„Tead, Aljoška,” – ta vaatas teisele uurivalt silma, ise tervenisti ühe ootamatu, uue, teda äkitselt valgustanud mõtte võimuses, ja ehkki ta väliselt naeris, ei julgenud ta nähtavasti seda ootamatut uut mõtet valjusti väljagi öelda, sest ei suutnud seda tema meelest nii imelikku ja tõesti ettenähtamatut meeleolu, milles ta nüüd Aljošat nägi, ikka veel kuidagi uskuda – „Aljoška, kas tead, kuhu meil praegu kõige parem oleks minna?” küsis ta lõpuks areldi ja meelitavalt.
„Ükskõik… kuhu tahad.”
„Lähme õige Grušenka poole, mis? Kas sa tuled?” – arglikust ootusest lausa üleni värisev Rakitin oli lõpuks sõnad suust saanud.
„Lähme Grušenka poole,” vastas Aljoša rahumeeli ja otsekohe, mis oli Rakitinile igatahes nii ootamatu, see tähendab, nii kiire ja nii rahulik nõusolek, et ta pidi äärepealt sammu tagasi astuma.
„Noo-noh! Või nii!… Nii!” hüüatas ta hämmeldunult, kuid haaras Aljošal äkitselt kõvasti käe alt kinni ja hakkas teda kibekähku mööda teerada edasi sikutama, kartes ikka veel kohutavalt, et teise otsusekindlus kaob. Nad läksid vaikides, Rakitin ei julgenud enam juttugi alustada.
„Kui rõõmsaks ta saab, oi kui rõõmsaks…” pomises Rakitin, kuid jäi kohe jälle vait. Ja ega ta vedanudki Aljošat sinna puhtalt Grušenka rõõmuks; ta oli tõsine mees ega teinud iial midagi ilma endale kasuliku eesmärgita. Ja eesmärk oli tal praegu kahesugune, esiteks kättemaksuhimu – näha „õige häbi” ja Aljoša tõenäolist „langemist pühade seast patuste sekka”, millest ta oli juba ette joovastuses – ja teiseks terendas talle siin ka mõnesugune materiaalne, talle vägagi kasulik eesmärk, millest tuleb juttu edaspidi.
Einoh, mõtles ta endamisi lustiga ja õelalt, kui praegu on ette sattunud säärane silmapilk, siis järelikult haarame sellel kraest kinni – säärasel silmapilgul, sest see sobib meile oivaliselt!
III
Grušenka elas linna kõige elavamas paigas, Kirikuväljaku lähedal, kaupmehelesk Morozovalt üüritud, tema maja hoovil asuvas väikeses puumajas. Morozova enda kivimaja oli suur, kahe korrusega, vana ja väljanägemiselt väga inetu; seal elasid omaette vanaperenaine ise ja tema kaks õetütart, kes olid samuti üsna elatanud vanatüdrukud. Lesel endal ei olnud hädavajadust oma hoovimaja üürile anda, kuid kõik teadsid, et ta oli võtnud Grušenka üüriliseks (juba neli aastat tagasi) vaid oma sugulase kaupmees Samsonovi meeleheaks, kuna too oli Grušenka avalik soosija. Räägiti, et armukade vanamees oli oma „protežeed” Morozova majja paigutades silmas pidanud eeskätt kaupmehe lese teravat pilku uue elaniku elukommete suhtes. Kuid terav pilk oli üsna varsti tarbetuks osutunud ja asi oli lõppenud sellega, et Morozova oli hakanud Grušenkat koguni harva külastama ega tülitanud teda viimasel ajal enam mingi järelevalvega. Tõsi, sellest oli nüüd möödas juba neli aastat, kui vanamees oli kuskilt kubermangulinnast üles korjanud kaheksateistkümneaastase tüdruku, ara ja häbeliku, kleenukese ja kõhnukese, mõtliku ja kurvameelse, ning ta siia majja toonud, ja sestsaadik oli palju vett merre voolanud. Tüdruku eluloost teati meie linnas muide vähe ja vaid ebamääraseid seiku; ka viimasel ajal ei olnud rohkem midagi kuuldud, hoolimata koguni sellestki, et nüüd tundsid juba väga paljud huvi niisuguse „tõelise kaunitari” vastu, kelleks Agrafena Aleksandrovna oli nende nelja aastaga kasvanud. Käisid ringi vaid kuuldused, nagu oleks keegi teda juba kõigest seitsmeteistkümneaastasena petnud, vististi mingi ohvitser, kes oli ta siis kohe ka maha jätnud. Ohvitser oli ära sõitnud ja kuskil hiljem abiellunud, Grušenka oli jäänud häbisse ja viletsusse. Räägiti sedagi, et ehk küll vanamees oli ta tõesti viletsusest üles korjanud, oli ta pärit auväärsest perekonnast, kuuldavasti vaimulikust seisusest, oli mingi abivaimuliku tütar või midagi seesugust. Ja nende nelja aastaga oli õrnatundelisest, mahajäetud ja haletsusväärsest vaeslapsest kasvanud punapõskne ning täidlane vene kaunitar, julge ja otsusekindla iseloomuga, uhke ja jultunud naine, kes teadis, mida tähendab raha, kes oli koguja, ihne ja ettevaatlik, ning oli igatahes jõudnud endale korjata, olgu hea või kurjaga, juba kenakese kapitali. Kuid ühes asjas olid kõik kindlad: et Grušenkale oli raske ligi pääseda ja et peale tema soosijast vanamehe ei olnud veel leidunud ühteainukestki meest, kes oleks võinud kiidelda tema lahkusega. See oli vankumatu tõsiasi, sest tema lahkuse taotlejaid oli leidunud hulganisti, iseäranis viimasel kahel aastal. Kuid kõik nende katsed olid olnud asjatud ja nii mõnigi õnnekütt oli pidanud tänu kindla iseloomuga noore naisterahva kõigutamatule ja pilkehimulisele vastulöögile leppima koguni koomilise ja häbistava taganemisega.
Samuti teati, et see noor naine oli, eriti viimasel aastal, sukeldunud millessegi, mida nimetatakse „Geschäftiks”, ja et ta oli osutunud selles erakordselt andekaks, nii et teda oli juba hakatud hüüdma ehtsaks juudimooriks. Asi polnud selles, et ta oleks kasu lõiganud rahalaenamisest, kuid teati, et ta oli näiteks koos Fjodor Pavlovitš Karamazoviga mõnda aega tõepoolest tegelnud vekslite poolmuidu ülesostmisega, makstes rublast kümme kopikat, ning oli pärast saanud mõnede vekslite eest kümne kopika pealt rubla. Haige Samsonov, kes oli viimasel aastal jalgade paistetuse tõttu kaotanud liikumisvõime, lesk, oma täiskasvanud poegade türann, pururikas, saja tuhande mees, kitsi ja järeleandmatu, oli oma protežeest siiski väga tugevasti mõjutatud, ehkki oli teda algul hoidnud karmi käega ja pidanud näljapajukil, „paastuõli peal”, nagu hambamehed tollal irvitasid. Kuid Grušenka oli suutnud emantsipeeruda, võites oma truudusega vanamehele tema piiritu usalduse. See vanamees, suur sahkerdaja (nüüd juba ammu surnud), oli kange iseloomuga, eriti just ihne ja kõva nagu kivi, ja ehkki Grušenka oli teda rabanud, nii et ta ei suutnud ilma Grušenkata eladagi (kaks viimast aastat oligi see just nõnda olnud), polnud ta temale ometi märkimisväärselt suurt kapitali jätnud, ja kui Grušenka oleks ähvardanud teda kas või sootuks maha jätta, oleks vanamees jäänud kõigutamatuks. Kuid väikese kapitali oli vanamees temale siiski loovutanud, ja kui see teatavaks sai, oli seegi kõikidele üllatus. „Sa ise ei ole ju ka kuu pealt kukkund,” oli vanamees öelnud, loovutades talle umbkaudu kaheksa tuhat, „aja oma asju ise, kuid pea meeles, et sa ei saa minult enam punast krossigi peale senise iga-aastase ülalpidamise kuni minu surmani, ja ka testamendiga ei jäta ma sulle rohkem midagi.” Ja ta oligi sõna pidanud: oli surnud ja jätnud kõik poegadele, keda oli eluaeg ühes kõigi nende naiste ja lastega käsutanud nagu teenreid, Grušenkat aga ei olnud testamendis maininudki. Kõik see sai hiljem teatavaks. Kuid nõuandeid, kuidas „omaenese kapitaliga ümber käia”, oli ta jaganud Grušenkale rohkesti ning juhatanud talle kätte ka mõnegi „äriotsa”. Kui Fjodor Pavlovitš oli ühe juhusliku „Geschäfti” puhul Grušenkaga esimest korda kokku puutunud ja lõpetanud sellega, et oli Grušenkasse täiesti ootamatult ja meeletult armunud, just nagu mõistuse kaotanud, siis oli vana Samsonov, kes tollal juba hinge vaakus, kõvasti naeru pugistanud. On tähelepanuväärne, et Grušenka oli oma vanatoiga kogu nende tutvuse aja olnud täielikult ja koguni südamest avameelne, ja seda nähtavasti temaga ainukese inimesena siinilmas. Päris viimasel ajal, kui oma armastusega oli äkitselt ette astunud ka Dmitri Fjodorovitš, polnud vanatoi enam naernud. Vastupidi, ta oli ükskord Grušenkale tõsiselt ja karmilt nõu andnud: „Kui juba nende kahe vahel valida, et kas isa või poeg, siis vali isa, kuid ainult tingimusel, et vana kaabakas sinuga kindlasti abiellub ja enne seda veel mõnesuguse kapitali sinu nimele kirjutab. Kuid kapteniga ära jahmerda, see ei vii kuhugi.” Need olid tolle liiderdaja enda sõnad, mis ta Grušenkale ütles, sest tundis lähenevat surma juba siis ette, ja viis kuud pärast sedasinast nõuannet ta surigi. Ma märgin veel möödaminnes,