Kuidas edasi minna, ilma et peaksin ära kolima?
Ma võin ära kolida – võib-olla mitte teise linna, aga kindlasti saan lahkuda Davidi majast ja kõigist siinsetest mälestustest, kolida uude kohta, mida võin pidada enda omaks. Leida uus koht, et rajada tõeline kodu Zoele, kes praegu puhkab turvaliselt mu süles ja kes tõesti väärib ema, kes vähemalt end niigi palju kokku võtaks, et regulaarselt duši all käiks.
Veedan ülejäänud päeva kõigele sellele mõeldes. Maja kuulub nüüd mulle – hoolimata sellest, et lahkusin Davidi juurest enne tema surma, polnud tal aega testamenti muuta, niisiis pärisin automaatselt kõik, mis temast järele jäi. Davidi äri käskisin ma advokaadil Wyattile ja Ivyle üle anda, sest ma ei suuda isegi mõelda, kuidas ma oleksin saanud hakkama, aga mul on maja ja isegi säästuarved, mida ma ei olnud tohtinud puutuda. Siiani on see tundunud needusena, justkui oleksin kuldses puuris lõksus. Arvasin, et annetan kogu Davidi raha – kogu meie raha – heategevuseks, et saaksin lahti tema kohalolust oma elus. Aga nüüd, kui kaalun uut algust, taipan, et tegelikult on mul vähemalt selles suhtes õnne olnud. Mul on miljon asja, mille pärast muretseda, aga raha ei kuulu nende hulka.
Niisiis pole mul tarvis tagasi tööle kiirustada, et end ära toita. Aga kohe, kui seda mõtlen, tuleb mulle pähe, et võib-olla pole tööle tagasiminek üldse paha mõte. Ma tahtsin, et suudaksin kontrollida vestlust Sebiga, eks? Mis oleks veel parem variant kui panna vormirõivad selga ja minna tööle ning suhelda temaga töises keskkonnas? Võin temaga kokku puutuda just samamoodi nagu enne. Me võime arutada juhtumeid ja kliente ning isegi kui ta püüaks millestki muust rääkida, võiksin temaga ikkagi haigusjuhtumite juurde jääda. Pealegi, kontor pole aeg ega koht...
Ja veel, ehk oleks sellest kasu, nii et hakkaksin end regulaarselt pesema?
Lähen Davidi kabinetti – tuppa, millest olen neil viimastel kuudel eemale hoidunud. Asetan Zoe õrnalt vaibale ja kõnnin valge tahvli juurde. Davidi märkused on ikka veel seal – ridade kaupa tuleb-teha-asju ja mõtteid – kõik seotud tema äri ja nõukogu tööga. Tahvli puhastamiseks läheks vaja aknapuhastajat, aga kuna seal on ruumi, võtan markeri.
Kuidas ma oma nimekirja nimetan? Mõtisklen hetke, seejärel hakkan kirjutama – Olivia Gillespie uue elu plaan. Peatun G-tähe juures, Gillespie alguses. Olen olnud aastaid Olivia Gillespie – aga kas see olin tegelikult mina? Miks ma võtsin Davidi nime? Mäletan, et tollal olin selle traditsiooni suhtes peaaegu sentimentaalne. Mulle meeldis mõte, et jagame perekonnanime, ja Wyatt rääkis palju sellest, et David kannab nende perekonnanime edasi.
Aga praegu, teades, kuhu me välja jõudsime, tundub Gillespie nimi nagu omandimärk mu elul ja ma tean, et pean selle seljataha jätma – nii ruttu kui võimalik. Kustutan käeseljaga maha G-tähe ja kirjutan selle asemel:
Kellest saab Olivia Brennan
Müüa maha Davidi maja
Osta uus maja ja kolida sinna
Leida Zoele hoidja
Minna tööle tagasi
Võtta endale koer
Silmitsen nimekirja. Mõte kõige ülemisest ülesandest, müüa Davidi kodu maha, teeb mulle rõõmu. Selle teen ära esimesena, sest tean, et saan sellega hakkama. Teine rida, uue maja ostmine, on närvesööv ülesanne, aga tean, et tunnen end hästi, kui saan selle tehtud. Mõte lapsehoidjast teeb mind ärevaks, aga tean, et ka see toimib – ma pole olnud Zoe juurest ära alates matusejärgsetest päevadest, aga lõpuks peab see aeg tulema.
Linnas on kaks lastehoidu – uus ja vanem. Käisin uue lastehoiu direktoriga koos koolis – tema nimi on Taylor Wager, ja ma tean, et ta on väga hea ja lahke. Aga ikkagi, kui kujutlen, et annan Zoe tema kätte, hakkab mul kõhus keerama. Silmitsen oma tütart ja mõtlen, kuidas ma küll sellega hakkama saan.
Aga see peab juhtuma. Pole mingit võimalust edasi minna, kui ma ei lõdvenda seda tugevat haaret, milles olen hoidnud oma tütart Tragöödiast saadik.
Vaatan jälle tahvlit. Tulen toime sellest majast lahtisaamise ja seejärel uue ostmisega, enne kui tuleb trauma lastehoiuga. Üle kümne aasta pole ma teinud ise ühtki otsust. Mul on vaja hakata jälle endasse uskuma. Kergemate ülesannetega hakkamasaamine oleks tõestus mulle endale, et see pole entusiasmi võltspuhang. See oleks tõend inimestele, kes mind armastavad, et olen tõepoolest valmist edasi liikuma.
Ja seejärel tuleb muidugi kõige olulisem samm – tööle tagasiminek. Naeratan ainuüksi selle mõtte peale, et mu elus on siis jälle midagi normaalset... mis täidaks mu mõtteid ja kisuks mind vanadest välja. Ja linnas on vaid üks veterinaariakliinik, niisiis pole mul mingit alternatiivi.
See saab olema raske – aga kõik saab olema raske. Seetõttu pean end tegutsema meelitama, sundima end edasi liikuma. Mu pilk langeb viimasele reale selles nimekirjas ja miski, mis sarnaneb naeratusega, tõuseb mu huulile.
Mu oma koer – olen sellest aastaid unistanud.
Kummardun ning võtan Zoe sülle ja viin ta tahvli juurde.
„Vaata, Zoe,” sosistan nimekirja silmitsedes. „Mul on kahju, et minust pole sul viimasel ajal eriti midagi kasu olnud, aga emme loob meile nüüd uue elu... parema elu, seda ma luban.”
NELJAS PEATÜKK
Ivy
Kui David oli kolmene, otsustas Wyatt, et ta tahab veel üht last. Algul polnud mul midagi selle vastu – mulle meeldis ema olla. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli David. Ma mäletasin, kui intensiivsed olid need varajased kuud ja kui vähe oli mul kellegi teise jaoks aega, isegi ühe lapsega. Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, kuidas David lepiks sellega, et peab mind jagama teise lapsega, või kuidas mina suudaksin elada sellega, kui David kannatab seetõttu, et jagan oma tähelepanu.
Niisiis ütlesin Wyattile, et rohkem lapsi ma ei taha. Ta oli pettunud, aga kohe, kui olin otsuse teinud, teadsin, et see on õige. Järgnevatel aastatel palus Wyatt aeg-ajalt, et ma ümber mõtleksin – aga mida vanemaks David sai, seda kindlam ma olin, et pean keskendama oma energia temale. Ja seda ma tegingi.
David oli laps, kes jõudis varakult oma verstapostideni. Kümnekuuselt ta kõndis, selleks ajaks, kui sai kaheseks, rääkis täislausetega ja alates varajasest east näitas märkimisväärseid matemaatikaoskusi. Kohe, kui ta õppis rääkima, olid mu päevad täis lõppematuid mikse, mis panid mul vahel pea valutama. Mõnikord väsisin tema piiritust uudishimust, aga samas olin ma väga uhke, kuidas ta maailma tundma õppides kõike päris.
„Emme, kes otsustas, mis järjekorras numbrid on?”
„Emme, kuidas sai Kuu taevasse?”
„Emme, miks vanaisa Gillespie on vana?”
„Emme, kui ma söön, kuidas mu kõht muudab selle kakaks?”
„Emme, kuhu liblikad öösel lähevad?”
Hoidsin teda kodus, kuni ta sai neljaseks. Teised emad meie seltskonnast valmistasid oma lapsi ette eelkooliks, aga mina ei suutnud seda teha. Harvadel puhkudel, kui David oli mu ema juures, et saaksin midagi vajalikku teha, kartsin tema pärast kohutavalt – polnud mingit võimalust, et võiksin nädala ta oma silma alt eemal hoida. Mulle meeldis, et kui oli kõige väiksemgi probleem – ta ei leidnud üles oma mänguasja või komistas või kuulis mingit valju heli –, heitis ta pilgu üle toa, otsides meeleheitlikult mind. Siis tuli ta otse minu juurde ning pani oma väikesed lihavad käsivarred mulle kaela ümber ja surus näo vastu mind. Niisiis püüdsin eelkooli asemel rahuldada Davidi uudishimu, käies raamatukogus, ja neil vähestel kordadel, kui sõitsime Milton Fallsist ära, ei teinud ma väljagi, et Wyatt silmi pööritas, ning viisin meie poja muuseumidesse.
David oli tark laps, aga samuti arenesid tal kiiresti head motoorsed võimed ja kahjuks ei jäänud see Wyattil märkamata. Varsti veetsid nad tunde tagaaias