooaeg – aga nad ei teinud seda. Delja vastas alati ühesõnaliste fraasidega ja suhtles peamiselt e-posti kaudu. Kui ongi vaja midagi tellida, siis on ta juba varustajale meili saatnud.

      Ja mis puutus Delja töö kontrollimisse, siis sellist rumalust Helen ei teinud. Delja alustas päeva kell kaks öösel. Kella viieks olid küpsised ahjus, omlettide täidised ootamas ja apelsinid mahlaks tehtud. Parrot Cafés laabus töö sujuvalt – ja just tänu Deljale.

      Helen läks oma kontorisse ja pistis käekoti alumisse sahtlisse. Ta heitis pilgu ukse kõrvale kraanikausi kohale riputatud peeglisse. Ta mustad juuksed olid punutud Prantsuse patsi, tukk piiratud ja meik vaevumärgatav. Just nii, nagu peab. Kuna ta ei näinud end selles peeglis õlgadest allapoole, siis polnud tal vaja märgata, et viimane dieet vedas samamoodi alt nagu seitseteist eelmistki. Kuigi see polnud tema süü. Ausõna. Sest kuidas on võimalik eeldada, et sa pead paleo-dieeti maailmas, kus on Delja kaneelisaiad?

      Ta läks kohvikupoolele ja alustas hommikuste ettevalmistustega. Laudadele tuli asetada salvrätid, suhkrutoosid oli vaja täita. Lihtsad ja igapäevased toimetused, mis andsid talle võimaluse end päevaks koguda. Ja võib-olla pakkuda ka hetke, nii et liblikad kõhus rahuneksid ja asendaksid praeguse hip-hopi väärikama valsiga.

      Parrot Café, mis oli saanud nime tulpide, mitte papagoi järgi, oli peaaegu sama vana nagu linn ise. Heleni tädi oli pärinud selle oma vanematelt ja kui ta abiellus, liitus ta abikaasa tiimiga. Niipalju kui Helen teadis, olid nad väga õnnelikud. Kohvik oli avatud kella kuuest hommikul kella kaheni päeval – ja nii iga päev, seitse päeva nädalas. Enne Heleni siia saabumist oli lastetu paar sulgenud igal aastal augustikuus kohviku uksed ja läinud maailma avastama. Siis aga said Heleni vanemad avariis surma, nii et ainus laps jäi orvuks. Teisi sugulasi ei olnud ja nii koliski Helen Tulpen Crossingisse.

      Helen uskus, et tädi ja onu üritasid anda endast parima. Heleni maailm oli paisatud kaosesse, ent kaoses oli ka nende maailm. Nad tegid kõik, et ta tunneks end siin hästi, aga tema teadis tõde. Nemad ei tahtnud lapsi. See oli olnud nende otsus – aga nad said tema endale kaela.

      Ta üritas kõigest väest hea laps olla ja kohvikuäri õppida. Kolmeteistkümneseks saades töötas ta juba ettekandjana. Ta meeldis kohvikukülastajatele ja mitte keegi ei teadnud, et esimesel kolmel aastal pärast vanemate surma jäi ta igal õhtul nuttes magama.

      Vanemad olid olnud vaesed, aga õnnelikud – nad mõlemad olid muusikud. See tähendas, et neil polnud raha. Ainsad asjad, mis talle vanematest jäid, olid klaver ja nende abielusõrmused. Klaver oli tal tema väikeses majas elutoas ja sõrmustest oli ta lasknud teha ripatsi, mida kandis iga päev kaelas. Ta oli pärinud pisut ema-isa muusikaannet ja ta armastas Billy Joeli samamoodi nagu nemad. Billy Joel oli tema side minevikuga.

      Poole kuueks oli Helenil kohv üles pandud. Teised töötajad jõudsid kohale kolmveerand kuueks ja esimene klient astus uksest sisse täpselt kell kuus. Poole kaheksaks olid kõik lauad ja letiäärsed toolid hõivatud. Kella kümne paiku saabus vaiksem periood, mis kestis lõunani. Selleks ajaks oli Delja lahkunud ja köögis toimetasid lõunasööki valmistavad tudengid Bellinghami kokanduskoolist.

      See süsteem toimis. Tudengid said päris restoranis praktika, klientidel oli võimalik maitsta traditsiooniliste lemmikute kõrval uusi ja põnevad roogasid ja temal olid töötajad olemas. Paljud tudengid avaldasid soovi töötada nädalavahetusel, ja need, kes elasid siinkandis, küsisid paariks aastaks tööd ka pärast kooli lõpetamist, et omandada enne mõnda peenemasse kohta kandideerimist kogemusi.

      Helen heitis pilgu kellale ja võttis kruusi. Ta valas parajasti kohvi kruusi, kui kuulis ukse avanemist. Liblikad lasid lahti quickstep’i ja ühe lühikese sekundi vältel kartis ta, et käed hakkavad värisema. See oli jabur. Ning nagu tellitult, järgnesid lindistatud klaasiklirina helile laulu „You May Be Right” avasõnad.

      „Ma olen vist tõesti hull,” pomises Helen, enne kui keeras ringi ja naeratas talle lähenevale Jeff Murphyle. „Tere hommikust.”

      „Tere, Helen.” Jeff kirtsutas nina. „Kas see peab nii kõvasti olema?”

      „Billy on minu rock’n’roll’i peika. Ja selline armastus eeldab valjust.”

      „Ahah.”

      Jeff pani paberisse keeratud lilled letile, võttis telefoni ja toksas ekraanile. Tal kulus kõigest sekund, et leida Sonosi äpp ja keerata heli vaiksemaks, nii et sobis fooniks.

      „Kunagi annab Billy sulle veel selle eest jalaga persse,” lausus Helen.

      Jeff naeris. „Olen valmis sellega riskima.”

      Selle jutuajamise erinevad versioonid leidsid neil aset igal hommikul. Ning Helen ootas seda lausa jaburalt. Billy võis küll olla tema rock’n’roll’i peika, aga Jeff oli… Noh, tänu Jeffile ta süda üldse tuksus.

      Tobedus küll, aga nii see oli. Selline oli tõde. Ta oli Jeff Murphysse meeletult armunud.

      Jeff nägi välja vapustav. Oma sassis juuste ja suurte pruunide silmadega meenutas ta pisut näitleja Jason Batemani. Ta oli pikka kasvu, heas vormis, naljahimuline, heasüdamlik ja mängis kitarri nagu ei keegi teine. Ühesõnaga: ta oli vastupandamatu.

      Ühtlasi oli Jeff vaba ja vallaline, nii et milles probleem? Miks ta ei võiks Jeffile oma tunnetest lihtsalt rääkida? Või kutsuda ta õhtust sööma? Või kiskuda endal riided seljast ja võluvalt naeratada? Jeff polnud ju loll. Küllap ta saaks sõnumile pihta.

      Kuid Helenit takistas kolm asja. Esiteks oli Jeff vanem. Täpsemalt kuusteist aastat. Ja kuigi temale ei läinud see korda, võib see Jeffi häirida. Teiseks need viisteist lisakilo. Helen oli otsustanud, et kui ta võtab kaalus maha, siis on tal nii palju julgust, et Jeffile kaela viskuda.

      Ta tunnistas, et võib-olla takistab teda kaalulangetamisega tõsisemalt tegelemast katastroofiaimus, kuid ta polnud selles kindel.

      Kolmandaks – ja õigupoolest oli see vast kõige olulisem ja peaks olema