Isa Paissi seisis tema ees ja ootas kindlameelselt. Isa Ferapont oli natuke aega vait ja pani siis, ühtäkki norgu vajudes, parema käe endale vastu põske ning venitas laulval toonil, pilk lahkunud vagamehe puusärgil:
„Tema kirstu juures lauldakse homme hommikul kaunimat kaanonit „Üks abimees ja kaitseja” – aga kui mina ükskord maha lõpen, siis kõigest kirikulaulu „Missugune elu rõõm on ilma kurbuseta… ”,”[1.] ütles ta pisarsilmil ja haledasti. „Kõrkust täis ja ennast ülistama kanged, tühi on seesinane paik!” kisendas ta nagu meeletu, pöördus äkitselt käega lüües ringi ja läks kiiresti trepist alla õue. All ootel seisnud rahvasumm lõi kõhklema; ühed läksid otsekohe temaga kaasa, teised viivitasid veel, sest kamber oli endiselt lahti ja isa Paissi, kes oli isa Feraponti kannul välistrepile tulnud, seisis ning vaatas. Kuid hoogu sattunud vanaätt ei jätnud ikka veel järele: kui ta oli jõudnud paarikümne sammu kaugusele, pöördus ta äkitselt loojuva päikese poole, sirutas mõlemad käed üles – ja prantsatas valju kisendamisega maha nagu niidetult.
„Minu Issand on võitnud! Kristus on võitnud päikese loojangul!” kisendas ta meeletuna, sirutades käsi päikese poole, ja langes kummuli, nägu vastu maad, ning hakkas suure häälega nutma nagu pisike laps, üleni vappudes sellest nutust, käed mööda maad laiali. Nüüd sööstsid juba kõik tema juurde, kostis hüüdeid ja kaasanutmist … Kõiki oleks nagu vallanud mingi ekstaas…
„Nüüd näete, kes on püha, nüüd näete, kes on vaga!” kõlas juba julgeid hüüdeid. „Näete, kes peaks vagamehe toolil istuma…” lisasid teised juba vihameeli.
„Ei tema vagamehe toolile istu… Tema põlgab selle ära… ei hakka tema seda neetud uuendust teenima… ei hakka tema nende lollusi järele tegema,” lõi ka teisi hääli kohe sekka, ja milleni see kõik oleks võinud viia, on raske ettegi kujutada, kuid siis hakkas kirikukell parajasti lööma ja kutsus jumalateenistusele. Kõik asusid äkitselt risti ette lööma. Ka isa Ferapont tõusis maast üles ja hakkas end ristimärgiga kaitstes oma kongi poole astuma, tagasi vaatamata, kuid ikka veel midagi hüüdes, midagi, mis oli juba päris seosetu. Talle järgnejaid oli vähe, mõni üksik, enamik pudenes laiali ja ruttas jumalateenistusele. Isa Paissi andis evangeeliumilugemise järje isa Jossifile üle ja läks trepist alla. Usumäratsejate meeletu kisa ei võinud teda kõigutada, kuid tema süda oli läinud kurvaks ja igatses iseäralikult millegi järele, nüüd tundis ta seda. Ta jäi korraga seisma ja küsis endalt: „Millest küll tuleb see minu kurbus, mis juba vaimugi vankuma võtab?” – ja samas mõistis ta üllatunult, et seesinane ootamatu kurbus tulvab tal nähtavasti ühest üsna väikesest ja iseäralikust põhjusest: asi oli selles, et ta oli märganud kongi sissekäigu ees tunglevas inimsummas teiste murelejate seas ka Aljošat, ja talle meenus, et sel hetkel, kui ta teda märkas, oli ta tundnud südames just nagu mingit valu. „Kas see noormees on siis mu südamele nüüd tõesti nii tähtis?” küsis ta endalt järsku imestades. Sel hetkel läks Aljoša temast mööda, otsekui tõttaks kuhugi, kuid mitte kiriku poole. Nende pilgud kohtusid. Aljoša pööras pilgu kiiresti ära ja lõi silmad maha, ning isa Paissi taipas juba ainuüksi noormehe ilmest, missugune suur muutumine oli tolle hinges just sel hetkel käimas.
„Või siis nüüd oled sinagi lasknud end kiusatusse viia?” hüüatas isa Paissi äkitselt. „Kas tõesti oled ka sina nõdrausulistega!” lisas ta veel kibedalt.
Aljoša jäi seisma ja heitis isa Paissile kuidagi ebamäärase pilgu, kuid pööras selle kähku jälle ära ja lõi silmad uuesti maha. Ta seisis küljetsi ega pööranud nägu küsija poole. Isa Paissi vaatas teda hoolega.
„Kuhu sa siis ruttad? Kohe algab jumalateenistus,” küsis ta uuesti, kuid Aljoša ei andnud vastust ka nüüd.
„Või oled eraklast lahkumas? Kuidas siis sedaviisi, ilma küsimata ja õnnistust saamata?”
Aljoša naeratas järsku virilalt, heitis kummalise, väga kummalise pilgu küsijale, sellele isale, kelle hoolde tema endine teejuht, tema südame ja mõistuse endine käskija, tema palavasti armastatud vagamees oli ta surres usaldanud, lõi siis järsku, ikka sõnagi vastamata, käega, otsekui ei hooliks kogunisti enam ka aupaklikkusest, ja hakkas kiirel sammul astuma värava poole, mis viis eraklast välja.
„Sa tuled veel tagasi!” sosistas isa Paissi, vaadates talle murelikus imestuses järele.
1 Munga ja preestermunga surnukeha kandmisel (kongist kirikusse ja pärast matuseteenistust kirikust kalmistule) lauldakse salmi „Missugune elu rõõm on ilma kurbuseta”. Kui aga kadunuke oli kõige kõrgemasse mungaseisusesse pühitsetu, lauldakse kaanonit „Üks abimees ja kaitseja...”. (F. Dostojevski märkus.) [ ↵ ]
II
Isa Paissi ei eksinud tõepoolest, kui arvas, et tema „kallis poiss” veel tagasi tuleb, ja suutis võib-olla koguni mõista (ehkki mitte täienisti, kuid siiski läbinägelikult) Aljoša hingeseisundi sügavamat tähendust. Kuid ma tunnistan avalikult, et minul isiklikult oleks oma jutustuse mulle endale nii armsa ja alles nii noore peategelase elu säärase kummalise ja ebamäärase silmapilgu täpset mõtet praegu küll väga raske selgesti kirjeldada. Isa Paissi murelikule küsimusele „Kas sa oled tõesti nõdrausulistega?” võiksin ma Aljoša eest muidugi vankumatult vastata: „Ei, ta ei ole nõdrausulistega!” Ja vähe sellest – tegemist oli koguni täiesti vastupidise asjaga: kogu Aljoša segiolek tulenes nimelt sellest, et tema usk oli tugev. Kuid segadus valdas teda ometi, see on tõsi, ja valdas sedavõrd piinavalt, et ka hiljem, juba palju hiljem, pidas Aljoša seda kurba päeva koguni üheks oma elu kõige rängemaks ja saatuslikumaks päevaks. Kui küsitaks otse: kas tõesti võisid siis kogu see hingevalu ja selline ärevus temas sündida vaid asjaolust, et tema vagamehe keha oli viivitamatu tervendava mõju levitamise asemel hakanud saatuslikult kiiresti lagunema, vastaksin põiklemata: jah, see oli tõesti nõnda. Ma paluksin vaid lugejat, et ta minu noormehe puhta südame üle liiga ennatlikult naerma ei ruttaks. Ma ei kavatse küll sugugi paluda talle andeks anda ega ka teda ise välja vabandada, seletades tema puhtsüdamlikku usku näiteks ta noore eaga või kasinate edusammudega kunagi varem õpitud teadustes jms.; vähe sellest – ma toimin koguni vastupidi ja kuulutan vankumatult, et pean tema südame loomusest sügavasti lugu. Pole kahtlust, et mõni teine noormees, kes on muljete vastuvõtmisel oma südamesse ettevaatlik, kes oskab juba armastadagi mitte palavalt, vaid kõigest soojalt, kelle mõistus on küll usaldusväärne, kuid oma vanuse kohta kuidagi liiga arupidav (ja seetõttu odav) – säärane noormees oleks minu meelest seda, mis minu noormehega juhtus, küll vältinud, ent mõnel juhul on õigupoolest auväärsem anduda mingile kas või arutule, kuid siiski suurest armastusest tulenevale meeldumusele kui üldse mitte anduda. Seda enam nooruses, sest liiga järjekindlalt arupidavale noormehele ei saa loota ja seega pole ta eriti palju väärt – selline on minu arvamus! „Aga,” hüüavad arukad inimesed siinkohal kindlasti vahele, „iga noormees ei saa ju ometi säherdust eelarvamust uskuda, ja see teie noormees ei ole teistele mingi eeskuju!” Sellele vastan ma jällegi: jah, minu noormees uskus, pealegi pühas ja vankumatus usus, kuid sellegipoolest ei palu ma talle andeks anda.
Vaadake, ehkki ma tegin eespool avalduse (vahest koguni liiga ennatlikult), et ma ei hakka seletama ja oma kangelast välja vabandama või õigustama, näen siiski, et üht-teist peab jutustuse edasiseks mõistmiseks ometi ütlema. Ja teate, mis ma ütlen: asi ei ole imedes. Siin ei olnud oma kärsituses kergemeelset imede ootamist. Ja Aljošale polnud tollal imesid vaja mingite veendumuste võiduks (selleks igatahes mitte), et mingi varasem, eelarvamuslik idee mõne teise üle kiiremini võidu saavutaks – oh ei, kaugeltki mitte, sest temale oli ennekõike tähtis ja esikohal pale, ja ainult pale, nimelt tema armastatud vagamehe pale, selle õige mehe pale, keda ta nõnda jumaldades austas. Ja see’p see ongi, et kogu tema noore ja puhta südame armastus „kõikide ja kõige vastu” oli sel ajal ja kogu eelmise aasta jooksul aeg-ajalt,